Põllumajandusminister Ivari Padar on aafrika seakatkust rääkides murelik. Kõige hullem on tema arvates see, et meil puudub ikka veel suur osa informatsiooni selle haiguse kohta ning tegelikult käib võidujooks ajaga, milles me paraku kaotajaks kipume jääma.
Kui reaalne on oht, et aafrika seakatk Eestisse jõuab?
Tuleb endale aru anda, et oleme uues situatsioonis, sest seakatk on meile väga lähedale jõudnud.
Avastati ju Lätis katkukolle kõigest kümne kilomeetri kaugusel Eesti piirist.
Olukord on ülimalt ebameeldiv. Peame omalt poolt tegema parima, et asjad veel keerulisemaks ei muutuks.
Katk liigub päris kiiresti ja on aastaga liikunud läbi Läti ja Leedu.
Ja kaheksa aastaga on jõudnud Gruusiast siia.
Vilniuses oli hiljuti Baltimaade põllumajandusministrite erakorraline kokkusaamine, kus lepiti kokku, et 15. augustiks pannakse paika kriisiprogramm. Kas see ei ole mitte liiga hilja?
Need meetmed, mida saab praegu rakendada, on kõik kasutusele võetud.
Loomapidajaid on informeeritud ja nemad annavad oma parima, et katkupisik farmidesse ei pääseks. Ruumid on turvatud niivõrd, et ligi ei pääseks ei närilised ega ka linnud.
Meil on terve rida lisanduvaid asju, milles on vaja otsuseid langetada, muu hulgas näiteks metssigade küttimise kohta.
On neid, kes arvavad, et asi tuleb väga radikaalselt ette võtta ja minna metsa nii-öelda kultuurirevolutsiooni tegema ja ka varblasi maha laskma.
Samas teame, et kui Valgevenes hakati massiliselt metssigu küttima, läksid nad lihtsalt minema.
Uudistest on kuulda olnud, et ka Läti plaanib metssigade arvukust kolm korda kärpida.
Mulle tundub küll väga selgelt, et ka Eestis on metssigade populatsioon liiga suur. Aga peame käituma nii, et me ei tekitaks metsas paanikat.
Igal juhul tuleb asi ka metssigade osas kontrolli alla saada.
Täna tulevad seakasvatajad kokku ja siis peame seda asja arutama.
Tegelikult ei ole meil veel piisavalt informatsiooni, kas või näiteks selle kohta, kuidas edeneb vaktsiini väljatöötamine. Baltikumi ja Poola peaveterinaararstid tegelevad taoliste laiemate küsimustega.
Tuleb tööd teha ja uues olukorras endast parim anda. Lihtsaid lahendusi ma paraku ei näe.
Haiguse levimisel on ilmselt päris suur osa ka inimfaktoril.
Läti ühe kolde puhul, mis oli Valgevene piiri ääres, on raske tõestada, kust see viirus täpselt farmi pääses, aga on alust arvata, et peremees käis Valgevenes süüa, viina ja suitsu ostmas ning tõi ühtlasi ka viiruse kaasa.
Haiguse käitumise osas on hästi palju vastuseta küsimusi. Kas või see, kas ja kuidas putukad seda edasi kannavad.
Mis juhtub, kui Eestis avastatakse aafrika seakatku kolle?
Võetakse kasutusele radikaalsed meetmed.
Nagu Lätis ja Leedus oleme näinud – sead lähevad farmi territooriumil hukkamisele ja hävitamisele.
Leedu kõige moodsamasse sigalasse pääses viirus sisse ja 19 000 siga hukati ning maeti sinnasamasse farmi territooriumile.
Selle ühishaua mõõtmed olid hiiglaslikud.
Kas loomakasvatajate jaoks on ka mingi kompensatsioonimehhanism olemas?
Kompensatsioon on seadusega paika pandud.
Riik maksab kinni liha ja kulutused, mis puudutavad farmide hilisemat desinfitseerimist ja korrastamist.
Kogu kaasnevat kahju riik paraku hüvitada ei suuda. Majandustsükkel ju ruineeritakse.
Riigile omakorda kompenseerib tehtud kulutused poole ulatuses Euroopa Liit.
Meie ettepanek Euroopa Komisjonile on tõsta see määr sajale protsendile ehk et kogu kompensatsioon tuleks Euroopa Liidult.
Nii et peame lootma parimat, aga kartma halvimat.
Igal juhul. Olukord on väga keeruline, aga ilmaelu paraku selline juba on.
Andres Pulver, 05.08.2014, Virumaa Teataja, lk.2
