Austerservikute kasvatus nõuab täpsust ja kannatlikkust

Austerservikute kasvatus nõuab täpsust ja kannatlikkust

Albu vallas Ahulas on kaks avatud meelega inimest endise tankla ruumidele uue elu sisse puhunud. Koht on ümber ehitatud ning seal kasvavad hoopis imemaitsvad ja hõrgud austerservikud.

Aravete saeveski tootmisjuht Siim Paimets (36) ja Eesti Optiku turundusspetsialist Reelika Räim (38) on kaks loova mõtlemisega särtsakat inimest, kes julgesid astuda riskisammu selle poole, et endal maal tööd oleks.

«Siim viis mu ükskord seenele ja rääkis – ta on põgusalt õppinud seenemaailma tundma – seentest täpsemalt, kuidas neid korjata ja kuidas nad kasvavad. Samal ajal mõtlesime igasuguseid äriplaane välja,» alustab Reelika algusest. «Küll mõtlesime, et hakkaks veiseid kasvatama, aga kumbki poleks olnud nõus neid tapamajja viima ja nii me kuidagi seenteni jõudsimegi.»

Et Siim oli austerservikute kasvatuse metoodikaga tutvust teinud, siis nii see otsus langes.

Maaelu köidab rohkem kui linn

Reelika sai kaks aastat tagasi pealinnast koondamisteate ja toonane reklaamiagentuuri projektijuht jäi tööta. Nii sündis kindel otsus kirjutada austerservikute kasvatuse peale äriplaan ja töötukassast toetust küsida.

Kokkulepe oli, et Siim hakkab tootmisega tegelema ja Reelika müüb toodangu maha. Reelika elu oli rohkem pealinna pool, Siimu elu Aravetel, kuid õhtuti tuli Siimul pealinna sõita.

Reelika selgitab, et suund on ikkagi sinnapoole, et kogu elamine maale ära kolida. Albu vallas Ageri külas on nad alustanud tulevikukodu ümberehitust ja neile on oluline püüda maal oma ettevõttega leib lauale tuua.

Kui natuke rohkem kui aasta tagasi andis töötukassa toetava vastuse, tuligi hakata mõtet teoks tegema. Siimu meelest oli kõige keerulisem õigeid ruume leida, sest selleks ajaks, kui bürokraatiaveski oli äriplaani positiivses võtmes läbi jahvatanud, vanad kokkulepped enam ei kehtinud ja tuli asuda uusi ruume otsima. «Ruumid pidid sooja pidama ja olema vähemalt sada ruutmeetrit suured,» märgib Siim.

Lõpuks said nad oma tegevust alustada Ahula endise tankla hoones.

Austerservikute kasvatusel on Siimu selgitust mööda kaks järku: läbikasvamise aeg, kus temperatuur peab olema 25 soojakraadi ümber, ja viljumise aeg, kus temperatuur peab olema 16–18 soojakraadi.

Läbikasvamine kestab kolm nädalat ja peab aset leidma niiskes pimedas ruumis. Viljumise ajal vajavad silmanähtavalt kasvavad seened juba päevavalgust ja umbes nädala pärast võib saaki korjata. «Seenekasvatusruumis on betoonseinad ja betoonpõrand – ühte suurde ruumi on tekitatud puitkarkassi ja kilede abil kahe faasi ruum,» täpsustab Siim.

Põhimõtteliselt tuleb seeni kasvatades imiteerida loodust. «Peame tekitama sügise efekti, kus ilmad muutuvad jahedamaks, peab olema värske õhu sissevool, päevane valgus ja ka pime aeg,» lisab Siim.

Seened nõuavad pidevat kontrolli

Kui esialgu tundub kõik üsna lihtne olevat, on komistuskive siiski palju. Liiga kuivas ruumis kuivavad seened lihtsalt ära. «Kerge uduvihm peab ruumis olema, selle tekitame vihmutitega,» ütleb Siim.

Reelika lisab, et suvekuumaga pidi Siim iga kahe tunni tagant käima seeni niisutamas. «Sa ei saa ämma sünnipäevale ka minna, sest pead seeni niisutama, ja nii kui vahele jääb, kuivavad nad ära,» ütleb Reelika.

Seeneniidistikku ostavad nad Kose külje alt, kus seenekonsulent Imre Kukk laboris neid kasvatab ning on Siimule ja Reelikale palju häid nõuandeid jaganud.

Ja pidev seeneniidistiku ostmine pole ka just kõige rahakotisõbralikum, kui saak jälle untsu läheb. «Lõpuks saime vihmutuskontrolleri,» sõnab Siim. Nüüd on osagi tööd automatiseeritud.

Seintes on ventilaatorid, mis juhivad sisse värsket õhku. «Suvel kahjuks peab kulusid suurendama, et ruum jahedana hoida konditsioneeriga, mis jälle omakorda kuivatab õhku, siis tuleb rohkem niisutada,» selgitab Siim.

«Näed, kuidas seened tulevad ilusad paksud punnis koos, aga kuivavad ikka ära – värsket õhku oli vähe,» lisab Reelika.

Katsetamine võtab tohutu palju aega. «Kuu aega läheb mööda ja alles siis mõistad, et see moodus ei tööta, ja viskad kõik ruumist välja, et uued asemele kasvama panna,» lausub Reelika.

Tarvilikku soojust oskavad meisterkütjad hoida bullerjaniga, millest kuumakindlad voolikud ja ventilaator soojuse ruumi juhivad.

Seenekasvatuse igapäevaelu hakkas mõne aja pärast Siimule tervise peale. Arst ei suutnud küll midagi tuvastada, kuid tugev köha ei lasknud enam öösiti magada ja seenekasvatus tuli mõneks ajaks seisma panna.

Pärast pisukest pausi ja eemalolekut seeneeoseid täis ruumidest on Siimu tervis paranenud. Nüüd panevad nad seened uuesti kasvama ja kuu pärast on loota esimest korralikumat saaki pärast õppetunde ja katsetusi.

Austerservikuid kasvatavad Reelika ja Siim võrgust saepurukottide küljes. Ruumi mahub kasvama 900 kuni 1000 kilo seeni korraga. Ühe kilo nii-öelda seenekontsentraati segab Siim saepuru ja väikese osa rapsiga ning seejärel paneb segu võrkkotti, mille küljest saab umbes kuu aja pärast austerservikuid noppida.

Maitseomadused on väga head

Reelika ütleb, et inimesed teavad, mis on šampinjon, kuid austerservikutest pole kuulnud. «Paljud söögikohad olid väga vaimustuses ja nõudlust oleks, peame vaid oma kasvatuse korralikult käima saama,» lausub ta.

Austerservik on maitseomadustelt isegi etem ja tugevam kui šampinjon, teda pole tarvis kupatada ja ta sobib kõikidesse roogadesse – viska vaid pannile ja lase hea maitsta. «Maitseväärtus on tal ikka tunduvalt tugevam, lisaks on selles võrreldes teiste seentega rohkem organismile kasulikke aineid. Sisaldab polüsahhariide, mis on väidetavalt vähivastase toimega ja pärsivad vananemist,» selgitab ta.

«Maitseomadustelt ei jää austerservik alla kõigi armastatud kukeseentele. Viljaliha on hele, tugev, meeldiva seenemaitse ja -lõhnaga. See sobib suurepäraselt nii kana-, sealiha ja mereandidega toitudesse kui ka salatitesse,» soovitab Reelika.

Ta ütleb veel, et austerservikuid võib süüa ka toorelt, hapendada, soolata, külmutada ja marineerida, ilma et maitseomadused kaotsi läheksid.

Perenaise lemmikroog: tükeldatud austerservikud, prae pannil võiga, maitsesta soola ja pipraga, lisa rõõska koort. «Värske kartuli kõrvale on see imeline!» kiidab Reelika.

Siimu lemmik on muna ja jahuga paneeritud suur austerservikukübar.

Esimesed partiid seeni on Aravetel Meie poes müügis olnud. Proovipartii kilohind oli Aravete poes 6,30 eurot. «Paljud pidasid meid rumalaks, et nii odavalt müüme ja peaksime hinda tõstma,» sõnab Siim.

Peale selle on Fungi & Flora OÜl mahetootja sertifikaat ja ökomärgis, sest seenekasvatuses ei kasutata ühtki kemikaali ega väetist. Seenekasvatajad Siim ja Reelika loodavad, et uus partii annab kenasti saaki ja laseb mõnusaid maitseelamusi teistegagi jagada. 

Maria Karumets, 27.11.2014, Järva Teataja, lk 5.  

 

2014-11-27T10:00:00+00:00Neljapäev, 27. november, 2014|Uudised|