Vana-Võrumaal on väikelehmapidajaid kümne aastaga neli-viis korda vähemaks jäänud, teisal on aga mõned üksikud juurde tekkinud. Hoolimata sellest tundub, et kodulauda lehmad kaovad koos vanade inimestega.
„Kui ma volitatud veterinaararstina tööle hakkasin, siis kirjutasin ikka 13-14 piimatõendit välja, et piima saaks kombinaati viia, nüüd on kaheksa peret jäänud ja kahe-kolme lehma pidajaid enam peaaegu polegi,“ rääkis Uma Lehele Räpina, Veriora ja Mikitamäe valla loomaarst Ain Piir.
Lõpetamise põhjusi on Piiri sõnul mitmeid: ei jaksa enam tööd teha, lüpsta ei saa või on lihtsalt isu täis saanud. Samas on lehmapidamise jätkamisel suur harjumuse jõud.
Seda, et vanemad inimesed on harjunud lehma pidama, kinnitab ka Jõgevamaal Pala vallas Moksu külas talu pidav Merje Ottson.
„Peale minu on meie külas veel vaid üks vanapaar, kes lehma peab. Eks see suuresti harjumuse jõud ole, aastakümneid ju peetud,“ arutleb loomaarsti haridusega noor naine, kes lisaks möödunud aasta jaanuaris võetud vasikale veel lambaid, kitsi, kodulinde ja küülikuid peab ning kurke ja muud köögivilja kasvatab.
Ottsoni pere mullikas on seemendatud ning kui kõik hästi läheb, on neil mõne aja pärast oma lehma piim laual.
„Lüpsmisega mul probleemi pole, kitsi lüpsan ju aastaid juba. Piimatooteid – kohupiima ja jogurtit näiteks – oskan ka teha, vaid juustuvalmistamist pean veel veidi harjutama,“ räägib Merje Ottson. Oma lehma udarast otse söögilauale jõudva piima võlu on tema sõnul eelkõige selles, et selle kohta teab ta kõike: mida lehm on söönud, kuidas ja kus teda peetud, kuidas lüpstud.
Lehma kavatseb ta peale vasika sündi pidada osaliselt ammlehmana, jättes vasika emaga kokku. Kui perenaisel pole juhtumisi aega lüpsta, imeb vasikas udara tühjaks. „See annab mulle natuke liikumisvabadust, saan kodust kaugemal ka käia. Kuigi teiste loomade pärast olen ju ikka enamasti kodus või kusagil läheduses,“ ei näe ta lüpsilehmas ankrut, kes perenaise kindlalt ja lõplikult kodu külge aheldaks.
Möödunud aastal jaanipäeva paiku said ka Harjumaa Juminda küla elanikud ja suvitajad üle 11 aasta taas oma küla lehma piima juua.
"Leidsime lastega, et lehma pidamine on tore ja tasub end ära küll," rääkis toona Maalehele eesti maatõugu Laulu perenaine Irje Laigar. Ka tema võttis lehma oma pere tarbeks, sest pere on suur: neljast lapsest on kolm juba täiskasvanud ja neilgi lapsed, kes kõik seda päris maapiima armastavad.
Üldiselt aga Eestis ringi sõites autoaknast välja vaadates lehmi eriti ei näe. "Ühe-kahe lehma pidajaid jääb tõesti järjest vähemaks," kinnitab ka Merje Ottson.
Aive Mõttus,
Maaleht, 14.05.2013
