Peatüki koostaja ja Autor on Are Selge, konsulent ja Hummuli Agro OÜ juhataja. Veebruar 2022

Sileeritava rohumassi ladustamine

Silohoidla on enamlevinud viis silo hoiustamiseks. Silohoidla ehitamine on märkimisväärne investeering mis pikemas perspektiivis tasub ära. Seda läbi väiksema sööda riknemise, suuremate koguste mahutamise, kiirema sileeritava massi ladestamise, parema tallamise ja ka keskkonnanõuete täitmise.

Silopätsid olid-on-jäävad kasutusse. Eriti väiksemamahuliste söödakoguste korral. Silohoidlatega võrreldes ei vaja silopätsid suurt investeeringut ’betooni’. Samas ei ole välistatud suurem sööda kadu, katmiseks kulub suurem silokile kogus, tallamine on energiamahukam ja enam aega võttev. Oluline on eelnevalt silo närvutada ja vältida silomahlade sattumist ümbritsevasse keskkonda. Õigete tehnoloogiliste võtete kasutamine võimaldab silopätsides fermenteerida kõrgekvaliteedilist silo. Silopätsi asukohaks vali kõrgem ala, kuhu ei valgu lumesulamise- ega pinnavesi. Ole hoolas hügieeni osas – silo transportimisel, laotamisel/lükkamisel ja tallamisel väldi traktori ratastega mulla(osakeste) toomist silopätsi.

Silohoidla, Asu farm, Hummuli Agro OÜ. Foto autor Are Selge
Silopätsi valmistamine, Hummuli Agro OÜ. Foto autor Are Selge

Silolosandite kasutamine (Kristiina Märs, Smartfor OÜ)

Silolisandeid kasutatakse eduka sileerimisprotsessi kindlustamiseks. Kindlustuslisandid jagunevad kahte põhikategooriasse:
1. bakteritel põhinevad bioloogilised silokindlustuslisandid,
2. keemilised lisandid ja orgaanilised happed/happesoolad.

Bioloogilised lisandid jagunevad omakorda kahte klassi:

a. Üksnes homofermentatiivseid bakteritüvesid sisaldavad lisandid. Homofermentatiivsed bakterid nagu näiteks Lacobacillus plantarum, Pediococcus Enterococcus ja Lactococcus toodavad piimhapet, mis viib kiirelt alla sileeritava massi pH ning parandavad fermentatsiooniprotsessi, misläbi vähenevad kuivainekaod, proteiini lagunemine ja soovimatute mikroobide arvukus.

b. Nii homo- kui ka heterofermentatiivseid baktereid sisaldavad kindlustuslisandid. Lisaks eelpool mainitud kasule, sisaldavad need tooted lisaks ka äädikhapet tootvat piimhappebakteri tüve, mille ülesandeks on konverteerida suhkruid äädikhappeks. Äädikhape tagab silo aeroobse stabiilsuse, ehk takistab õhuga kokkupuutel silofrondi kuumenemist. Enamkasutatavad heteofermentatiivsed bakterid on näiteks Lactobacillus buchneri, brevis ja kefiri.

Keemiliste lisandite/hapete, nagu näiteks propioon- ja sipelghape, kasutamise eesmärk on alandada silo pH-d, et muuta see ebasoodsatele bakteritele (näiteks võihappebakteritele) vähem soodsaks keskkonnaks. Teised orgaanilised happed ja nende soolad, näiteks kaaliumsorbaat ja naatriumbensoaat, on suunatud pärm- ja hallitusseente kasvu allasurumiseks.

Silokindlustuslisandid

Hetkel on Eestis valida umbes 52 erineva silokindlustuslisandi vahel. Igale lisandile on oma aeg ja koht. Silonõustaja Kristiina Märsi üldised soovitused on:

  1. Haljasmassil kuivainega üle 25% kasuta bioloogilisi kindlustuslisandeid ning märjema massi (eriti 3.niite puhul) vali keemiline lisand.
  2. Liblikõieliste rikka haljasmassi (visuaalselt lutserni või ristikut üle 50% massist) puhul on kindlam valida keemiline kindlustuslisand. Samuti juhul kui haljasmass on keskmisest enam saastunud mullaga või sisaldab kulu.
  3. Kui sügise on ilmad juba jahedamad ja päevased temperatuurid alla 120 C, siis vali sileerimiseks keemiline lisand. Jahedate ilmadega ei suuda piimhappebakterid kasvada ja paljuneda ja seetõttu on pH langus ja silo käimaminek ohus.
  4. Pallisilo valmistamiseks sobivad lisandid, mis ei sisalda äädikhapet tootvaid tüvesid, kuna pallisilo söödetakse avamise järgselt koheselt ära ja suure tõenäosusega kuumenemisega probleeme ei teki.
  5. Kindlasti on vajalik kindlustuslisandeid kasutada ka esimese niite puhul. Kuigi esimeses niites on taimiku suhkrusisaldus kõrge ja toitu looduslikele mikroobidele küllaga, siis jaheda kevade tõttu ei pruugi bakterid olla põllult paljunenud piisavalt kiiresti ja nende arvukus võib olla sileerimiprotsessi käima löömiseks ebapiisav.
  6. Mahetootjad peavad valima lisandi, mis on registreeritud maheregistris. Kuigi bioloogilistes lisandites sisalduvad bakterid on loodusliku päritolu, siis ei ole kaugeltki kõik bioloogilised lisandid lubatud kasutada mahetootmises, kuna näiteks mõni tootes sisalduv kandeaine ei pruugi omada mahesertifikaati.
  7. Bioloogilise lisandi lahustamisel on oluline esialgse lahuse (ca 5-10 liitrit) valmistamisel kasutada käesooja vett. Esiteks ei lahustu pulber külmas vees hästi. Leiges vees lahustades “ärkavad” bakterid kiiremini ja on haljasmassile jõudes juba valmis tegutsema.
  8. Kõiki lisandeid tuleb kasutada täpselt etiketil kirjeldatud juhise järgi. Alla ettenähtud koguse doseerides ei pruugi tulemus olla selline nagu ootame. 9. Ükski silolisand ei kompenseeri silo tegemise protsessis olevaid puudujääke. Pigem on tegemist nö peenhäälestusega. Kõige sagedasem probleem silo tegemisel on ebapiisav tallamine. Kui silo on kehvasti tallatud ja õhku on palju sisse jäänud, siis ei saa ükski silolisand töötada. Soovitav on silodes tallamistihedust mõõta.

Sileeritava sööda tallamine (Kristiina Märs, Smartfor OÜ)

Tallamisel on väga oluline mõju silo kvaliteedile. Korralikult tihedaks tallatud materjal takistab õhu ligipääsu silosse ja sellega saame elimineerida juba hulgaliselt probleeme. Õige tallamise puhul on olulisteks faktoriteks kuivainesisaldus ja heksli pikkus. Mida kuivem silo, seda lühem heksel. Piisava tiheduse saavutamiseks on soovitav kalkuleerida tallamiseks kasutatava masina nõutav raskus vastavalt põllukultuurile ja kuivainesisaldusele.

Tallamiseks kasutatava masina kaal peab vastama ühe tunni jooksul hoidlasse veetud silomassi tonnidega, mis on jagatud koefitsendiga 4 (normaalse kuivainesisalduse puhul). Kui kuivainesisaldus on kõrgem, peab koefitsent olema madalam (3 või isegi 2). Nii on võimalik välja arvutada kui palju aega peaks tallaja kulutama ühe koorma haljasmassi tallamise peale, et töö saaks korralikult tehtud. Kuid silmas tuleb pidada, et koorma laiali ajamisele kuluv aeg ei kuulu tegelikult tallamise aja sisse vaid tallamine algab alles siis, kui materjal on hoidlas 20-30 cm paksuse kihina laiali lükatud.

Vältida tuleks kuivema haljasmassi vedamist hoidla pealmisse kihti. Kuiva massi tallates võib tekkida nn lõõtsa efekt, kus raske traktor kuivast massist üle sõites hakkab hoopis õhku kuiva kihi sisse pumpama. Samal põhjusel ei tohiks ka pooleli jäänud hoidlat hommikul tallama minna enne kui saab uue värske koorma laiali ajada ja alles seal peal tallata.

Tallamise juures mängib olulist rolli koristusvõimsus ning see ei tohi olla liiga suur, sest muidu ei jää tallamiseks piisavalt aega ning silo võib rikneda. Viimastel aastatel on farmid järjest enam panustanud silotehnikasse ja masinapark on läinud järjest suuremaks ja võimsamaks. Niidukid on järjest laiemad, vaalutajad järjest suurema, hekseldid järjest võimsamad ja vedamiseks kärud järjest suurema mahuga. Aga paraku on siloaugud ikka sama suured ja tallamiseks kasutatavad masinad on valdavalt jäänud muutumatuks. Sellisel juhul on reaalne oht tallamiskvaliteedi languseks.

Tallamistiheduse mõõtmine

Silo tallamistihedust mõõdetakse arvestusega, mitu kg kuivainet on mahutatud hoidlasse või pätsi m3 silo kohta. Mõõtmiseks on olemas spetsiaalne puur, mille abil võetakse horisontaalselt avatud silofrondist proov. Puuri mahtunud silo kogus kaalutakse, sellest määratakse kuivaine ning arvutatakse mitu kg kuivainet oli tallatud kuupmeetrisse.

Piisav tallamistihedus on otseselt sõltuv tallatava massi kuivainesisaldusest. Märjema massi puhul olla lubatud madalam tihedus, sest vett ei ole füüsiliselt võimalik välja tallata, et saavutada kuiva massiga samaväärne kuivaine hulk. Tabelis on näha aktsepteeritavad tallamistiheduse mõõtmise tulemused.

Soovitav tallamistihedust sõltuvalt silo kuivainest. Autor Kristiina Märs
Tallamise tiheduse mõõtmine
Kristiina Märs mõõtmas tallamise tihedust Hummuli Agros. Foto autor: Are Selge

2021. aastal Kristiina Märsi poolt läbiviidud tallamistiheduste mõõtmistest ainult 58% vastasid soovitud normile või olid normile lähedal.  Seega tuleks endiselt tallamisele suurt rõhku panna ja sellest tulenevalt silokonveierit planeerida. Kõigil huvilistel on võimalik ühendust võtta kristiina@smartfor.ee ja tallamistihedus lasta ära mõõta. Sellest tulenevalt on oluliselt lihtsam uueks silohooajaks plaane teha

Silohoidlate ja -silopätside katmine ning kaitsmine

Silohoidlate katmine peab toimuma koheselt pärast tallamistööd. Sellega hoiame me ära õhu sattumist sileeritavasse massi. Väga oluline on lisaks kopeer- ja siloaugukilele äärekilede kasutamine. Allpool olevatel joonistel on Kaarel Kallion’i poolt esitatud joonised, kuidas seda teha võiks:

Riskide maandamiseks:

  • niitmisel kasuta muljurniidukit
  • välista mulla sattumine sileeritavasse materjali (eelkõige liiga madal niitmine!)
  • koristamise eelselt närvuta niidetud heinataimede kuivainesisaldus 28…31%-ni
  • taga koristamisel võimalikult ühtlase pikkusega heksel – rohusilol 3-4 cm ja maisisilol 1-2 cm
  • kasuta bioloogilist silokindlustuslisandit või keemilist konservanti – kui sileeritavas rohus on kõrge proteiini (> 17%) ja madal kuivaine sisaldus (alla 26%)
  • taga ühtlane tallatav kiht ( 20-30 cm) ja piisav tallamine
  • kasuta silohoidlates küljekilesid
  • kasuta kopeerkilet ja kata tallatud mass ka ööseks, kui sileeritava materjali kogumine jätkub järgmisel päeval
  • kata sileeritav mass õhukindlalt kopeer- ja silokilega ning raskuseks kasuta rehve. Lindude poolt tekitavate kahjustuste vältimiseks  kasuta spetsiaalset kattevõrku.

Vaata ka järgnevad videosalvestusi, kus Margus Muld, Maarja Paomees, Kristiina Märs ja Are Selge arutlevad silovalmistamise teemadel:

Silo hoiustamine ja söötmine. Eesti Maaülikool
Silo valmistamine. Eesti Maaülikool

Järgmisena loe: