Lammaste (ja kitsede) sooleparasiidid – äratundmine, vältimine, tõrje

Lammaste (ja kitsede) sooleparasiidid – äratundmine, vältimine, tõrje2020-01-13T15:55:49+00:00

Lambakasvatuses (kitsekasvatuses ka, kuid vähem) on põhiliseks loomadel kaalukadu, haiguslikke seisundeid ja karja madalat tootlikkust põhjustavaks faktoriks siseparasiit, enamasti mõni sooleümaruss. Sooleümarussid elavad looma seedekulglas (vatsas, libedikus, sooltes), kurnavad looma organismi oma elutegevusega (toitumine, paljunemine, ainevahetusjääkide eritamine jne) ning võivad tekitada loomadel madalat juurdekasvu või kaalukadu, kõhulahtisust ja tugeva nakatumise korral ka loomade suremist. See viimane ei ole sugugi nii harv nähtus, kui ette võiks kujutada. Kuna sooleümarusse on aastakümnete vältel üritatud suhteliselt samade ussirohtudega kontrolli all hoida (uusi lihtsalt pole turule tulnud), siis on aina kasvav probleem ka soole ümarusside resistentsus erinevatele ussirohtudele. See on nii ka Eestis – igal aastal saame uusi teateid karjadest, kus turulolevad ravimid parasiiditõrje läbiviimisel enam ei mõju. Seetõttu on allpool toodud välja mõned enamlevinud viisidest, kuidas vähendada oma karja nakatuvust soole ümarussidesse ning kuidas edasi lükata ravimresistentsete parasiitide ülekaalu saavutamist oma karjas. Sest kui ravimeid kasutada, siis resistentsus ühel hetkel tekib. Meeldib see meile või ei!

Tihedamini esinevad ümarussid lammastel ja kitsedel

Üks suurimatest paharettidest on näiteks Haemonchus contortus (suur libedikuuss), Teladorsagia circumcincta, Trichostrongylus species, Cooperia curtice ja Nematodirus species. Neist kõige ohtlikum on H. contortus, kuna nii viimase staadiumi vastne kui ka täiskasvanud parasiit toituvad peremehe verest ning kahjustavad sellega tugevalt looma maoseina, tekitavad aneemiat (punaste vererakkude vähesus; punased vererakud on aga vajalikud organismis hapniku transportimiseks), verehüübe- ja vedelikuainevahetushäireid. Tugeva H. contortuse nakatuse korral võib näha paistes süljenäärmepiirkonda (tekib “bottle jaw” ehk turse lõua alla). Talled võivad surra ilma eelnevate kliiniliste tunnusteta, sest nagu mainitud, ka viimase astme vastsed toituvad juba verest ning seega võivad põhjustada tugeva nakkuse korral piisava põletiku ja verekaotuse ning tall sureb. H. contortus on äärmiselt viljakas. Emane parasiit on võimeline munema kuni 10 000 muna päevas. Nad on võimelised mitmeid kuid olema peitestaadiumis ning taluvad hästi kuiva ja külma. Neid on võimalik ära tunda, kui teostada lahkamine. Looma libedikus on sellisel juhul näha 1-3 cm pikkused punakad niiditaolised ussikesed, teinekord on neid nii palju, et nad moodustavad tompe. H. contortus on üks parasiite, kellel võib esineda ussirohtude vastu resistentsust.

Lahkamisel libedikust leitud Haemonchus contortus (http://archive.sciencewatch.com/dr/erf/images-erf/2008/08aprerfKap2XL.jpeg)

Teladorsagia circumcincta on meie kliimas väga oluline probleem, kuna on võimeline väliskeskkonnas säilima kuni 14 kuud ning sealjuures taluma ka meie talvesid. Seega lootus, et munad talvega häviks ja kevadel karjamaa puhas oleks, on selle parasiidi puhul väike. Nad munevad oma munad vatsaseina, kust munad sobival hetkel vabanevad. Otsides roojaproovidest parasiidimune, on just T. circumcincta munad need, mida kõige tihedamini näha on. Samuti on need munad, millega talled enim nakatuvad. Loomal tekib tugeva nakkuse korral isutus, sooltepõletik, veevahetushäired, häirub looma ainevahetus (ei suuda enam toitaineid omastada). Ka Teladorsagia circumcincta puhul esineb olukorda, kus ussirohi neile enam ei mõju – parasiitidel tekib ravimresistentsus. Sama kehtib ka trihhostrongüluste, kooperiate ja nematodiruste puhul.

Resistentsuse teke

Resistentsus (ehk ravim ei mõju parasiidile enam) tekib aeglaselt, kuid kui ta juba olemas on, siis temast vabaneda on ääretult keeruline. Seetõttu peaks resistentsuse tekke ennetamine või vähemalt nii palju kui võimalik edasi lükkamine iga lamba- ja kitsekasvataja ning loomaarsti eesmärk olema. Kuidas seda teha? See on juba valikute ja võimaluste küsimus. Ühte ideaalset plaani kõikidele farmidele ei ole. Küll aga on erinevaid skeeme ja viise, mida kaaluda ning seejärel sobiv plaan paika panna. Mõned viisid on toodud ära allolevas loetelus. Neid omavahel kombineerides ja farmile vastuvõetavaks muutes peaks eesmärgiks olema resistentsuse tekke võimalikult kaugele edasi lükkamine. Erinevaid abinõusid on veel palju, kuid toon ära põhilised, mida hetkel oleks võimalik Eestis kasutada.

Võimalused parasiidi leviku tõkestamiseks ning ravimresistentsuse tekke edasi lükkamiseks

  • Karjamaade kasutus. Farmides on võimalused väga erinevad. Üks hea viis vähendada taasnakatumist on näiteks mitte teha ühte väga suurt karjamaad, vaid jagada maa veidi väiksemateks lappideks ning vahetada iga 2-3 nädala tagant. Karjamaa vahetus on hea, kuna loomad ei saasta suvi otsa tervet maalappi ning vahele jäävad pausid, kus puhkusel olevatel maalappidel toimub munade ja vastsete hävimine. Samuti jõuab kasutamata maalappidele uus korralik hädal kasvada ning loomad ei jaluta roheliste liblede otsimiseks päevas nii palju kilomeetreid maha. Seega jääb neil rohkem aega söömiseks ning kaalu kasvatamiseks.
  • Kindlasti ei tohiks kevadel panna loomi sellele karjamaale või lapile, kust nad sügisel võeti – sügisel karjamaale sattunud parasiidimunad lähevad tihtipeale soikeseisundisse ja jäävad paremaid aegu ootama, st. kevadet. Seega on kevadel kõige saastunum karjamaa just see, kust loomad sügisel tulid.
  • Tuleks jälgida, et karjamaad, kus loomad antud karjatamisperioodil juba olnud on, ei kasutataks uuesti vähemalt 2 kuu jooksul pärast sealt loomade ära võtmist. Kui ümarussi muna on roojaga karjamaale sattunud, siis võtab tal ca 2-3n aega, et temast saaks nakatumisvõimeline vastne, enne seda on tema sissesöömine looma jaoks ohutu. Nakatumisvõimeline vastne võib karjamaal elus püsida keskmiselt 3n, osa saab kindlasti hakkama ka kauem. Seega tuleb arvestada, et pärast loomade karjamaalt ära võtmist läheb 3n, et viimased karjamaale puistatud munad oleksid arenenud nakatumisvõimelisteks parasiitideks ning siis veel 3-4n, et enamus neist oleks hävinud. See teeb loomade karjamaalt äravõtmisest 6-7n ehk peaaegu 2 kuud.
  • Karjamaa ülesharimine – veel üks väga hea võimalus vähemalt osaliselt karjamaadel puhastust teha. Jällegi – kõigil ei pruugi selleks võimalust olla, kuid sügisene läbikünd ja järgmisel aastal uus külv ja sööda kogumiseks kasutamine suve esimesele poolel võiks olla üks võimalusi.
  • Vahetada karjamaid teiste loomaliikidega – siinkohal ei aita karjamaa vahetusest lammaste ja kitsede vahel, vaid seda tuleks siiski teha nt lehmade või hobustega, kellega lambal ja kitsel on vähe ühiseid parasiite. Või siis kahe karjatamise vahepeal teha antud maalapilt sööt.
  • Manustada ussirohtu ainult siis, kui selleks on põhjust. Uuringud on näidanud, et mida tihedamini manustada ussirohtu, seda kiiremini tekib ka resistentsus. Tihedam ussirohu manustamine soodustab resistentsete ümarusside paljunemist, kuna mitteresistentsed ümarussid hävivad ja konkurents nende kahe populatsiooni vahel ei toimi enam. Ehk siis:
    • Esiteks koguda roojaproovid ja vaadata, mis on tulemus. Kas karjas on vaja üldse tõrjet teha? Proovide kogumise võib korraldada näiteks rühmade kaupa. Noortelt ja vanadelt eraldi, jääradelt/sikkudelt eraldi, eraldi proovid kõhnematelt jne. Kuna enamasti on parasiidid nooremate või lõpptiinete-äsjapoeginute jaoks probleem, siis võiks neilt eraldi võtta jne. Proove kogudes tuleks mõelda alati, milleks me neid kogume ja kuidas saadud tulemusi kasutada saame. Tuleks vaadata karja üldist tervislikku seisukorda. Kui ikkagi 95% loomade kehakonditsiooni hinne on 4 ja 5 ja loomadel terviseprobleeme ei ole (poegimisaeg võib küll probleemne olla, kuid seda mitte parasiitide, vaid puhtalt selle tõttu, et loomad rasvunud on), siis parasiidid neile ilmselt otsest vaevust ei valmista. Sellisel juhul võib ka võtta eraldi väiksematelt ja kõhnematelt loomadelt proov ning kui tulemus on positiivne (positiivne tähendab seda, et mune on ca üle 400 ühes grammis roojas), siis teha tõrje ainult neile. See muidugi ei tähenda, et heas tervislikus olukorras loomi kontrollima ei peaks, sest parem on ikkagi probleemi ennetada, mitte pärast tagajärgedega tegeleda
    • Teiseks vajadusel viia läbi parasiiditõrje.
    • Kolmandaks tuleks 10-14p pärast koguda uued proovid, et kontrollida, kas munade arv on langenud. Kui munade arv on langenud piisavalt (mune on 95% vähem kui enne), siis on tõrje olnud edukas.
    • Vahetada kasutatavat ussirohtu – Eestis on lammastele ja kitsedele kasutusel kahte tüüpi ussirohte, neid peaks omavahel roteerima. Ussirohu saate te loomaarstilt ning alati tuleks pädeva loomaarstiga arutada, millist ravimit oleks mõistlik antud olukorras kasutada.
  • Vahetada kasutatavat ussirohtu – Eestis on lammastele ja kitsedele kasutusel kahte tüüpi ussirohte, neid peaks omavahel roteerima. Ussirohu saate te loomaarstilt ning alati tuleks pädeva loomaarstiga arutada, millist ravimit oleks mõistlik antud olukorras kasutada.
  • Manustada õiges doosis – reegel on selline, et pigem doseerida natuke üle, kui alla ravimietiketil oleval juhendil kirjas. Üks võimalus on võtta eeskujuks grupi kõige suurem loom ja teised saavad sama palju kui kõige suurem loom (siin ei saa muidugi võrrelda täiskasvanud loomi ja tallesid jne). Ideaalis muidugi võiks iga loom käia ennem ravimi manustamist kaalul, see annab ka aimu juurdekasvust jms.
  • Ussirohtu anda ainult osale karjast – alati ei pea ussirohtu andma kogu karjale. Selleks on hea teada, mis on karja keskmine parasiidimunade arv grammis roojas. Kui arv on madal/keskmine, siis võiks kaaluda ravimi andmist ainult nt kõhnadele, kõhulahtisusega või aneemilistele loomadele. Loomad, kes on ilusad ja terve väljanägemisega, ravimit ei saa.
  • Oluline on ka kuidas karjamaa vahetust ajastada näiteks ussirohu andmisega. Ussirohtu võiks anda ca 4-5p ennem uuele karjamaale saatmist. Või siis näiteks viia loomad uuele karjamaale ning 3-4p pärast viia läbi parasiiditõrje. Ühes uurimuses leiti, et see vähendab resistentsuse teket kuni 4 korda (L. C. Falzon, 2014). Loogika selle taga on, et uuele põllule ei võetaks kaasa ainult resistentseid parasiite, kes ussirohukuuri on üle elanud, vaid neile konkurentsiks on ka populatsioon, kellele ravi mõjub.
  • Söötmine. Kui söötmine käib näiteks õues rõngastest, siis võiks vahetada rõngaste või söögiasemete asukohti aegajalt. Sellisel juhul ei käi nad nii suure hulga rooja juures maast niblimas ja uuestinakatumine toimub aeglasemalt. Söötmine on oluline ka looma tervist silmas pidades. Mida paremini on loomad toidetud ja hoitud, seda tugevam on nende immuunsüsteem. See tähendab, et looma organism suudab parasiidikoormusega paremini toime tulla ning ka ise mingil määral parasiitidega võidelda. Just sel põhjusel ongi näiteks lutitalled, liiga vara võõrutatud talled ja noorloomad riskirühm, kuna esimese kahe puhul ei ole immuunsus saanud täielikult välja areneda ning viimase puhul on samuti immuunsus alles arenemisjärgus ning võrreldes vanade loomadega läheb suur hulk energiast kasvamisse, seega jääb haigustekitajatega võitlemiseks vähem energiat.
  • Import – kahjuks vältimatu. Loomi on vaja sisse tuua karja (näiteks jäärad/sikud, uued uted/kitsed karjauuenduseks või -suurendamiseks) ning peale haiguste võib nendega kaasa tuua ka resistentsed parasiidid. Antud olukorras tuleks kindlasti konsulteerida pädeva loomaarstiga, kes saaks aidata hinnata probleemi olemasolu/tõsidust ning aidata sobiv lahendus leida.

Korrektselt töötava antiparasiitikumi olulisus

Lamba- ja kitsekasvatajate jaoks on ümarussid probleem, kuna tugeva nakkuse korral väheneb loomade juurdekasv, tootlikus ning tõuseb suremus. Samuti on parasiiditõrje tegemine kulukas. Seega on tõrjet ebaotstarbekas läbi viia, kui tegelikku probleemi ei ole või kui tõrje ei toimi. Ühes Uus-Meremaa uuringus (C.M. Miller, 2012) võrreldi kahte gruppi tallesid. Esimeses grupis olid loomad, kellel kasutati antiparasiitikumi (AP), mille toime oli >99% (derkvanteel koos abamektiiniga). Teises rühmas AP-i (albendasool), mille toime jäi 40-48% vahele (toime erines parasiidi liigiti). Ehk siis, esimeses grupis kasutati AP-i, mille vastu resistentsust ei olnud välja kujunenud, teises grupis AP-i, mille puhul oli resistentsus olemas. Selle  katse tulemusel leiti, et kuuendaks elukuuks olid esimeses rühmas loomad keskmiselt 9 kg raskemad kui teises rühmas. Rümbakaalu puhul oli see vahe 4,7 kg. Samuti saavutas esimene rühm tapakaalu 17p kiiremini kui teine rühm. Kui kanda tulemused üle Eesti tingimustesse, kus eluskaalu kilo hind on keskmiselt 1,6€, siis saaks farmer ühe eduka tõrje saanud looma pealt 14,4€ rohkem. Juhul kui tõrje aga on ebaotstarbeks, kuna ravim ei tööta, siis jäävad vähemalt ära kulutused ebaefektiivsetele ravimitele. Ka tööaega, mis kuluks kogu protseduuri läbiviimiseks (aedade püstipanek, loomade kokkukogumine, ravimi manustamine), saab millekski otstarbekamaks kasutada.

Kokkuvõte

Erinevaid uurimusi ja artikleid vaadates ongi üldine arvamus see, et kui on vaja kasutada ussirohtu, siis ilmselt mingi hetk tekib ka probleeme resistentsete ümarussidega. Meie eesmärgiks peaks aga olema resistentsuse väljakujunemise edasilükkamine läbi karjatamis- ning söötmistingimuste ning ainult resistentsete ümarusside ellujäämise vältimine. Peaksime jätma loomale võimaluse nakatuda uuesti ka mitteresistentsete munadega, et oleks konkurentsi resistentsetele ümarussidele.

Kindlasti on oluline kontrollida ussirohu manustamise vajalikkust ning edukust, et vältida liigset kulutust ravimitele, oma aja raiskamist tõrjete läbiviimiseks, mida pole tarvis või millel puudub mõte ning olla teadlik, kas sinu karjas võib olla probleeme ussirohtude mittetöötamisega.

Kasutatud materjalid

Anupõld, A. M. Die Resistenzlage von Magen-Darm-Strongyliden gegenüber Anthelminthika in estnischen Schafherden: eine Pilotstudie. Wien, 2013.

Coles, G.C., Bauer, C., Borgsteede, F.H., Geerts, S., Klei, T.R., Taylor, M.A., Waller, P.J. World Association for the Advancement of Veterinary Parasitology (W.A.A.V.P.) methods for the detection of anthel- mintic resistance in nematodes of veterinary importance. Vet. Parasitol. 1992, 44, 35–44.

Falzona, L.C. , O’Neillb, T.J., Menziesc, P.I., Peregrined, A.S., Jones-Bittonc, A, vanLeeuwene, J., Mederosf, A. A systematic review and meta-analysis of factors associated with anthelmintic resistance in sheep. Prev. Vet. Med., 2014, 117 (2), pp. 388–402

Gaba, S., Cabaret, J., Chylinski, C., Sauvé, C., Cortet, J., and Silvestre, A. Can efficient management of sheep gastro-intestinal nematodes be based on random treatment? Veterinary Parasitology.  2012, 190 (1-2), pp 178-184

Leathwick D.M., Besier, R.B.The management of Anthelmintic resistance in grazing ruminants in Australasia – strategies and experiences

Vet. Parasitol., 2014, 204, pp. 44–54

Leathwick, D.M., Ganesh, S., Waghorn, T.S. Evidence for Reversion towards Anthelmintic Susceptibility in Teladorsagia Circumcincta in Response to Resistance Management Programmes. International Journal for Parasitology: Drugs and Drug Resistance. 2015, 5.1, 9–15.

Miller, C.M., Waghorn, T.S., Leathwick, D.M., Candy, P.M., Oliver, A-M.B., Watson, T.G., The production cost of anthelmintic resistance in lambs. Vet. Parasitol. 2012, 186, pp. 376–381.

Junquera, P. Haemonchus spp, parasitic roundworms of cattle, sheep and goats. Biology, prevention and control. Haemonchus contortus, Haemonchus placei. Haemonchosis. 2015, http://parasitipedia.net/index.php?option=com_content&view=article&id=2634&Itemid=2912, 28.01.2016

Zajac, A., Petersson, K., Brudett, H. Improving Small Ruminant Parasite Control in New England. 2014, http://web.uri.edu/sheepngoat/files/Using-FEC_-Final2.pdf, 30.01.2016

Gastrointestinal Parasites of Sheep and Goats. 2014, http://www.merckvetmanual.com/mvm/digestive_system/gastrointestinal_parasites_of_ruminants/gastrointestinal_parasites_of_sheep_and_goats.html, 29.01.2016

Katrin Tähepõld, MES lambakasvatuskonsulent, veterinaararst

Artikli valmimist toetas: