Toetused suurenevad, ent siiski mitte piisavalt

Toetused suurenevad, ent siiski mitte piisavalt

Eestimaa põllumajandussektori investeeringuvajadust mõõdetakse sadades miljonites eurodes, peagi algav uus ÜPP rahastusperiood need miljonid põhimõtteliselt siia ka toob, iseasi, kuidas, kellele ja milleks neid jaotatakse.

Peagi on lõpule jõudmas senine Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetuste eelarveperiood, mille maksmise kord määratleti aastal 2007, järgmine periood vältab aastail 2014–2020. Tõsi, siinsed põllumehed kurdavad, et neile osaks saav toetus on teiste ELi liikmesriikide omast palju väiksem.

OÜ Kehtna Mõis juhatuse esimees Märt Riisenberg tõdes, et uus eelarveperiood toob ELilt Eesti põllumehele kogusummas suuremad toetused kui lõppeval eelarveperioodil olid. Muretsema paneb riigisisene jaotamine, sest huvigrupid pole toetusraha jaotamises kokku leppinud.

Just seda on rõhutanud ka põllumajandus­minister Helir-Valdor Seeder, nentides kevadisel Äripäeva korraldatud põllumajanduse rahastamise teemalisel seminaril, et järgmise perioodi põllumajanduspoliitika on laias laastus kokku lepitud, aga sealjuures peame ka oma riigi erinevate huvigruppide vahel kompromissid ja kokkulepped saavutama.

Toetuste kadu tõstaks toiduhinna taevasse. Järgmise rahastusperioodi lahutamatu osa on Maaelu Arengukava (MAK), mille peab kokku seadma iga riik ise ja mille kinnitab Euroopa Komisjon. ­MAKi olulised märksõnad on keskkonnasõbralikkus ja elurikkus, põllumajandusettevõtete, aga ka toidutööstuse ja muu maamajanduse konkurentsivõime, ekspordivõimekus ja innovatsioon.

Aastatel 2007–2013 tuli Eesti põllumajandusse toetustena 935 miljonit eurot, uueks rahastusperioodiks on kavandamisel 961 miljonit, sellest vähemalt 25% peab tagama liikmesriik ise.

Märt Riisenberg leiab, et suuremad toetused võiksid anda suuremaid arenguvõimalusi.

“Kuid teiselt poolt suurenevad pidevalt maa (rendi) hinnad, tööjõu kulud, energeetika maksumus, väetiste hinnad, täiendavad nõuded (näiteks nn rohestamine), mis tõenäoliselt söövad toetuste suurenemise,” sõnastas Riisenberg osa põllumeeste murekohtadest.

Samas tunnistas ta, et toetuste osakaal on tema Kehtna Mõisal 15–20% käibest ja kui neid toetusi poleks, ei oleks olnud võimalik investeerida kaasaegsesse tehnoloogiasse, mis omakorda oleks tähendanud tootmise lõpetamist. Riisenberg usub, et ELi toetuste kadumisel saaksid Eesti põllumehed hakkama, kui nende toetuste maksmine lõpetatakse kõigile euroliidu põllumeestele üheaegselt, punktuaalselt ja lõplikult.

“Siis aga tõuseksid toiduainete hinnad kauplustes toetuste summa võrra,” resümeeris Riisenberg.

Kui toetused kaotada, siis kõigil ja võrdselt. ASi Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas märkis, et toit on üks inimeste põhivajadustest ja selle nõudlus maailmas järjest kasvab.

“Selle tõttu kasvab turg ka järgnevatel aastatel ja me peame vaid ära kasutama Eesti head tingimused toidu tootmiseks,” leidis Ameerikas.

Üldlevinud n-ö talumajanduse retoorika kohta peab ta aga vajalikuks täpsustada, et termin “talu” ei iseloomusta kõige paremini Eesti põllumajandustootjaid.

Ameerikase hinnangul on talu rohkem elustiil, mitmekesine väiketootmine ja üks võimalus elamiseks väljaspool Tallinna.

“Kokku on meil praegu ligikaudu 17 000 maaüksust, mis kõik taotlevad pindalatoetust. Reaalselt müüdavat põllumajandustoodangut annavad aga vaid kuni 5000 sellist üksust ja nendest kuni 3000 suuremat annavad 90% kõigist saadustest,” arveldas Ameerikas. “Kindlasti on toetustest senini suur kasu olnud.”

Ka tema on seda meelt, et kui toetustele kriips peale tõmmata, siis kõikidele riikidele võrdsetel alustel. “Muidu pole kindlasti asjal mõtet,” ütles Ameerikas. “Reeglid peavad ühel ja samal turul tegutsevatel tootjatel ja seega ka seal konkureerijatel võrdsed olema.”

Tartumaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees Jaan Sõrra aga leiab, et MAKi kaudu tahetakse ebaproportsionaalses mahus toetada väiketootjaid, kes toodavad hinnanguliselt 10–15% meie toidutoormest, mis jätab aga tegelikud toidutootjad ja ka maksude maksjad vaeslapse ossa.

“Näiteks tahetakse esimese 39 hektari eest maksta kolmandiku võrra rohkem otsetoetusi. Väga suur osa sellest sihtgrupist aga toitu ei tooda, vaid niidab ja purustab heina põllule. Toetused aga ongi taskus,” kirjeldas Sõrra. “Ligi pool põllumajandusmaast on rendimaa. Kui selline säte rakendatakse, siis tõusevad rendihinnad lakke ja osa maast läheb tootmisest välja – linnamehest omanik tellib niitmise ja saab toetuse, sest põllumees-toidutootja ei suuda nii kõrget maarenti maksta.”

Oma sõnade kinnituseks toob ta välja tõsiasja, et viimasel kahel aastal on põllumajandusliku maa rendihinnad kahekordistunud.

“Eestis haritakse mahepõllumajanduslikult 14% maast, kuid mahetoodangu osa on vaid 0,5% ning tublide mahetootjate kõrval on palju mahetootmise teesklejaid,” märkis Sõrra. "Maaelu tuleb kindlasti toetada, kuid MAK ei ole selleks ainuke allikas – põllumajandustoetused hobitalunikele ei tohi muutuda sotsiaaltoetusteks.”

Tõsi ta on, et tegelikku otsetoetuste võrdsustamist uuel eelarveperioodil ei toimu. Nii lubas Brüssel ELi uutel liikmesriikidel maksta jätkuvalt riigisisest toetust, nn top-up’i.

Sõrra on kokkuvõttes seda meelt, et põllumeestel on investeeringutoetusest suur abi olnud. Ta ise on oma agrofirmad juba pojale üle andnud ja ka investeeringutoetused on täismahus ära kasutatud – uuendati masinapark, ehitati uus kuivati jmt.

“Abi on olnud ka mitmekesistamise meetmest, mille abil rekonstrueerime töökoda. Samas katavad toetused vaid vähem kui poole investeeringutest, sestap tuleb veel kümmekond aastat maksta pangalaenu ja liisingumakseid,” tõdes Sõrra.

Toetused kui narkomaania. Loomakasvataja Jüri Koppeli sõnul on ELi toetused nagu narkomaania – pannakse sind sõltuvusse ja siis siple selles võrgus.

“Seoses nende toetuste saamisega loetlen siinkohal üles näiteks septembri-oktoobri tegemisi: nädalakese väisas ettevõtet PRIA, sinna vahele mahtus ka veterinaar- ja toiduamet. Seniks olid jõudnud ennast järjekorda sättida põllumajandusamet ja keskkonnaamet,” rääkis Koppel. “Nüüdseks siis on ka keskkonnaamet lõpetanud inspekteerimise. Nad uurisid, kas meil peetavad sead siiski ei ole metssead.”

Küsimusele eurotoetuste kadumise kohta vastab ta aga ise küsimusega: “Kas tarbija saab hakkama, kui toetuste kadumisel hinnad tõusma hakkavad?”

Tasub teada

Eesti farmeril suur investeerimisvajadus

Põhivahendeid hektari kohta on Eesti põllumajandusette­võtetes 2011. aastal 1767 euro väärtuses.

Sama number ELis on keskmiselt üle 7000 euro.

Põllumajandusliku maa hektari kohta luuakse EL27 keskmisena lisandväärtust 782 euro eest, Eestis on see näitaja 253 eurot.

Selle põhjus on suur investeerimisvajadus – kui kogu tehnika ja tehnoloogia kaasajastada, siis on ka lisandväärtus suurem.

Allikad: FADN, Eurostat 2010, Äripäev

Kommentaar

Rahavajadus palju suurem toetustest

Jaan Sõrra, Tartumaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees

Tänu Balti põllumeeste ühisaktsioonidele ja heale koostööle valitsusega said Eesti põllumehed perioodiks 2014 –2020 Brüsselist juurde 172 miljonit eurot. Kõigi teiste riikide põllumajandustoetused jäid samaks või vähenesid.

Meie otsetoetused jõuavad 75% tasemele ELi keskmisest, aga seda alles eelarveperioodi lõpuks. See on hea algus.

Aga ainult piimalautade investeeringuvajadus on 180 miljonit eurot ja noorkarjalautadele on vaja 200 miljonit, lisaks investeeringuid sigalate, kuivatite jms uuendamiseks. Nende rahapaigutuste tegemata jätmine halvendab lisaks ettevõtete konkurentsivõimele muu hulgas ka keskkonnaseisundit. 

Ain Alvela, Kairi Oja
Äripäev/ Majandusuudised, 21.11.2013 

 

2013-11-21T10:00:00+00:00Neljapäev, 21. november, 2013|Uudised|