Keskmist kasvu Saksa lambakoer võib küll päästa kapsapeenra villakandjate roaks saamast, sest suudab end survestajana karjas maksma panna, ent suuruselt jääb ta massiivsetele valvekoertele ja väleduselt pisematele ajajatele karjakoertele alla.
«Näiteks ajajakoertele borderkollidele on see preemia, kui nad saavad karjas tööd teha,» sõnas lambakasvataja ning maaelu edendamise sihtasutuse lamba- ja kitsekasvatuse konsulent Liilia Tali Võrumaal Sännas asetleidnud karjakoerte kasvatajate õppepäeval.
Kalle on vasakukäpaline
«Noore koeraga on see häda, et ta jookseb karja ümber ringi-ringi-ringi, aga peab olema nii, et ta teeb ringe seni, kuni ma teda katkestan ja saadan koos käsklusega teiselt poolt minema,» selgitas Liilia Tali põhimõtet, kuidas borderkolli lambad tema juurde kokku kogub.
«Kalle, too! Too-too-too!» hüüdis ta musta-valgekirjule koerale ning too tuiskas käskluse peale kohe lammaste poole. Kusjuures valged käpad ja sabaots näitavad koera gabariite, et oleks teada, kust maalt lähevad looma piirid.
«Oota!»
Kalle pidurdas enne karja hoogu.
«Too edasi! Too!»
Kalle pistis taas plagama ja kadus kõrge rohu sisse.
«Parem! Kalle, paremale!» juhendas perenaine ning nentis, et Kalle on ilmselt vasakukäpaline: läheb parema meelega ikka vasakule. Nii tulebki kogu aeg ühte serva korrigeerida.
«Jooks! Kalle, parem!» käsutas Tali koera edasi. «Ta jätab parema külje karjast kogu aeg lohakile. Ideaalis peaks aga ajaja liikuma kogu aeg siksakis karja taga. «Vasak! Jooks!»
Järsku kostis selja tagant müdinat ja valge pilvena saabusid lambad, kelle hulgas paistis ka mõni kits. Kitsed näisid kavalad: nad olid end koera eest turvaliselt karja keskele pressinud.
«Kalle, tule!» hõikas perenaine oma erutatud sõbra enda juurde. «Enne ta suisa värises suurest ootusest, et saab karja ajama minna.»
Tali rääkis, et kui elementaarsete oskuste omandamise ajal võib kutsikale ikka maiustusi anda, siis karja juures ajamist õppivale koerale pole nänni tarvis. «Temale on parim see, et ta saab tööd teha, ja karistus see, kui teda tagasi hoitakse.»
Kalle jõudis perenaise kõrvale. Lambad said sinnasamma ligidale punti. Tuli aga tõdeda, et see mitu-mitukümmend pead oli ühele koerale liig.
«Too mulle Pini ka!» hüüdis Tali, kui oli tagasi elektrikarjusega piiratud aia juures. Ta pidas seejuures silmas detsembris sündinud borderkollit, keda veel vabalt loomi ajama ei usaldatud. «Kui nii noor koer lahti lasta, jookseb ta otse karja sisse.»
Seni, kuni Pini üle elektrikarjuse tõsteti, hoidis Kalle karja paigal. «Borderkolli suudab päris pikalt lambaid ühe koha peal hoida: ei lase neil liikuda ega süüa,» tähendas omanik ning lisas, et see on üks põhjus, miks seda tõugu koera ei või karja juurde üksi jätta. «Ta jääbki karjatama – ei suuda ise lõpetada.»
Pinil oli nöör kaelas ja selle abil võis perenaine teda juhtida. «Noorele koerale tulebki õpetamist alustada väiksema karjaga, mis on fikseeritud piiratud maa-alale,» kõneles Tali ja selgitas, et siis hakatakse koeraga ümber karja käima, andes vajadust mööda käsklusi «Vasak!» ja «Parem!».
«Ideaalis ta tasakaalustab seda, mida Kalle teeb,» hõikas Tali koolitusel osalejatele. «Eesmärk on saada koerad tööle niimoodi, et nad ajaksid karja mõlemalt poolt. Aga Pini praegu ise ei tea veel, mida teha. Ta tahab ainult loomi ajada. Inimese ülesanne on panna kokku käsklus ja tema loomulik instinkt.»
Valvurkoer edestab lamburit
Maaelu edendamise sihtasutuse lamba- ja kitsekasvatuse konsulent Ants Kuks meenutas, kuidas kord oli ühel laiul kümme päeva lambaid püütud ja 60 loomast oli ikka käes umbes 20. Siis kutsuti tema koos karjakoeraga appi ja lammaste kättesaamine võttis vaid mõnusa jalutuskäigu jagu aega.
«Inimene ise ei suuda lambaid kõikjalt üles leida, seda teebki karjakoer,» toonitas Kuks.
Kui heade karjaajajatena nimetati Sänna koolitusel peale borderkolli näiteks veel kelpiet, Uus-Meremaa lambakoera ja karjakoera ning hulka ristandeid, siis karja valvajana toodi teiste seast esile Kesk-Aasia ja Kaukaasia lambakoera, maremmat, Poola podhalani lambakoera, komondori, Pürenee lambakoera ja Hispaania mastifit.
Nii ajajad kui valvajad karjakoerad vajavad aga ühtviisi tähelepanu. «See tähendab, et sa teed nendega ka tööd,» lausus Kuks. «Mul on juhtunud selline õnnetu lugu, et koerad ajasid lambad hunnikusse ning osa neist lihtsalt lämbus.»
Koer on Kuksi sõnul ka kõige tõhusam kiskjakaitse. Kord oli ta läinud oma valvekoertele toitu viima – nood olid õhtul karja üles mäele ajanud, et seda oleks hõlpsam jälgida. Korraga tuiskas üks koer söögi juurest alla metsa ja teised kohe tema järel. Kostis kisa ning Kuks pidi tõdema, et koerad olid kuulnud kährikut ja peletasid tolle minema.
«Omanik saab ikka ka magada, kui koer karja valvab. Täiesti hundikindlat aeda olen ma aga näinud vist ainult loomaaias. Muidugi võib proovida lamburiga, aga annab leida inimest, kes oleks 24 tundi ööpäevas valves,» rääkis Kuks ning meenutas juhtumit, kui lambur läks öösel korraks soojakusse ja selle veerand tunniga oli hunt karjas juba oma töö teinud. «Valvekoera eelis on, et ta on püsivalt karjas. Õigesti kasvatatud koer ei tahagi loomade juurest ära, sest ta tunneb, et seal on tema koht. Ning näiteks Kesk-Aasia lambakoera ja komondori ristandit ei pruugi hunt karjast äragi tunda – ta on nii lamba moodi.»
Kuks mainis veel sedagi, et korraga tasub karja võtta üks koer, siis võtab too oma karjaks lambad. «Kui panna kaks kutsikat koos kasvama, siis on ju selge, et on palju mugavam tegelda liigikaaslase kui lammastega. Hiljem teise koera juurde võtmine on hulga mugavam ka seepärast, et siis on lamba- või veisekari koeraga juba harjunud.»
02.09.2014, Sigrid Koorep, 02.09.2014, Sakala, lk.7.
