Mahule suunatud põllundus eeldab taimemürkide kasutamist

Mahule suunatud põllundus eeldab taimemürkide kasutamist

Taimekaitsevahendite kasutamine põllumajanduses on keskkonnakaitsjatel pinnuks silmas, sest üha intensiivsemaks muutuv tootmine nõuab farmerilt efektiivsust, viimast aga õnnestub saavutada just kemikaalide abil.

Kahtlemata lasub vastutus kemikaalide – nii taimekaitsevahendite kui ka väetiste kasutamise ohutuse eest põllumehel endal, aga kindlasti ka nendel ametkondadel, kes ühe või teise keemilise vahendi ringlusse lubavad. Nii mineraalsed kui ka orgaanilised väetised põhjustavad eutrofeerumist (veekogude toitainetega rikastumine), taimekaitsemürgid aga hävitavad mitmesuguseid – nii häid kui ka halbu – organisme, näiteks tolmeldajaid.
Kindlaks on tehtud, et ka väikest kogust hiljuti veel ohutuks peetud nn neonikotinoide sisaldavad taimekaitsevahendid tapavad mesilasi. Samuti võib just glüsofaadi sisaldava Roundupi kasutamist pidada põhjuseks, miks meie rahvuslik rukkilill on Eestimaa põldudelt peaaegu kadunud. See maailmas enimkasutatud herbitsiid mõjub muu hulgas halvasti ka kahepaiksetele ja taimedele, mille seemneid kasutavad toiduks linnud.

Glüfosaad – tõhus, kuid ohtlik mürk. Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Martin Minjajev kirjeldas Maablogis, kuidas
õigupoolest taimekaitsevahendid turule jõuavad.
“Taimekaitsevahendi turule lubamise lugu algab hinnangu andmisega toimeaine, näiteks glüfosaadi ohutusele,” selgitas Minjajev. “Selleks on ELis kokku lepitud protseduur, mille kohaselt vastutab iga toimeaine osas hinnangute andmise eest konkreetne liikmesriik – glüfosaadi puhul Saksamaa – kes hindab infot, mis selle toimeainega seondub.”
Seejärel esitatakse tulemused nii Euroopa Toiduohutuse Ametile (EFSA) kui ka teistele liikmesriikidele lõpliku seisukoha kujundamiseks. Iga toimeaine kasutamiseks lubamise otsuse juures on peamine näitaja nn ARfD (Acute reference dose) ehk toidus olev toimeaine jäägi kogus, millest suurema puhul peab rääkima otsesest ohust tervisele.

Taimemürgi jäägid jõuavad toidulauale. Minjajev on seisukohal, et keskkonnariskide maandamiseks tuleks lähtuda hea põllumajandustava (GAP) põhimõtetest. St, et taimekaitsevahendit kasutataks ainult nii palju, kui on vaja taimehaiguse leviku peatamiseks või taimekahjuri hävimiseks.
“Kui ARfD toidus oleks näiteks 10ppb, kuid samas head põllumajandustava järgides jääks toitu jääke ainult 2ppb, siis kehtestatakse toidus lubatud piirnorm lähtuvalt viimasest,” selgitas ta. “Toodud näite puhul oleks jääkide piirnorm viis korda väiksem (rangem) kui selle aine terviseohutuse piir.”
Omanimelist talu pidav kartulikasvataja Kalle Hamburg on seda meelt, et tänapäevane spetsialiseerunud põllumajandustootmine ei saa läbi keemiliste taimekaitsevahenditeta.
Kartuli puhul on nendeks peamiselt kasvuperioodil lehemädaniku tõrjeks kasutatavad fungitsiidid, kuid tema majapidamises kasutatakse neid täpselt nii vähe kui võimalik ja täpselt nii palju kui peab. Nimelt aitavad põllumehel mürkkemikaalide kasutamist optimeerida spetsiaalsed automaatjaamad, mis matemaatilise modelleerimise teel arvutavad välja lehemädaniku võimaliku esinemisintensiivsuse ja ohu suuruse.
“Kartulikasvatamise juures on lehemädanik kõige enam kasvu pärssiv asjaolu ja kui selle tõrjega ei tegele, siis pole ka erilist saaki loota,” tõdes Hamburg. “Tõrjega ei saa priisata, sest kulud on suured – üks kord preparaadiga pritsimist läheb maksma 30–40 eurot hektari kohta, – aga jumala abile lootma jääda ka pole võimalik.”
Kuigi keskkonnakaitsjad propageerivad üha enam mahetootmist kui minimaalse keskkonnasurvega põllundusvaldkonda, ei saa Hamburgi sõnul sellele päevapealt üle minna. Ta rääkis, et mahepõllumajandus eeldab segatootmist, st mulla viljakuse taastamise eesmärgil põllumaa kasutamist erinevate kultuuride kasvatamiseks.
“Teraviljale, õlikultuuridele või kartulikasvatusele spetsialiseerunud agrofirmad ei suuda segatootmise arendamiseks vajaminevaid investeeringuid teha,” selgitas Hamburg. “Sellepärast jääb intensiivse põllumajanduse puhul taimekaitsevahendite kasutamine esialgu möödapääsmatuks.”
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) keskkonnasõbraliku põllumajanduse ja merekeskkonna valdkonna nõuniku Aleksei Lotmani sõnul ei saa must-valgelt väita, et põllumajandus on süüdi kõigis keskkonnahädades, küll aga suurendab taimemürkidel põhinev põllumajanduslik (suur)tootmine üldiselt survet loodusele. Taimekaitsevahendite kasutamist aga tingib omakorda üha intensiivsemaks muutuv põllumajandus.

Otsetoetused võiksid olla eesmärgipärased. “Selle põhjuseks on ühest küljest euroliidu vildakas põllumajanduspoliitika, mis paigutab enamiku toetustest nn esimesse sambasse (hektaripõhised otsetoetused – toim), kus maksed pole seotud kindla eesmärgiga,” põhjendas Lotman. “Teiseks on need toetused äärmiselt ebavõrdsed. Ma ei räägi sellest, et meil makstavad toetused on liialt väikesed, pigem on probleem selles, et mõni riik saab absurdselt kõrgeid toetusi.”
Lotman nentis, et alternatiiv n-ö kemiseeritud põllumajandusele oleks mahetootmine. “Mahetootmine pole ammu enam mingi tilu-lilu, kuigi mõnikord püütakse seda nõnda esitleda,” märkis ta. “Tõsi – toodangumaht jääb kemiseeritud tootmisele umbes 20% võrra alla,” tunnistas ta.
Lotman lisas, et asi pole nii hull, et kui üks talumees pritsib põldudele Roundupi, siis lakkab ümbruskonnas kohe linnulaul. Samas leiab ta, et ELi direktiivide täitmine ei tohi jääda pelgalt formaalseks ja otsetoetused peaks muutma senisest eesmärgipärasemaks.

MIS ON MIS Taimekaitsevahendid
Taimekaitsevahend, näiteks 1973. aastal Roundupi nime all müügile jõudnud preparaat, mis sisaldab taimekaitsevahendi toimeainet, Roundupi puhul glüfosaati.
Toimeaine Taimekaitsevahendi toimeaine on aine, millel on taimekaitse seisukohalt taimehaigusi, -kahjureid vms hävitav või nende tegevust pärssiv toime.
Herbitsiid ehk umbrohumürk – agrokemikaal, mida kasutatakse umbrohu ja soovimatute taimede hävitamiseks.
Pestitsiid on aine või ainete segu, mille eesmärk on kahjurite rünnaku ennetamine, kahjurite hävitamine, nende eemale peletamine või nende mõju leevendamine.
Maailma enimkasutatud herbitsiid on glüfosaad.
Roundup on agrokemikaalide tootmisele spetsialiseerunud Monsanto Company toodetava herbitsiidi brändinimi. Selle aktiivaine on glüfosaat. Roundup on arvatavalt maailma enimmüüdud agrokemikaal.
glüfosaaD pärsib aminohapete sünteesimiseks vajaliku ensüümi tootmist. Mullaga kokkupuutel ühineb glüfosaat suhteliselt lühikese aja jooksul mullaosakestega ning deaktiveerub.
Glüfosaadil põhinevaid taimekaitsevahendeid lubavad praegu kasutada kõik 27 ELi riiki.
Glüfosaadi kasutamisest tingitud toidupuuduse ja pesitsuspaikade vähesuse tõttu kahaneb lindude, putukate ja väikeimetajate arvukus.

Allikad: põllumajandusministeerium, Wikipedia, Äripäev

Ain Alvela, Äripäev (15.11.2012)

2012-11-15T10:00:00+00:00Neljapäev, 15. november, 2012|Uudised|