Ka talupidaja võib rahuliku südamega puhkusele sõita

Ka talupidaja võib rahuliku südamega puhkusele sõita

Talupidajale ametlikke puhkusepäevi ette nähtud ei ole. Üks võimalus endale siiski puhkust lubada on võtta appi asendustalunik.

Endises Pärsti, nüüdses Viljandi vallas asuvas Volli talus sai esimene asendustalunik tööd juba 2012. aasta novembris ja too oli seal noorperemehe Lauri Volli sõnul kohe kuu aega jutti. Mullu märtsis tuli järgmine abiline ja aasta lõpul veel üks.

Sobib nii naisele kui mehele

Nagu ütles Eesti talupidajate asendusteenistuse lääne piirkonna töödejuhataja Ove Ainsalu, tegutseb praegu Viljandimaal kolm asendustalunikku: kaks täistööajaga ja üks poole kohaga.

Sellest ajast, kui Sakala viimati asendustalunikest kirjutas, on tema sõnul palju vett merre voolanud ja asendajadki vahetunud. «Praegu on mõlemad täiskohaga asendustalunikud naisterahvad.»

Ainsalu nentis, et huvi niisuguse teenuse vastu on hakanud siinmailgi kasvama. «Helistatakse juba murega, et näed, nüüd juhtus selline asi, et tuli haigus ja võib-olla on perenaine nädal otsa rivist väljas,» rääkis ta. «Sellistel puhkudel on mul hea meel öelda, et talutöödeks on abi kohe võtta. Kolm asendajat on Viljandimaal tublisti rakkes.»

Lauri Voll tõdes, et säärane võimalus on väga meeldiv. «Vähemalt hoiab talul silma peal keegi, keda saab usaldada. Saab kindel olla, et asi on tehtud ja korras, ning kui tekib probleem, siis antakse sellest teada.»

Meestele on Volli talus tööd jagunud loomade söötmisest ja lüpsmisest kuni sõnniku viskamiseni. «Põhimõtteliselt tegid nad kõike, mida meesterahvas talus teha saab,» tähendas Lauri Voll. «Viimasel ajal, kui on käinud naisterahvad, on nende kohustuseks olnud piimakarja lüpsmine ja vasikate söötmine.»

Usaldusväärne ja kogemustega

Ove Ainsalu kinnitust mööda ongi asendustalunik usaldusväärne ja kogemustega isik, kes tuleb ja täidab taluniku töökohustusi, sel ajal kui too puhkab või on haige.

Talvine aeg on vaiksem ja siis on töödejuhatajal rohkem tegemist, et kolmele Viljandimaa asendustalunikule rakendust leida. «Kevadkuudeks ja suve alguseks on aga tööjõud ilusasti kinni pandud.»

Samas tähendas Ainsalu, et Eestis kokku pidas mullu asendustaluniku ametit 39 inimest. «Nii et kui Viljandimaa inimesed on hõivatud, võib abiline tulla mõnest teisest paigast. Sellisel juhul aga peab talupidaja talle ka majutust pakkuma.»

Ainsalu tõi näiteks, et üks Viljandimaa asendustalunik Helen Song suundus pärast teenistust Heimtalis naabermaakonda. «Et Pärnumaal oli aasta algul kitsas käes, sai ta sinna tööle saadetud,» selgitas ta.

Abilise töö ongi üldiselt korraldatud nii, et kui ühe talu peremees teda enam ei vaja, ootab teda kohe järgmine. Keskmiselt leiavad nad kuu jooksul rakendust kahes-kolmes talus.

Selleks et asendustaluniku ametisse saada, peab üldjuhul olema põllumajanduslik haridus. Kui aga huvi on suur ja tahtmine kõva, piisab ka koolitusest.

«Igal aastal õpetame asendustalunikke Säreveres,» nentis Ainsalu. «Praegugi käib kursus. See algas jaanuaris ja lõpueksam ootab kaheksat inimest märtsis. Lisaks teooria õppimisele tehakse läbi praktiline pool, mis hõlmab lüpsmistehnika omandamist – piimakarjatalunikel on puhkusevajadus seni kõige suurem olnud.»

Riik toetab taluniku puhkust

Et endale majapidamisse usaldusväärset ja kogemustega abilist saada, tuleb talunikul oma vajadusest piirkonna töödejuhatajale teada anda. Siis saab too põllumehega kokku ja tutvustab talle käsunduslepingut. See sõlmitakse juhul, kui kõik on korras ja talunik otsustab ära, millal ta puhkust võtta tahab.

«Periood pannakse kirja ning talunik võib südamerahuga kodust ära olla, teades, et tema toimetused teeb ära professionaalne asendaja,» selgitas Ove Ainsalu.

Talunikul ja asendajal omavahel pole tarvis rahaga õiendada. Talunik maksab hinnakirja alusel Eestimaa talupidajate keskliidu asendusteenistusele. Arvestus käib töölehele kirjapandud tundide järgi.

«Asendustaluniku teenuse omahind tuleb üsna kõrge,» märkis Ainsalu ja selgitas, et see sisaldab kõiki kulusid, nagu palka, sõidu- ja koolitusraha ning töörõivaid. «Talunikul tuleb kogusummast maksta suhteliselt väike osa ja suurema osa annab Eesti riik. Võib öelda, et asendusteenistus ongi riigi toetusega puhkus talunikule.»

Asendustalunikul võib olla päris palju rändamist

Asendustalunik Maarika Tukk rääkis, et kui naistel tuleb selles ametis hoolitseda eelkõige loomakarja eest, siis mehed teevad ära ka traktoritöö.

Praegu Tukk ise üheski talus rakkes ei ole, sest oli tööd tehes selga vigastanud, kuid selles teenistuses on ta oma meenutust mööda 2008. aastast.

«Me olime vist teised, kes asendustaluniku kursuse lõpetasid,» tähendas ta.

Nii Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis kui maaülikoolis õppinud Maarika Tukk arvutas, et on praeguseks asendajana töötanud kümmekonnas talus. Sageli juhtub tema sõnul ka nõnda, et puhkusemaitse suhu saanud talumees tahab teinekord jälle sama inimest appi. «Enamjaolt ongi niiviisi läinud, et on korduvalt samades taludes majandamas käidud.»

2008. aastal otsis Maarika Tukk lihtsalt tööd, mis oleks teistmoodi. Nüüdseks on ta peremehi asendamas käinud nii Pärnu- kui Viljandimaa taludes ning võib öelda, et see töö on tõesti kõike muud kui tavaline.

«Rändamist on tegelikult palju, teinekord üle maakonna piirigi,» tõdes Tukk.

Ehkki mõni asendustalunik kolib tööperioodiks ka tallu elama, tema seda teinud ei ole. «Mina olen kahes maakonnas kodus. Saan valida, kas jään ööseks oma sünnikoju või praegusesse koju,» nentis ta.

Nagu Maarika Tukk meenutas, oli algul võõrast talu juhtima minna ja sinna üksi jääda päris hirmutav. «Ma tõesti kartsin,» tunnistas ta. «Aga mida aeg edasi, seda paremini tean, mis tuleb endale kohe selgeks teha ja mille kohta talunikult selgitust küsida.» 

Sigrid Koorep,
Sakala, 04.03.2014

 

2014-03-04T10:00:00+00:00Teisipäev, 4. märts, 2014|Uudised|