Veeseaduses plaanitakse järjekordseid muudatusi, et vähendada veekogude saastumist põllumajanduse süül. Viimase 20 aasta jooksul on veeseadust muudetud juba 50 korda.
“Meie pinnavee kvaliteet halveneb. Mida rohkem on põllumajandust veekogude läheduses, seda suurem on tõenäosus, et sealse pinnavee kvaliteet on kehvem,” väidab keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Rene Reisner. “Mõju veekogu seisundile on seda suurem, mida rohkem on veekogu valg-alal haritavat maad või inimesi.”
Ta toob näiteks, et kui 2010. aastal hinnati 72 protsenti Eesti pinnaveest heaks, siis praegu hinnatakse vaid 62 protsenti, ja olukord läheb üha kehvemaks.
Ometi pole veekogude ja pinnavee taimetoitainete, lämmastiku ning fosforiühenditega saastamise ainsad põhjustajad põllumehed.
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Enn Liive toob esile, et lisaks jõuavad nimetatud ained vette ka reoveepuhastitest, lisaks on olulised veemajandusprobleemid Eestis seotud veekogude paisutamisega.
Samas pole Eesti veekogude seis sugugi veel halb, kui võrrelda meie jõgesid Kesk-Euroopa omadega. Väga halvas seisundis jõgede osakaal on kõige suurem Belgias, samuti Poolas ja Luksemburgis. Baltimaades on saastunud jõgesid kõige enam Lätis.
Kuna aga Eestiski on palju siseveekogusid ja jõgesid, ei saa ka meie põllumehed veekogusid vältida.
Vähem toitainete leostumist
Esialgsed plaanitavad muudatused eelnõus puudutavad tahe- ja vedelsõnniku laotamise tähtaegu.
Ühe tähtajana kavatsetakse lühendada sügisest vedelsõnniku ja mineraalväetiste laotamise aega. See peaks olema lõpetatud 15. oktoobrist. Seevastu võib kevadel soodsate ilmastikutingimuste korral alustada näiteks talivilja väetamist 20. märtsil seni kehtinud 31. märtsi asemel.
Vedelsõnnikus ja mineraalväetistes sisalduvad taimetoitained, eriti lämmastikuühendid, on kergesti leostuvad. Sügisel, kui taimed on kasvu lõpetanud, puudub nimetatud toitainetele “tarbija”, mistõttu toitained jõuavad hoopis veekogudesse. Seetõttu on eriti oluline reguleerida just vedelsõnniku ja mineraalväetiste sügisest laotamist. Nimetatud perioodi kehtestamise aluseks on võetud Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadlaste koostatud uuringud.
Seni kehtinud tahesõnniku laotamise piirangu algust, mis on 1. detsember, ei muudeta. Nii võib tahesõnnikut laotada 30. novembrini.
Ületalve jäetavale taimikuga maa pinnale tohib tahesõnnikut laotada kuni 1. oktoobrini. Lisaks on erisused väetise laotamisega kaldega aladel ja kasvavate kultuuridega põllul.
Kalletega aladel on väetiste laotamise piiranguid kavas täpsustada. Kuna sel aastal valmis maa-ameti tervet Eestit kattev täpne kallete kaardirakendus, on teatud tingimustel võimalik, näiteks kui kaldega osa põllust jääb veekaitselisest objektist piisavalt kaugele, lubada väetamist ka kaldel.
Uued nõuded sõnnikuhoidlatele
Juba tänavu 1. juulist kehtib nõue, et sõnnikuga, sealhulgas töödeldud sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 170 kg lämmastikku ja 25 kg fosforit aastas. Fos-
fori puhul arvestatakse nimetatud koguse hulka ka see fosfor, mis jääb karjatamisel maale loomade väljaheidetega.
Keskkonnaministeeriumist selgitatakse, et samas võib tekkida probleeme etteantud fosfori normiga. 25 kilo fosfori kasutamise piirang ei võimalda sageli 170 kg lämmastiku laotamist, kuna fosfori norm sõnnikus saab enne täis.
Probleemi lahendamiseks on kavas veeseaduse eelnõu täpsustada, et haritavale maale antava fosfori kogust võib vajaduse korral suurendada või vähendada arvestusega, et jooksva viie aasta keskmisena antud fosfori kogus ei ületa 25 kg hektari kohta.
Veeseaduse kavandatavad muudatused puudutavad ka nõudeid sõnnikuhoidlatele. Põllumajandustootja loomapidamishoonel, kus peetakse loomi üle kahe loomühiku, peab olema tekkiva sõnniku mahutamiseks lekkekindel sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla.
Seni kehtinud nõude kohaselt oli sõnnikuhoidla kohustuslik alates kümnest loomühikust. Et nõude täitmine eeldab investeeringuid, on plaanis kehtestada viieaastane üleminekuaeg.
Haritaval maal on aunas enne laotamist lubatud hoida kuni ühe kuu jooksul tahesõnnikut, mille kuivainesisaldus on vähemalt 20 protsenti ning mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust.
Praegu kehtib nõue, et keskkonna kompleksluba tuleb taotleda juhul, kui veisekasvatajal on enam kui 400 lehma, 533 ammlehma või 800 noorveist. Keskkonnamõju hindamine on kehtiva seaduse järgi kohustuslik juhul, kui veisekasvatajal on 450 lüpsilehma, 600 lihaveist või 900 kuni kahe aasta vanust noorveist.
Keskkonnaministeerium soovib neid väärtusi tõsta selliselt, et need oleksid kompleksloa kohustusega võrreldes ligi poole võrra kõrgemad ehk keskkonnamõju strateegiline hindamine tuleks teha alles siis, kui veisekasvatajal on 600 lehma, 800 ammlehma või 1200 noorveist.
Trahvi asemel ehituskohustus
“Kui on mingid rikkumised, teeb keskkonnaamet põllumehele suured trahvid, samas võiks selle trahviraha eest lubada hoopis uue hoidla ehitada,” teeb ettepaneku Sürgavere PÜ juhataja Aarne Ots Viljandimaalt.
Sürgaveres on laudas 467 lehma, maid haritakse üle 1000 ha ja avatud sõnnikulaguun mahutab 10 000 kantmeetrit. “Meie laguun vastab uutele nõuetele, sest kõik veed, mis tulevad farmi poolt, samuti silomahlad lähevad laguuni,” selgitab Aarne Ots.
Samas juhitakse praegu laguuni ka need kanalisatsiooniveed, mis varem läksid puhastusjaama. Laguuni täituvus on Otsa sõnul praegu piiri peal, sest lisaks tuleb sademeid aasta jooksul laguuni vähemalt veerand selle mahutavusest.
Otsa hinnangul jäävadki hätta need põllumehed, kes ei saa oma lägamahte enne suurt külma piisavalt vähendada, sest sõnnikulaotamisele on seatud oma tähtajad. “Kui talv on soe ja maa pehme, võiks lubada soodsa ilmastikuga ka hiljem sõnnikut laotada,” arutleb Sürgavere PÜ juhataja.
Silja Lättemäe, 13.11.2014, Maaleht, lk 24.
