Allikas: Monika Varter ja Eve Rannamäe. www. esthorse.ee 15.02.2026. PIkk.ee jaoks toimetas H.Tamsalu
Viimaste aastakümnete jooksul on hobuste ülekaalulisus muutunud suureks ülemaailmseks probleemiks veterinaarmeditsiinis. Värske uurimus, mille viis läbi veterinaar Monika Varter, keskendus spetsiaalselt eesti tõugu hobustele ning tulemused on murettekitavad: koguni 88,4% uuringus osalenud hobustest osutusid ülekaaluliseks või rasvunuks. See ei ole pelgalt iluviga, vaid tõsine heaoluprobleem, mis suurendab drastiliselt riski haigestuda hobuste metaboolsesse sündroomi (EMS) ja valulikku endokrinopaatilisse laminiiti.
7. jaanuaril 2026 toimus EHKÜ veebiseminaride sarjas kaheksas kohtumine. Seekordseks kõnelejaks oli veterinaar Monika Varter. Monika lõpetas veterinaarmeditsiini eriala 2024. aastal, mil ta kaitses töö teemal “Ülekaalulisuse, hobuste metaboolse sündroomi ja endokrinopaatilise laminiidi esinemine eesti hobustel” (kättesaadav EMÜ lõputööde lehel). Seejärel tegi ta aastase internatuuri Eesti Maaülikooli hobusekliinikus, mille jooksul praktiseeris ka Belgias, Taanis ja Gruusias ning aastast 2025 teeb oma teist internatuuri Edinburghi ülikoolis Šotimaal.
Mis on hobuste metaboolne sündroom (EMS)?
Hobuste metaboolne sündroom on defineeritud kui insuliini düsregulatsiooni sündroom, millega kaasneb suurenenud risk haigestuda laminiiti. Sündroomi iseloomustab kas hüperinsulineemia (liiga kõrge insuliini tase veres) või insuliiniresistentsus.
EMS-i puhul on oluline märgata regionaalset rasvumist, mis tähendab rasva kogunemist teatud piirkondadesse:
- Kaelahari.
- Rasvapadja teke sabajuure lähedal.
- Rasva kogunemine abaluu taha, eesnaha või piimanäärme piirkonda.
Uuring näitas, et 28%-l eesti hobustest oli väljendunud rasvunud kaelahari (CNS ≥ 3), mis on otsene viide metaboolsetele häiretele. Monika Varter rõhutab oma töös: “Väga palju saab ära teha läbi teadliku ennetamise – tuleb ära tunda n-ö tüüptõud ja ülekaalu teket mõjutavad tüüpilised faktorid ning teada, milliseid sekundaarseid probleeme ülekaal põhjustab.”.
Peamiselt peeti uuringusse kaasatud eesti hobuseid karjamaal, enamasti karjas. Söödaks oli peamiselt kõrreliste hein ja karjamaarohi, keskmiselt 15 kg päevas. Viimase kahe kuu vältel oli 44% hobustel muudetud söötmistingimusi, kas siis kehamassi säilitamise (83%) või langetamise (17%) eesmärgil. Hobuseid kasutati peamiselt hobikorras ratsutamise või aretuse eesmärgil. Uuringus osalenud 138 eesti tõugu hobusest olid 88,4% (ehk 122 hobust) ülekaalulised või rasvunud (kehakonditsiooni indeks KKI > 6).
Kuidas ülekaal alguse saab?
Kui hobustele söödetakse pikka aega kõrge mitte-struktuursete süsivesikute (NSC) sisaldusega sööta, langeb pika peale insuliinitundlikkus ja alguse saab patoloogiline rasvkoe kogunemine kehas.
Üks suurimaid takistusi hobuste tervise hoidmisel on omanike madal teadlikkus. Paljud omanikud hindasid oma hobust normkaaluliseks, kuigi objektiivse Henneke skaala järgi olid loomad ülekaalulised. Kasutusel on termin fat-blindness ehk olukord, kus ülekaalu ei osata näha või seda normaliseeritakse. Arvatakse, et eesti hobune ongi ilus paksuke ja see on tüübile norm Tegelikult see nii loomulikult ei ole.
Monika Varter märgib: “Kuigi sellise mõtestatud ennetamise alustamine võib ehk alguses raske tunduda, on see tegelikult kõige lihtsam viis, kuidas hilisemaid probleeme vältida.”.
On leitud, et domineeriv hobune on alati kõrgema KKI-ga, olenemata sellest, kas ta turjakõrguselt on teistest suurem. Selleks, et karja hierarhia tekiks ja säiliks, tuleb järgida sotsiaalseid reegleid. Reeglid tulevad enamasti kehakonditsioonist või teiste karjas olevate loomade käitumisest ja kui reegleid järgitakse, välditakse konflikte ressursside pärast. Ülekaalus hobusel on suurem tõenäosus pääseda ligi söödale, eriti talvisel ajal, mis tähendab, et nad söövad rohkem ja kauem ning liiguvad vähem.
Laminiit on rasvumise valus tagajärg. Endokrinopaatiline laminiit on multifaktoriaalne ja valulik seisund, mille puhul kahjustub kabja kandeaparaat. See moodustab kuni 90% kõikidest kliinilistest laminiidi juhtudest. Peamiseks riskiteguriks on just EMS ja sellega seotud insuliini düsregulatsioon. On leitud, et hobustel, kelle kehakonditsiooni indeks (KKI) on üle 7 ja kaelaharja rasvumisindeks (CNS) üle 3, on 3–5 korda suurem risk laminiidi tekkeks.
Kuidas ohjata ülekaalu ja parandada hobuse tervist?
Hobuste ülekaalu saab edukalt ohjata kolme vaalaga: söötmine, pidamine ja treening.
1. Söötmise korrigeerimine
- Vähenda mittestruktuursete süsivesikute (NSC) hulka. Ratsioonis peaks NSC sisaldus olema alla 10% kuivainest.
- Eemalda ratsioonist jõusööt, maiused (õunad, porgandid) ja suhkrurohke silo.
- Heina leotamine (30 min kuni 2 h) aitab vähendada suhkrusisaldust.
- Koresööda kogus peaks olema 1,5–2% hobuse kehamassist.
2. Pidamistingimuste muutmine
- Piira karjatamisaega, eriti kevadisel kiire kasvu perioodil või öökülmajärgsetel hommikutel, mil rohu suhkrusisaldus on suurim.
- Kasuta suukorve või heinavõrke, et pikendada söömisaega ilma kaloraaži tõstmata.
- Soodusta spontaanset liikumist, näiteks rajades rajapiirdeid (track system).
3. Järjepidev treening
- Regulaarne kerge kuni mõõdukas treening (nt 5 korda nädalas 30 minutit) parandab märgatavalt hobuse insuliinitundlikkust. Oluline on meeles pidada, et treening ilma ratsiooni muutuseta ei ole piisav.
Kokkuvõte
Eesti hobune kui põlistõug on ajalooliselt kohastunud nappide söödaoludega, mistõttu tänapäevane külluslik koresööt ja vähene liikumine viivad kiiresti rasvumiseni. Omanike roll on siinkohal kriitiline: “Kui ülekaal on juba tekkinud, on oluline seda märgata ja leida koostöös loomaarstidega parim viis kaalu langetamiseks,” paneb autor südamele. Regulaarne kehakonditsiooni hindamine ja teadlik söötmine on võtmeks, et meie eesti hobused püsiksid terved ja elujõulised.
