Peretalud – tervisesportlased paanilises võidujooksus

Peretalud – tervisesportlased paanilises võidujooksus

On õnnelik juhus, et rahvusvaheline peretalude aasta on sattunud kokku Eesti taluliidu 25. sünnipäevaga. Peretalude rollist ja väärtustest räägib ETKLi peadirektor Kaul Nurm.

Mis on peretalu suurim väärtus praeguses ühiskonnas?

Peretalude suurimad väärtused pole aegade jooksul väga palju muutunud. Kuna peretalu elu- ja tootmiskeskkond ühtivad, on peretalu huvitatud majandama keskkonda ja mulda säästvalt. Kuna peretalu omandus liigub edasi põlvest põlve, on peretalud majandamisel vastutustundlikud ja säästlikud, sest nad teavad, et tehtud vead kantakse probleemi­dena edasi järgmistele põlvedele.

Kuna peretalus tehakse otsu­sed ja töö üheskoos, on peretalu ideaalne paik lastes tööharju­muste kujundamiseks ja ettevõtlusvaimu kasvatamisel.

Peretalu pakub üldreeglina loo­madele nende vajadustest lähtu­vaid pidamistingimusi ega püüa pigistada neist välja viimast.

Mis teeb maamajapidamisest peretalu?

Ülemaailmset peretalu definit­siooni pole seni välja töötatud. Siiski on olemas teatud tunnus­märgid. Nendest peamine on see, et lõviosa tööst teevad ära talu­pere liikmed. Peale selle kuulu­vad nii omand kui kontroll talu majandamise üle taluperele, need antakse perekonnas edasi ühelt põlvkonnalt teisele.

Iseloomulik on seegi, et talu­pere elab oma majapidamise territooriumil ja saab peamise sissetuleku talu majandamisest. Kuigi koos tehnika arenguga on ka pereliikmete tehtava töö hulk kasvanud ning sellega seoses talude suurus, tagab peretalude süsteem hajutatud põllumajan­dusliku tootmise. Seda peetakse iga riigi rahvusliku toidujulgeoleku seisukohalt väga oluliseks.

Kuidas käib eestis üldiselt peretalude käsi ja mis on praegu nende suuremad vaenlased?

Kui vaadata tagasi 25 aastat käidud teele, siis on olnud nii häid kui halbu aegu. Üheksa­kümnendate algusaastatel võeti vastu otsus minna Eestis üle val­davalt talumajapidamistele. Hili­semad poliitilised otsused pole seda eesmärki alati silmas pida­nud, sestap ei ole toonast ees­märki saavutatud ja järest enam võtab maad põhiliselt palgatööjõul põhinev suurpõllumajandus.

Euroopa Liiduga liitumine on peretalude positsiooni tugevda­nud. Eriti hästi on suutnud noortalunike meede käivitada taludes põlvkondade vahetuse, mis on toonud rohkem noori taludesse ja maale tervikuna.

Peretalude suurim vaenlane on ühiskonnas välja arendatud edukultus, mis põhineb üksnes efektiivsusel, suurusel ja väge­vusel. Peretalu ei saa kasvada lõpmatuseni, sest vastasel juhul minetab see oma väärtused ja muutub ettevõtteks, mille pea­mine eesmärk on üksnes kasum, tulgu see siis looduse, loomade, mulla või inimeste arvelt.

Selline mõtteviis kujundab kah­juks ka Eesti praegust põlluma­janduspoliitikat. Vajame poliiti­kat, mis suudaks välja arendada kogu põllumajandusmaas pei­tuva potentsiaali säästval moel. Me vajame poliitikat, mis märkab ja aitab ka väiksemaid ja nõrge­maid, et aidata neilgi muutuda tugevamaks.

Milline on eestis praegu talu maine?

Üldiselt pole paha, kuid see kehtib üksnes edukate talude suhtes, keda ka tegijateks kutsu­takse. Kuid külaühiskonna säili­mise mõttes tuleks väärtustada ja hinnata ka kõige väiksemaid ning neid, kes võidujooksu tem­pole vastu ei pea. Ka "tervise­sportlased" peaksid olema lugu­peetud ja tänatud, sest nemadki lisavad meie ühisesse toodan­gusse oma panuse ja hoiavad maapiirkonnad asustatuna.

Millised on olnud eesti taluelu suurimad muutused viimase veerandsaja aasta jooksul?

Veerandsada aastat tagasi alus­tasime tühjalt kohal talude taas­tamist – polnud maad, masinaid, loomi, seemet ega ehitisi, oli vaid kindel tahe ja unistus oma talu, oma ettevõtte järele. Kogu see põlvkond on tegelnud talude ülesehitamisega ja selles osas on tehtud ära tohutu töö. Toimunud on pidevad muutused.

Oleme jõudnud ajajärku, kus talud ehitavad juba kolmanda põlvkonna lautasid. 25 aastat tagasi poleks keegi veel uskunud, et lehmi hakkavad lüpsma robo­tid ja sööda toovad ette automaa­did. Tehniline progress ongi pea­mine, mis on toonud kaasa kõige suuremaid muutusi – alustasime välismaalt annetatud, kasutatud ja tehnoloogiliselt vananenud tehnikaga ning oleme jõudnud tehnika viimase sõnani. Arene­nud on ka teadmised põllumajan­duslikust tootmisest ning seoses sellega on tõusnud tootlikkus.

Muutunud on ka talude välis­ilme, sest paljud talud on muu­detud väga kauniteks ja ihaldus­väärseteks elupaikadeks. 
 

Millist valdkonda viljelevatele taludele on eestis veel ruumi?

Kindlasti on ruumi veel aian­duses – köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatuses. Välja on aren­damata oma kodumaine pardi-, kalkuni-, hane- ja küülikukasvatus.

Praeguste piimatootjate elu teeb palju kergemaks ja muga­vamaks taluliidu ja riigi koostöös välja arendatud asendusteenistuse süsteem, mis võimaldab talupe­rel olla puhkusel või ravida oma tervist, olles samas kindel, et talus on loomadega kõik korras. Oma­ette võimalusi pakub loomasõbralik, see tähendab liigi loomu­omasele käitumisele sobiv toot­misviis ja selle kaudu toodetav eriti kvaliteetne toodang.

Kas taluks võib pidada ka maakodu, kus tootmist pole?

Maakodu on ja jääb talust eri­nevaks. Tänapäeva talu tuleb ikkagi seostada põllumajandus­liku tootmisega. Kahjuks pole kõik seda teadvustanud ja ikka kasuta­takse maal paikneva maja kohta tihti sõnu "talu" või "talumaja".

Seetõttu on väga valus lugeda uudiseid sellest, kuidas suvali­sest maamajast leitud narkolaborist räägitakse kui narkotalust, või kui talusid seostatakse mingi muu kuritegevusliigiga, mis on leidnud aset maamajades.

Millised on peretalude välja­vaated järgmisel 10-20 aastal?

Talude väljavaated on seo­tud ühelt poolt kasvava toidu­vajadusega maailmas, kuid tei­selt poolt ka rakendatava põll­majanduspoliitikaga. Kuid lisaks toidule saab talus toota mitut liiki taastuvenergiat ja müüa seda üha kasvava energiavajaduse rahul­damiseks. Kõiki taastuvenergia liike on võimalik toota talus, olgu selleks puit, biomass, päikese-või tuuleenergia.

ELi põllumajanduspoliitika on suunatud peretaludele. Ent probleem on põllumajanduspo­liitika rakendamises Eestis, kuna Eesti põllumajandus ei ole raja­tud homogeenselt peretaludele. Siin võtab üha enam maad ka suurpõllumajandus, mille oma­nikeks muutuvad järjest enam välisinvestorid ja börsiettevõt­ted, sh kolmandatest riikidest.

Kui vaadata hetkel kirjas olevat Eesti maaelu arengukava aasta­teks 2014-2020, siis mitmed meet­med, eriti aga investeeringumeet-med põllumajandusettevõtetesse, on selgelt kirjutatud suurtootjate huve silmas pidades ja vajavad seetõttu muutmist peretaludele soodsas suunas. Kui EL soovi­tab otsetoetuste diferentseeri­mist, siis Eestis on sellele suur vastuseis, eriti suurtootjate poolt.

Võttes arvesse, et väiksematele põllumajandustootjatele ühiku kohta antav toetus peab olema piisav, selleks et sissetulekutoetus täidaks tõhusalt oma eesmärki, peaks liikmesriikidel olema või­malus jaotada otsetoetust põllu­majandustootjate vahel ümber, andes neile lisatoetust esimeste hektarite kohta.

Mis hoiab noort peret maal?

Eks peamine motivaator on tahe maal elada ja töötada. Pal­judele ei sobi linnaelu ja teisalt ei saa ju ka esivanemate tööd liht­salt aia taha visata. Töö tahab tegemist ja elu elamist.

Kuid selleks, et maal talus ela­da, on vaja säilitada piisavalt suur maakogukond, hajaasustus ja vajalikud teenused. Olu­lisemad neist on hariduse, sh huvihariduse omandamise või­malus kodule lähedal, tervishoiu­teenuste ja päästeteenuste kät­tesaadavus vajalikul hetkel ning ka külapoe olemasolu, teedest ja muust taristust rääkimata. Seega pole talude saatus kinni üksnes põllumajanduspoliitikas, vaid vajalik on ka hästi korraldatud regionaalpoliitika ja muud asja­omased poliitikad.

Milliste riikide talu- ja maaelu võiks tuua Eestile eeskujuks?

Näiteid ei ole vaja kaugelt otsi­da. Need on Soome ja Rootsi, aga ka Taani ja veel mõned Euroopa Liidu maad. Nendes maades on talupere ja selle vajadused eri poliitikate keskmeks. Vastuta­suks annab talu nendes maades ühiskonnale kodumaise värske ja kvaliteetse toidu. Talumees olla nendes maades on auasi.

Milline on ETKLi nägemus peamistest talude kitsaskohtadest praegu ja milliseid samme on kavas ette võtta nende lahendamiseks? Kõige olulisem ongi rakenda­da Eestis taludele sobivat euroo­palikku põllumajanduspoliiti­kat. Retoorikas öeldakse küll, et vajame põllumajanduses väi­kesi, keskmisi ja suuri ettevõt­teid. Samas ei ole teod alati suunatud väljaöeldud vajaduse saa­vutamiseks. Kui tahame tege­likkuses selle eesmärgini jõuda, tuleb vähemasti investeeringutoetused (aga mitte ainult) suu­nata esmalt väiketootjatele, see­järel keskmikele, ja kui neist raha üle jääb, siis ka suurtootjatele.

Piltlikult võiks öelda nõnda: kui me seame eesmärgiks, et meie põl­lul kasvaks nii umbrohi kui kultuurtaimed, tuleks väetada üks­nes kultuurtaimi. Kuid meil tahe­takse ikka väetada taimi, kes ka ilma väetiseta kasvada suudaksid.

Iga talumees teab seda ja püüab kalli väetise täppiskülvi meetodi­tega just kultuurtaimede juurte lähedale külvata. Sellest talumehetarkusest võiksid ka polii­tikud õppida põllumajanduspo­liitika toetusmeetmete kujunda­misel, saavutades nii eesmärgid ja hoides samas kokku maksu­dest kogutud raha.

Väga oluliseks pean ka iga­külgselt abistavat ja asjatund­likku nõuandeteenistust, mis oleks kõikidele kättesaadav. Tavalise masstoodangu töötlemiseks ja turustamiseks vajab Eesti talu nende omandis ja huvides tõhu­salt töötavat ühistegevust ning nišitoodete turustamisel lühikesi tarneahelaid.

Seega, võitlus taludele sobiva põllumajanduspoliitika eest, eriti aga investeeringutoetuste eest taludele, on ja jääb meie üheks tähtsamaks tegevuseks. 

Heiki Raudla,
Maaleht (Maamajandus), 23.01.2014 

 

2014-01-24T10:00:00+00:00Reede, 24. jaanuar, 2014|Uudised|