Vaid vähestel neist, kelle pais tõstab looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit, on ette näidata tänavusest aastast nõutav vee erikasutusluba.
Eesti veekogudel on ligi tuhat paisu. Kohustus need korrastada ja arvele võtta või siis lammutada on kõikidel, kelle pais tõstab veetaset üle 0,3 meetri.
Selle nõude täimise ehk vee erikasutusloa küsimisega on paljud aga juba hiljaks jäänud. Lõhilaste veekogude puhul pidi luba olema juba 2010., teistel 2012. aastaks. Keskkonnaameti andmeil on seni väljastatud aga vaid 230 luba.
Miks asjad just nii on? Maalehe põgusast küsitlusest selgus, et osa paisuomanikke pole loa küsimise kohustusega kursis, osa peab küsimist keeruliseks ja kardab bürokraatiat.
Samas kinnitas Põlvamaa Saverna külas asuvale paisule loa saanud Sigrid Tohv, et taotlemine polnud sugugi raske.
Seda kinnitas ka Viljandimaa Vardi küla turismiettevõtja Vidrik Kivi, kes on oma loaga nii-öelda lõpusirgel. "Kui oskad ise joonise teha ja pole ka ühtegi naabrit, kes asja vaidlustaks, võib loa üsna ruttu kätte saada," kõneles ta. "Kes ettevõtlusega tegeleb, saab kergesti hakkama, kuid teistele võib asjaajamine tõesti keeruline tunduda."
Tuleb pidada paisupäevikut
Kui omanik on vee erikasutusloa saanud, peab ta hakkama pidama paisu hooldamise päevikut. See paneb Vidrik Kivi muigama.
"Põhimõtteliselt tähendab see, et kui suurveega kaigas paisu ette ujub ja selle ära koristan, pean selle päevikusse kirja panema," ütles Kivi. "See on selline lapsemäng, Euroopa Liidust tulnud, linnainimeste välja mõeldud. Kui olen paisu omanik, siis on see ju loomulik, et seda ka hooldan."
Hoopis tõsisem on aga mõnedele paisuomanikele tekkiv kohustus rajada ka kalade läbipääs, mis samuti on Eesti seadustesse jõudnud ELi veepoliitika raamdirektiivi alusel.
Kalapääs on kulukas ettevõtmine. "Kui tellid projekti ja vormistad toetusetaotluse, aga sind toetuse saajate hulka ei valita, on seni kulutatud raha korstnas," nentis Kivi. "Meie pais on aga mõisaaegne, ehitatud juba XIX sajandi lõpul ja lõhelised pole siit kunagi varem läbi pääsenud. Ma pole kindel selle läbipääsu rajamise vajalikkuses."
Mitme paisuomaniku arvates on seadused kirja pandud liiga laia lauaga – täpselt ühesugused nõuded kehtivad nii 5- kui ka 0,3meetristele paisudele. Väikeste puhul võiks nõuded olla lihtsamad.
Kalapääsud peavad olema valmis lõhilaste veekogudel 2013. aastaks ja mujal (kui keskkonnaamet seda nõuab) 2015. aastaks. Nende ehituseks ja paisude korrastamiseks või lammutamiseks saavad omanikud küsida Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetust.
"Me peame mõtlema, kas alandame paisutust praeguselt 55 sentimeetrilt 30 peale või ikkagi küsime loa," räägib Raplamaal Tamme külas tegutsev turismiettevõtja Alar Tool.
Tamme naabruses on maaomanik näiteks vana veskipai-su suurejooneliselt uuendanud, aga paisutuse kõrguseks jätnud 30 cm, mis paberitega jahtimist ei nõua.
Samas on ka teisi näiteid. Kes kuu lõpus Kurgjale talupäevale sõidab, näeb Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi veskitammi kõrval jões uhiuut kalatreppi. See on ehitatud eelmise aasta lõpus Keskkonnateabe Keskuse korraldatud riigihankega. Tänavu jätkab hanke võitja AS Insenerehitus Kurgjal töid ja teeb ka paisu korda.
Kokku hõlmab keskkonnaministeeriumi algatatud ja Kesk-konnateabe Keskuse juhitud suur paisuprojekt 35 paisu kalanduslikult tähtsatel jõgedel.
Omajagu segadust
Keskkonnainspektsioon alustas juba mullu paisude kontrollimist lõhilaste veekogudel.
Tänavu kontrollitakse muudel veekogudel kokku 230 paisu. 2013. aasta suveks peaks olema kontrollitud kokku 925 paisu tehniline seisukord ja omandikuuluvus.
Inspektorid puutuvad aga tihti kokku sellega, et teave paisudest pole täpne.
"Osal juhtudest oli rajatis juba sedavõrd lagunenud, et selle võis nimistust välja võtta. Samas tuli ilmsiks mõni uus pais, mida nimekirjas polnud," märkis keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul.
Mitmel pool on probleemiks omaniku selgitamine või kohustuste jagamine. "Keerulisemad juhtumid on, kui paisul on mitu omanikku, näiteks eraisik ja juriidiline isik või eraisik ja vald," nentis Tuul.
Näiteks Raplamaal käib praegu suur vaidlus, kes üldse peaks omanikuks jääma. Pais jääb väiksemas osas eraisiku maale ja suuremas osas maanteeameti teemaale.
"Ootame tulemuse ära, enne ei tahaks sellest rääkida," ütles tundmatuks jääda soovinud inimene, kellele vee erikasutusloa taotlemise võimalik kohustus tuli kui välk selgest taevast.
Kui vee erikasutusluba pole, algatatakse omaniku suhtes menetlus, et nõuda loa taotlemist või paisutamise lõpetamist.
Loata tegevus võib kaasa tuua trahvi. "Anname inimestele aega ega ole kiirustanud trahvima," märkis Tuul. "Kui aga tulemusi pole, oleme tulevikus kindlasti karmimad."
MIDA TEHA PAISUGA?
Tasub kiirustada
■ Kui paisuomanikul veel vee erikasutusluba ei ole, tuleks võimalikult kiiresti taotlusega keskkonnaameti poole pöörduda – menetlused võtavad omajagu aega. Ameti kodulehelt (www. keskkonnaamet.ee) leiab ka vee erikasutusloa taotluse koostamise juhendi.
■ Kõigil paisuomanikel on võimalus saada kalapääsude rajamiseks, paisu korrastamiseks või paisu likvideerimiseks toetust, mida jagab Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).
■ Toetuste saamise ja taotlemise küsimustega tuleks pöörduda kas keskkonnaministeeriumi veeosakonna projektide büroo või KIKi poole.
■ Toetuse saajateks võivad olla kas avalik-õiguslikud juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused, riigiasutused, äriühingud või mittetulundusühingud. Eraisikutel on võimalus toetust küsida mittetulundusliku tegevuse kaudu või koostöös mainitud taotlejatega.
Allikas: Keskkonnainspektsioon, Keskkonnaamet
