Erosioon

Erosioon2018-03-14T15:42:19+00:00

Erosioon on pindmiste mullaosakeste ärakandumine mööda maapinda liikuva vee, tuulte või mullaharimise mõjul. Erosiooni saab vähendada sobivate harimisvõtete ja viljavaheldusega, aga ka vastavate kultuuride kasvatamisega.

Eesti tingimustes on looduslik inimese kaasabita tekkiv erosioon väga väike ja esineb lokaalselt. Erosioon on Eestile omastes kliimatingimustes seotud inimtegevusega: maade harimise, metsade raiumise või mõnel muul viisil kamara lõhkumisega. Nõlvadel põhjustab erosioon ka maaharimisest tingitud mullaosakeste mehaaniline ümberpaigutamine, millele võib järgneda veeerosioon.

Põllumajandusmaadelt erosiooni tõttu ärakantud materjal või taimetoitained võivad põhjustada veekogude mitmesugust reostumist.

Erosiooni saab vähendada  kaitseribade rajamisega küngaste nõlvadele või veekogude kallastele. Tuulekaitseribad on soovitav rajada valitsevate tuultega risti 50…100 meetriste vahedega. Mehhaanilist erosiooni on võimalik vähendada mullaharimiskordade vähendamise, harimisagregaatide liikumiskiiruse piiramise ning töökäikude otstarbekama suunaga. Mullaharimistööd tuleks võimaluse korral teha risti nõlva kaldega ning tasastel aladel vältida kündmisel mulla nihkumist põllu keskosa suunas.

Tuuleerosioon

Tuuleerosioon ehk deflatsioon on mullaosakeste ümberpaigutumine tuule toimel. Tuule võimes mullaosakesi endaga kaasas kanda on määravaks tuule kiirus. Tuulest on kõige kergemini kaasahaaratavad kuivad turbaosakesed (taimedega kaitsmata maal), liiv ja tolm. Tuuleerosiooni intensiivsuse ja ulatuse määravad põhiliselt ära tuule kiirus, mulla omadused ja maaharimisalane seisund.

Tuule kiirust mõjutab oluliselt maaala reljeef ja metsasus. Kumeratel aladel on tuule kiirus suurem kui tasastel aladel, nõgudes jälle väiksem. Puude mõju tuulte pidurdajana ulatub kauguseni, mis võrdub kahekümnekordse puude kõrgusega.

Mullaosakesed on tuulega kaasaviidavad, kui maapind on taimedega katmata, muld äsja haritud ja kuiv. Tuul haarab kaasa osakesi maapinnalt. Kergemad osakesed võidakse kanda mitme kilomeetri kaugusele, kus need tuulevaiksemates kohtades, tuulealustel nõlvadel, nõgudes ja metsades maha langevad.

Tuuleerosioon on kivistel, keskmise ja raske lõimisega muldadel väheoluline. Kuna Lääne-Eestis ja saartel on Eesti keskmisest rohkem liiv- ja turvasmuldi ning ilmad tuulisemad, siis on seal ka tuuleerosiooni all kannatavate muldade osakaal Eesti keskmisest suurem. Tuuleerosioon esineb mererannikutel (Häädemeeste, Lääne-Hiiumaa) ja Peipsi põhjakaldal, kus kujunevad luited. Põldudel ilmneb tuule-erosioon kuivade huumusvaeste liivmuldade ning kuivendatud ja hõreda taimkattega turvasmuldade puhul. Väheke esineb lumevaestel talvedel ka mulla ärapuhumist koos lumega.

 

Tehnogeenne erosioon

Tehnogeenne erosioon toimib kallaklikel aladel koos veeerosiooniga või erandlikult ka tasastel maadel, kitsastel kraavidest piiratud põlluribadel, mida ülekaalukamalt on küntud keskele kokku. Maaharimise käigus paigutub muld horisontaalsuunas ümber nii tasastel kui ka kallakaladel. Tasastel aladel kündmisel paigutub mullamass süstemaatiliselt ümber ühe künniviilu ulatuses, mis olenevalt viilust ulatub 20…40 cm-ni. Kui künniviilu pööratakse ühel aastal ühes ja teisel aastal teises suunas, siis see kokkuvõttes mulla seisundit ei kahjusta. Kui aga künniviilu pööratakse valdavalt ühes suunas, siis nihkub samas suunas ka mullamass (künnikihi sügavuselt) (Kask, 1996). Sellest tingitud mulla tehnogeense erosiooni mõju põldudele on selgelt täheldatav kraavidega kuivendatud kitsastel põllutükkidel Lääne-Eestis. Valdavalt keskele kokkukündmise tagajärjel on huumushorisondi paksus põllu keskosas oluliselt suurenenud, ulatudes 40…70 sentimeetrini. Samal ajal on põldude äärealadel huumuslikku mulda vähem: kõrguste vahe äärealade ja keskosa vahel võib ulatuda 50 sentimeetrini.

Kallakutel lisandub eeltoodule veel nn. kallaku efekt. Künniviilu pööramisel kallaku langu suunas nihkub mullamass kaugemale kui selle vastassuunalisel pööramisel. Mida suurem on maapinna kalle ja mida kiiremini liiguvad mullaharimismasinad, seda suurem on mittekompenseeritav künnikihi nihkumine kallaku langu suunas (Kask, 1996).

Mulla tehnogeenset erosiooni põhjustab peale kündmise ka randaalimine, kultiveerimine ja äestamine. Kokkuvõttes on tehnogeensel erosioonil suur tähtsus ja sellest tingitud mullamassi ümberpaigutumine võib mõnikord ületada ka veeerosioonist põhjustatu.

 

Toimetaja: Alar Astover (september 2014)