Tänavu on peretalude aasta

Tänavu on peretalude aasta

Kui aasta algul kuulutati tänavune aasta ülemaailmseks liikumise aastaks, siis nüüd on ÜRO kuulutatud käesoleva aasta ka rahvusvaheliseks peretalude aastaks.

Kui püüda neis kahes leida ühiseid jooni, siis mõlema puhul on eesmärgiks inimeste parem elu. Liikumine on hea tervise üks alussammastest, peretalude areng annab aga võimaluse maaelukestmiseks ja elukohalähedase tervisliku toidu tootmiseks, samas loodusele hajutatud saastekoormuse ehk parema elukeskkonna.

Maalehe väljaande Maamajandus värskes numbris on kirjas, et Eesti Talupidajate Keskliidu juhi Kaul Nurme sõnul näeb ÜRO maailma kasvavale rahvastikule toiduainete peamiseks tootjaks just peretalusid ning nende edukuse tõstmise vajadust.

Märgitakse, et maailmas on peretaludel põhinev põllumajandus valdav, sh Euroopa Liidus, kus peretalude osatähtsus kogutoodangus on vähemalt 80%.

Eestis see niimoodi ei ole, meil annavad valdava toidutoorme ühistulised ettevõtted, meie mõistes suurtootjad. Kuigi omandireformiga, sh põllumajandus- ja maareformiga võeti kurss just talutootmise arendamisele, pole see tegelikkuses riigi prioriteediks saanud. Talude arenguks riigilt siis tuge ei saadud.

Taluliidu kunagine juht ja tegevtalunik pajatab

Eesti maakarja kasvataja ja selle tõu säilimise siinne eestvõitleja Liia Sooäär ei olnud Saaremaa Taluliidu esimene juht. Liia oli volikogu esimees 1995. aastast, kui riik selle koha ülalpidamist enam ei rahastanud. Aga kuna ta peab ise ka mahetalu, siis on sobiv antud teema puhul just teda kõnetada.

“1989. aasta ja 90-ndate algus oli elu- ja töökorralduses üleminekuaeg.

Mäletan, kui piimatööstuse suures saalis oli koos 1675 piimatootjat, et koos ühistulise tegevuse eestseisjate Kaul Nurme ja Jaan Leetsaare takistada tööstuse muutmist aktsiaseltsiks. Ma peangi taluliidu suurimaks teeneks seda, et piimatööstus jäi ühistu omandisse,” ütles Liia Sooäär Meie Maale.

Teiseks taluliidu saavutuseks peab ta nõuandesüsteemile aluse panemist. “Taime- ja loomakasvatuse nõustamine käis siis taluliidu kaudu. Edaspidi sai see aluseks nõuandeteenistuse loomisele. Algust tehti ka hoiulaenuühistute asutamisega. Kui saime Laine Tarvise tegevdirektoriks, suutis ta oma laialdaste teadmiste ja oskustega väga palju talude abistamiseks organiseerida.

Laine ajal pandi alus ka Saaremaa maanaiste liikumisele. Kaarma maalinnal tulid naised kokku ja moodustati maanaiste ühendus.” Teame, et see vabaühendus tegutseb siiani. Liia jätkas, et kui tema järel võttis volikogu ohjad üle Andrus Sepp, pandi käima mitmed firmad: Saare Talu Tehnika ja Taluvaru, et aidata talunikke varustusküsimustes. Saiklas pandi käima rapsiõlipress. Tööd oli palju, sest talud alustasid nullist.

Veel üks meenutus Liialt. “Talude vastu oli inimestel huvi suur. Mäletan, et Kaarmal oli koos 64 talunikku. Elu seisnes siis üksteise aitamises ja igasuguste väljundite leidmises. Need olid väga kiired ja töised ajad, tundsin end vajalikuna. Mees kutsus mind isegi ema Teresaks.”

Selles, et talusid võinuks olla palju enam ja need tugevamal järjel, ei süüdista Liia kedagi ega midagi. “Kuigi talud pidid alustama nullist, osal oli päästenööriks vaid vana tehnika, oli võimalus antud kõigile.

Kes oskas parema äriplaani välja mõelda ja paika panna, sellel oli võimalik saada ka ehitusmaterjali ja muud vajalikku, mida vastavalt plaanile müüdi.

Ometigi selle ajani, kuni asi läks kvootide ja toetusteni, tundsin end taluperemehena, omanikuna ja tööst suurt rõõmu. Aga kvootide ja toetussüsteemiga läks kõik erilise jälgimise ja kontrolli alla, tekkis tunne, et loomad ei olegi enam päris omad.

Annan endale aru, et ühes muutustega läksid alla ka toodete hinnad ja ilma toetusteta polnudki võimalik toota. Aga ma tunnen, et ma ei ole enam vaba mees vabal maal.”

Liia Sooääre Uustla ökotalu

Uustla talu sai ametliku kinnituse 18. jaanuaril 1990. aastal. Algul oli viis-kuus looma, konkreetset arengusuunda veel polnud. “Kui väljundit otsisin ja taluliidult vajaliku info sain, et otsitakse inimest, kes on maakarja säilitamisest huvitatud, sõitsin Päriveresse Pärnumaal. Sellest kõik algas. Siis ma taluliidus veel ametis ei olnud,” rääkis talunik Liia Sooäär.

Praegu on talus 20 maakarja piimaandjat ja kümmekond karjatäienduslooma. Liia on maakonna vissivõistlustel üks maakarja ilusate lehmade auhinnanoppijaist, ta kuulub algusest saati eesti maakarja kasvatajate seltsi juhatusse.

Oskusi ja tahtmist maakarja jaoks rohkem ära teha on Liial kuhjaga, ometi on paari-kolmekümne looma suurune kari lagi. “Pind dikteerib, suuremat karja ei saa ma lubada, maad ei jagu. Aga töörõõm on olemas. Mina leian, et talutootmine annab võimaluse Eestimaa ilmestamiseks, ülemäära suuri tootmisüksusi ei peaks meil rajatama. Loodus, maa, inimesed, mahetootmine ja -toit – need on omavahel väga tihedalt seotud, kasum ja rahanumbrid ei peaks olema esiplaanil.” 

Vilma Rauniste,
Meie Maa, 25.01.2014 

 

2014-01-25T10:00:00+00:00 Laupäev, 25. jaanuar, 2014|Uudised|