Tõlkjas ja putked vallutavad Eestimaad

Tõlkjas ja putked vallutavad Eestimaad

Tõlkja ja putkede kiire leviku vältimiseks oleks mõistlik niita neid märksa varem kui juuli alguses, umbes nende õitsemise ajal, et vältida seemnete valmimist ja varisemist.

Mööda jaanikuist Ees­timaad ringi sõites pakkusid tänavu rõõ­mustavat pilti lopsa­kas roheluses suviviljapõllud. Kuid aasta­aastalt üha rohkem hakkavad silma intensiivselt kollendavad ja valendavad alad, mis võivad imetlust tekitada küll turistides, aga mitte agronoomihingega inimeses.

Need juunikuus kollendavad alad – välja arvatud õitsvad talirapsipõllud – olid mitte võililleväljad või varakevadiselt tavaline kaarkollakas, vaid laienemas on maaviljelu­ses agressiivse umbrohuna tuntud tõlkjas ehk rakvere raibe. Kui vara­sematel aegadel oli tõlkjaga tuge­valt saastunud Põhja-Eesti ja eelkõige Virumaa, sus praegu on see taim kõvasti kanda kinnitanud pal­judes Eesti piirkondades.

Tõlkjas levib kiiresti

Tõlkja esmaleide üksiktaimede näol võib tavaliselt leida teeäärtel, raudtee­tammidel, jäätmaadel jm, järgmistel aastatel aga juba märksa kaugemalt ning suuremate kogumikena. Tõlkja paksukestalisi kõdrakesi – erinevalt teiste ristõieliste taimede viljadest need iseenesest ei avane – levitavad linnud oma väljaheidetega. Mahavarisenud kõdrakesi kannavad edasi ka lumesulamisveed. Vähemal mää­ral võib tõlkjas levida inimese taht­matul kaasabil, näiteks pinnase tei­saldamisega, sõnniku või külvisega.

Tõlkjas [Bunias orientalis) on võõrliik, s.t ta on meile sisse toodud. Tea­takse rääkida, et Eestis hakkas tõlk­jas levima Krimmi sõja aastatel. Tol­lal Rakvere lähedal asunud Vene sõjaväe hobustele toodi Ukrainast heina, millest pudenes seemneid laagripaikade ümbrusesse. Sealt sus ka tõlkja rahvapärased nime­tused rakvere raibe ja vene kapsas.

Raskesti tõrjutav

Tõlkjas on võimsa juurestikuga kahe-või mitmeaastane taim. Seemnest areneb esimesel aastal peajuur ja lehekodarik, teisel aastal aga kuni meetri sügavuseni ulatuv sammasjuur ning üks õisikut kandev vars erkkollaste meelõhnaliste õitega, mis õitsevad juunis-juulis. Juurekaela ülemises osas asuvatest pungadest kasvab kolmandal aastal mitu haru­nevat ja õisi kandvat vart, mistõttu, taim muutub põõsasjaks. Kui tõlkja juuri vigastada või tükeldada (näi­teks mullaharimisel), areneb nen­dest uusi võrseid ja taimi.

Et tõlkjas levib nii vegetatiivselt kui seemnete abil, on ta väga tülikas ja raskesti tõrjutav umbrohi. Eriti jõu­liselt kasvab lämmastiku, kaltsiumi ja väävli poolest rikastel muldadel, näiteks Põhja-Eesti tööstusmaastikel. Sügava ja võimsa juure tõttu talub hästi ka pikaajalist põuda. Tugeva ja kahara kasvu pärast nõuab tõlkjas rohkesti kasvuruumi, on väga konkurentsivõimeline ning tõrjub teisi liike kooslusest üsna edukalt välja. Seal, kus ta looduses levima on haka­nud, temast enam naljalt lahti ei saa.

Eelmise Eesti Vabariigi ajal pöörati tõlkjatõrjele suurt tähelepanu. Tehti katseid ja koostati juhendeid tema tõrjumiseks. 1939. aastal anti tõlkjatõrje kohta välja koguni mää­rus, kus oli öeldud, et see taim kuu­lub kogu riigi ulatuses hävitamisele.

Vastavalt tõlkja esinemise astme­tele Eesti eri piirkondades olid erine­vad ka ettekirjutused. Määruse täit­mata jätnud maaomanikke ähvardas karistus (kuni kuu aega aresti või 100 krooni rahatrahvi). Tõlkjast loo­deti vabaneda 1947. aastaks, kuid sõda ja teised suured muutused ei lasknud sellel teoks saada.

Rohumaadel, mida söödatoot­miseks ei kasutata, on suurtel ala­del tugevalt võimust võtnud sarikalised ehk putked. Need taimed on kõrgekasvulised ja kaharad, anna­vad rohkesti seemneid ja paljune­vad ka vegetatiivselt. Seega on nad väga konkurentsivõimelised ning suruvad teised liigid kiiresti välja.

Paljudel lamminiitudel juba ongi tihedalt müürina kasvavad putked saanud peaaegu ainuliigiks. Nii tekibki kahtlusi, kas selline elupaik looma­dele ja lindudele, eriti aga kaitsealu­sele rukkiräägule enam meelepärane on. Ja tasuks vaid ette kujutada, kui suureks kujuneb putkede seemne­varu mullas ning kui palju vaeva (j а kemikaale!) kulub, kui tulevikus peaks tahtma neid alasid kultuuristada.

Tõlkjaid tuleb varem niita

Nimelt peab kehtivate nõuete koha­selt toetusaluseid ajutiselt kasutusest väljas olevaid alasid niitma üks kord aastas ajavahemikus 1.-31. juulini. Putkede ja tõlkja kiire leviku välti­miseks oleks aga mõistlik niita neid taimi märksa varem, umbes nende õitsemise ajal, et vältida seemnete valmimist ja varisemist.

On ju võimalik nende tülikate umbrohtudega tugevalt saastunud alade senisest varasema nutmise puhul rakendada selliseid taktikaid -keskelt servade poole või ainult üht serva pidi, niitekõrgust suurenda­des jms -, et ei tehtaks liiga lo oma­ja linnupoegadele.

Linnu-ja loomakaitsjate ning maa­valdajate eesmärkide vahel valitse­vad praegu teatud vastuolud. Kas oleks mõistlik algatada mõttevahe­tus, leidmaks mõlemale poolele sobi­vaid, Eesti floorat ja faunat ühevõrra säästvaid kompromisse?

Malle Järvan,
Eesti Taimekasvatuse instituudi vanemteadur
Maaleht (Maamajandus), 18.07.2013

 

 

2013-07-18T10:00:00+00:00 Neljapäev, 18. juuli, 2013|Uudised|