„Intensiivmeetodil, ka lühikese raieringiga majandatavate puuistandike rajamine on alternatiivseks kasutusvõimaluseks endistele põllumajandusmaadele,“ rääkis Eesti Maaülikooli doktorant Tea Tullus.
„Tootmisele suunatud istandikes ehk puupõldudel ei ole peamiseks eesmärgiks metsaökosüsteemi kujundamine, vaid soovitakse saavutada maksimaalne puidu või mõne teise puudega seotud toorme produktsioon. Puupõldude pindala pidev kasv maailmas tõstatab aga küsimuse, milline on nende mõju looduslikule mitmekesisusele ning kuivõrd erineb nende alustaimestik põlismetsaga võrreldes.“
Kolmapäeval, 22. mail kaitsmisele tuleva doktoritöö tulemusel selgus, et noore istandiku alustaimestiku iseloomustajaid mõjutasid nii eelnev põllumajanduslik maakasutus, istandiku rajamisel rakendatud maapinna ettevalmistusviis kui ka mullastiku tingimused.
„Vanuse kasvades muutub istandiku rajamisele eelnenud häiringute mõjust olulisemaks puurindega seotud tegurite mõju rohu- ja samblarindele,“ ütles Tullus.
Alates 1999. aastast Eestis endistele põllumajandusmaadele rajatud umbes 700 ha puuistandikke poolvõõrliigi hübriidhaavaga, kohalikest lehtpuudest soovitatakse endiste põllumajandusmaade metsastamiseks eelkõige arukaske: „Kui mujal maailmas on võõrpuuliikidega rajatud istandikes täheldatud mõnikord keskkonnakaitselisi probleeme, siis minu töö tulemused lubavad väita, et hübriidhaavikute rajamisega Eestis ei kaasne alustaimestikus ebasobivaid arenguid, nt võõrliikide levikut.“
Alustaimestikku, puurinnet ja kasvukohta iseloomustav andmestik koguti 73 püsiproovitükilt, mis paiknesid 11 arukase- ja 24 hübriidhaavaistandikus ning 11 looduslikult tekkinud kaasikus.
Doktoritöö juhendajad on Eesti Maaülikooli professor Hardi Tullus ja Tartu Ülikooli lektor doktor Elle Roosaluste ning oponent professor Vitas Marozas (Aleksandras Stulginskis University).
Maaleht, 22.05.2013
