Esmaspäevases Meie Maas ilmunud EV põllumajandusministeeriumi toiduohutuse ja kalanduse asekantsleri Toomas Kevvai kirjutis “Põllumajanduse otsetoetustest – miks meid ei mõisteta?” ajendas põllumajandustootjailt küsima nende arvamust pikale ajale veninud ja üha kaugemale nihkuvate lubaduste kohta otsetoetusmäära ühtlustamisel.
Euroopa Komisjoni ettepanek tõsta 2020. aastakse Eesti otsetoetuste määr 58 protsendini EL riikide keskmisest, ei saa meie tootjaid mitte kuidagi rahuldada. Kevvai tõi põhjendatult välja, et kui uue süsteemi ehk ÜPP tulemusel on iga liikmesriigi sees toetus põllumeestele hektari kohta võrdne, olenemata, mida ja kui palju nad toodavad, siis miks peaks see eri liikmesriikide põllumeestele olema erinev.
Kuidas oleks teie arvates parem, kas väga ebavõrdsete toetusmääradega ühisturul edasi konkureerida või et otsetoetused kaotataks kõigis riikides?
Mereranna POÜ juht Urmas Lehtsalu: “Pigem pooldan seda, et ei oleks toetusi mitte ühelegi liikmesriigile. Saades ainult osa EL keskmisest toetusmäärast, tuleb konkureerida ju väga ebavõrdsetes tingimustes. See on ebavõrdne kohtlemine. Tulemus võib olla kahesugune: toiduainete hinnad tõepoolest tõusevad või kuna loodus ei salli tühja kohta, siis toiduained tuuakse sisse mujalt, ka kolmandatest riikidest, kus hind võib olla küll odavam, kuid kvaliteet kehvem. EL riikide põllumeestele on nõuded tootmisele rangemad, mistõttu on kulutused suuremad ja toodetu kallim. Seega – mitte mingeid toetusi, las turg siis reguleerib.”
Kangru LP OÜ pearaamatupidaja Elle Mäe: “Ega meie põllumajandustootjal ole ju valikut. Kõige halvem valik tehti juba läbirääkijate poolt EL-iga liitumisel. Kõik ülejäänu on ainult pärast kaklust rusikatega vehkimine. Ei teki meile uut turgu ega lase vana Euroopa põllumehed oma toetustest sentigi kärpida, nagu ei soovi otsustajad ebaõiglust likvideerida. See on siililegi selge ja küsimine on taas haavale soola raputamine. Pealegi on vanadel riikidel ka kokkuostuhinnad peaaegu poole kõrgemad ja sisendite omad praktiliselt samasugused.
Meie vahendajad lapivad otsa pigem rohkem kui seal tavaks, sest vaja on ju ruttu rikkaks saada, ja Eesti turg on väiksem. Igal pool mujal põleksid ainuüksi sellise pakkumise peale autod, seisaks või liiguks suurematel ristmikel põllumajandustehnika ja ladestataks parlamendi või ministeeriumide ette sõnnikut. Ja nende meediagi saaks, erinevalt meie omast, aru, et protestiaktsioonid on õigustatud.
Läheneks sellele küsimusele pisut teisalt ja laiema nurga alt. Mõelge järele – tegelikult on põllumajandustootja kogu taasiseseisvuse aja teinud sotsiaaltööd, subsideerinud oma arengu arvelt mitte ainult puudustkannatajaid, vaid ka neid, kes endale kõike lubada saavad. Niipea, kui tekib surve näiteks piima hinna tõstmisele, tõuseb lärm pilvini. Aga veel ei ole olnud, et töötleja või vahendaja lepiks väiksema kasumiga või et seaduseandja toiduainete käibemaksu alandamist kas või kaaluks.
Kui Eesti põllumehel ei oleks lootus nii maha tallatud, ega teda ennast lausa luuseriks ja paariaks kuulutatud, ei müüdaks põllumajandusmaad ja -ettevõtteid välismaalastele.”
Saaremaa talupidajate liidu juht, Riido piimakarjatalu peremees Jaan Kiider: “Minul ei oleks selle vastu midagi, kui otsustataks kõikidele EL riikidele otsetoetuste maksmine korraga lõpetada. Olen seda meelt ka seepärast, et siis ei oleks enam vingumist, et põllumehed toetust saavad.”
Vilma Rauniste, Meie Maa (17.10.2012)
