Ajalugu ja iseloomustus

Ajalugu ja iseloomustus 2018-03-08T15:46:44+00:00

Karpkala Cyprinus carpio on maailma kalakasvatuse jaoks tähtsamaid kalu. Teda kasvatatakse suurtes kogustes Hiinas ja Kesk-Euroopas. Ta on vee kvaliteedi ja toidu suhtes vähenõudlik ja vastupidav. Karpkala võib Eestis kasvatada kahel viisil ja eesmärgil:

  • kaubakalana –  turustamiseks või omatarbeks
  • pidades teda väiketiikides (pindalaga alla 1 ha) ilukalana või lemmikloomana,  aga ka õngitsemisturismi jaoks. Karpkala värviline erivorm koi on populaarne ilukala.

Eestis alustasid karpkalakasvatust balti-saksa maaomanikud mõisatiikides üle saja aasta tagasi. Nõukogude ajal rajati arvukalt kalatiike, millest  on osa praeguseks maha jäetud. 1980-ndate lõpul toodeti meil üle 900 tonni karpkala aastas. Sellest suurem osa tuli elektrijaamade seadmete jahutusvee soojust ära kasutavatest ja tööstuslikku kalakasvatustehnoloogiat rakendavatest sumbakalakasvandustest Narva lähedal. Toodangu turg oli Leningrad ja Leningradi oblasti tööstuslinnad. Ka kohaliku elanikkonna tarbeks kasvatasid kolhoosid ja metsamajandid üle 100 tonni karpkala. Karpkalatiigid paiknevad enamasti Lõuna-Eestis, kus vegetatsiooniperiood on veidi pikem ja soojalembese karpkala kasvuks sobivat aega rohkem. Püügivõimaluste suurendamiseks on karpkala asustatud ka järvedesse ja rannikumerre, kuid majanduslikult pole see otstarbekas.

2007.a. oli Eestis 3 suuri tiigipindu majandavat karpkalakasvatuse ettevõtet.  Nende toodang müüdi täielikult siseturul.  Karpkalakasvatajate poolt turustatud ligikaudu 50 tonni karpkala tootjahind oli 2,9 €/kg,  roogitud kala hinnaks oli 4,8 €/kg ja  purustatud luudega puhta filee hinnaks 13,5 €/kg. Nende ettevõtete kasutuses olevate tiikide pindala oli kokku alla 300 ha. Karpkalakasvatus pakub lisasissetuleku võimalusi ka õngitsemisturismi ettevõtetele ja maamajapidamistele. Väikekalakasvatajaid, kes kasutavad 0,05 kuni paari ha suurusi tiike võib olla kuni 300 ja  karpkalakasvatuse maht kodu-, talu- ja ilutiikides võib olla üle 30 tonni.

Eesti karpkalakasvatuse jaoks otsustava tähtsusega keskusteks on Ilmatsalu ja Haaslava kalakasvandused, kus karpkala paljundatakse ja müüakse asustusmaterjaliks (ühesuvine, aastane või kahesuvine kala).

Soojalembese karpkala kasvatamise majandusliku tasuvuse jaoks on Eesti põhjapiiriks. Eesti looduslikes vetes, kus kasvuperiood on mõne kuu pikkune ei saa toota karpkala odavamalt kui Kesk-Euroopas.

 

Iseloomustus

Karpkalakasvatuse saaduseks on:

  • 1-1,5 kg raskused karpkalad, keda turustatakse roogitult ja jahutatult poodides ja turgudel
  • ühe- või kaheaastased karpkalad, kes müüakse õngitsemisturismi ettevõtetele või oma lõbuks karpkalu pidavatele tiigiomanikele.

Intensiivkasvanduses jagunevad karpkalatiigid kasvu- ja talvitustiikideks. Karpkala kasvutiik peab olema nõrga läbivooluga suhteliselt madalaveeline (1 -1,5 m sügavune), suvel hästi läbi soojenev ja toidurikas veekogu. Karpkala kasvatamiseks on vaja, et soojuse koguhulk temperatuuriga +10 °C ja üle selle moodustaks 1600 kraadpäeva, kusjuures 15 °C temperatuuriga päevi peaks olema aastas üle 70. Kõige paremini kasvab karpkala veetemperatuuril 20-25°C. Karpkala toitumise intensiivsus ja kasvukiirus olenevad ka vee hapnikusisaldusest, mis peaks olema üle 4 mg/l. Talvitustiigid on piklikud, sügavamad (üle 2 m) ja neis peab olema pidev vee läbivool. Talutiikides, kus kala peetakse  aastaid on vaja luua kaladele sobivad elutingimused nii suveks kui talveks. Selline tiik  peab olema kasvutiigist sügavam, et kalad talvel ummuksile  jäämisel ei hukkuks, ent ka mitte üle 3-4 m sügav, et ei tekiks suvist hapnikupuudust.

Aastane karpkala kaalub keskmiselt 30-40 grammi. Kahesuvine karpkala (300-600 g) on turustamiseks liiga väike ja seetõttu kasvatatakse kalad kolmesuvisteks. Jõusöödaga söötmise korral võib aastaseid karpkalu reguleeritava veevarustusega tiiki asustada 3-4 tuhat tk/ha, kaheaastaseid 1 tuhat. Aastaste kalade asustamisel võib kadu järgneval suvel olla väga suur, üle 25%. Põhiliselt tiigi looduslikul toidubaasil kala kasvatades on asustustihedus poole väiksem. Aastaseid (või ühesuviseid) 30-40 g noorkalu müüakse hinnaga mitte alla  6,4 €/kg ja nende konkreetne hind sõltub suurusest, sesoonist, kokkulepetest jne. Jõusööda hind on 0,5 €/kg  ja selle kulu sõltub suuresti tootmise tüübist; üldjoontes võib arvestada, et 1 kg kala kasvatamiseks kulub 2-3 kg sööta, kui kala saab lisatoitu tiigi looduslikust produktsioonist. Jõusööda kõrge hinna tõttu söödetakse karpkala enamasti teraviljaga, mille  hind algab 0,3 €/kg.

 

Kulud

Roogitud karpkala väljamüügihind oli Eesti supermarketites 2007 a  4,2-4,8 €/kg, kalakasvataja tootjahind 2,7-2,9 €/kg.  Põhjamaades (Soome, Rootsi) karpkala praktiliselt ei tarbita.

Karpkalakasvatuse hinnanguline tasuvusarvestus 1-hektarilises tiigis (ilma tiigi rajamise kulusid, mis on ligikaudu  31956 €/ha, arvestamata) eeldusel, et tiik tühjeneb väljapüügiks täielikult ise ilma pumpade abita on toodud järgnevas tabelis. Arvutused on näitlikud, äriplaan tuleb ettevõtjal koostada konkreetsetest hindadest lähtudes.

Kulu ja tululiik (üks suvi kasvatust, 2-a asustusmaterjal 1000tk, a’300g)
Asustusmaterjali ost – 300kg (6,4 €/kg) 1920
Sööt – teravili 1200kg, 0,3 €/kg 360
Inventar 160
Muud kulud (transport, maksud) 96
Kasvatuse kulud kokku 2536
Tulu toodangu realiseerimisest (900 kala, 1kg=900 kg kala, 2,9 €/kg 2610
Puhastulu kokku 74

(Kuluarvestused 2007 hindadega).

Tegevusvõimalused

Karpkala on paksude soomuste ja tugevate luude tõttu raskesti töödeldav ja teda turustatakse sisikonnast puhtaks roogitud ja  jahutatud kalana, harva ka rookimata eluskalana. Filee  tootmine on töömahukas ja kallis. Külmutatud karpkalale praegu Eestis turgu ei ole. Toore töötlemata karpkala eksport Lääne-Euroopasse pole perspektiivne Kesk-Euroopa (Tšehhi, Poola, Ungari, Leedu) soodsamas kliimas kasvatatud toodangu odavuse ja toore kala transportimiseks liiga kauge vahemaa tõttu. Loode-Venemaal on nõudlus karpkala järele olemas, kuid eksporti Eestist piiravad mitmesugused poliitilised ja majanduslikud  takistused. Eestis jääb karpkala sesoonselt müüdavaks nišitooteks. Seda tingib ka harilikult septembri ja veebruari vahele jääv turustamisperiood.  Karpkalatoodangule saab lisaväärtust anda seda töödeldes või elusana kalaturismiettevõtetele müües. Töötlemine fileeks, kuum- ja külmsuitsukalaks suurendaks turu mahtu  eksklusiivsete toodete osas ja võimaldaks väikest eksporti, kuid see võimalus on uurimata ja vajab sissetöötamist reklaami abil. Kindlasti on perspektiivne väikekalakasvatus: pidamine ilukalana, kalaturism, karpkala pakkumine maaturismi lisana serveerides teda suitsutatult või küpsetatult.

Kasutatud infomaterjal

  • Paaver, T., Kasesalu, J., Gross, R., Puhk, M., Tohvert, T., Liiv, A., Aid, M. 2006. Kalakasvatus ja kalade tervishoid. Tartu, 191 lk..
  • Enneveer, M.. Kalakasvatus. Tallinn, Valgus, 1985, 239 lk.
  • Alevi, E. Maakodu kalatiigid. Maakodu, 1992,1, 10-12.
  • Paaver, T. Kalakasvatus väikestes tiikides ja järvedes. Maakodu, 1995,3,14-16.
  • Horvath, L., Tomas, G., Seagrave, Ch.  Carp and pond fish culture. Fishing News Books, 1992, 155 p.
  • Eesti Kalakasvatajate Liit, http://www.kalakasvatajad.ee
  • R. Kalda kalamajand „Carpio”, carpio[A]hot.ee
  • EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi  kalakasvatuse osakond  tel. 7313481