Eestis tarbitakse 132 000 tonni köögivilju ning 59 000 tonni puuvilju ja marju aastas. Tunamullu kasvas Eestis sellest köögiviljakogusest umbes 66, puuvilja- ja marjakogusest aga pelgalt 10 protsenti. Järgmise seitsme aasta jooksul soovitakse olukorda parandada.
Põllumajandusministeeriumi aianduse arengukavas aastateks 2014–2020 on ühe eesmärgina nimetatud tootjate ja töötlejate koostöö suurendamist ning tõdetud, et väiketootjatel tuleb konkurentsivõime suurendamiseks senisest enam ühiselt tegutseda.
Parandada hoiutingimusi
«Tarvis on investeeringuid, et luua toodangule vajalikud säilitamis- ja hoiutingimused ning suurendada moodsa tehnoloogia abil tootlikkust,» on öelnud põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Illar Lemetti.
Eesti aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin kinnitas, et Eesti enda varustamise osa on kahtlemata liiga väike. Tema sõnul vajavad aiandusettevõtjad riigi tuge, sest nende investeerimisvõimekus on aastatega kahanenud ja jõudnud kriitilise piirini.
«Kavandatav maaelu arengukava 2014–2020 sisaldab ka meetmeid aiandusvaldkonda tehtavate investeeringute toetamiseks. Need võiksid olla mahukamad,» lausus Strastin. «Katmikala aianduse arengule annaks kindlasti hoogu näiteks kütte madalam maksustamine.»
Strastini arvates peaks riik andma selge sõnumi, et kodumaist aiandustootmist on vaja. «Kõige selgemalt saab seda teha investeeringute toetamisega ning kodumaiste aiandussaaduste tarbimise propageerimisega. Lasteasutuste ja haiglate toitlustamisel tuleks eelistada kohalikku toodangut ning riigihangetel tuleks anda kohalikule toodangule eelis,» märkis ta.
Toetused on olnud napid
Kolga-Jaani vallas tegutseva osaühingu Koorti Kartul üks juhte Märt Laansalu leiab, et Eesti riik ei ole köögiviljandust eriti toetanud, vaid lasknud sel isekeskis areneda. «Köögiviljanduse praegune häda on, et puuduvad võimsad töötlejad. Pesemise, pakkimise ja turustamise pool võiksid olla tugevamad,» lausus ta.
Võrumaa suurima köögiviljakasvataja Mart Timmi sõnutsi on köögivilja hinnad Euroopast tulevate suurte koguste tõttu väga madalad. Seega on ainus võimalus vee peal püsida toota võimalikult palju. Selleks aga on vaja osta moodsaid seadmeid, mida riik on seni vähe toetanud.
Nagu ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, on senised aiandusvaldkonna toetused olnud põllumajanduse keskmisel tasemel. «Tuge on saanud köögiviljakasvatajad, marja- ja puuviljakasvatajad ning muud aiandusega tegelevad tootjad.»
Ministri sõnutsi järgmisel perioodil see toetus isegi kerkib ning puuvilja- ja köögiviljakasvatajad võivad loota investeeringumeetmetele. Eraldi soovitakse luua keskkonnasõbralik köögiviljakasvatusmeede.
«Liha, piim, teravili, kartul ja osa köögiviljast tuleks kahtlemata kohapeal toota. Seda võib pidada strateegiliselt tähtsaks,» rõhutas minister. Samas möönis ta, et hinnasurve tõttu tuuakse suur osa köögiviljast Euroopast sisse.
Koostöö jätab soovida
Suure probleemina näeb Helir-Valdor Seedergi seda, et paljudel Eesti köögiviljatootjatel pole korralikke säilitamistingimusi. «Just see pärsib aasta ringi Eesti toodete pakkumist,» nentis ta.
Nõuetekohaste tingimuste loomisel tuleks ministri arvates teha senisest märksa enam koostööd. «Järgmisel perioodil toetame ühistegevust. Soovime, et aiandustootjad teeksid koostööd nii säilitamisel kui turustamisel. Tänapäevaste säilitamistingimuste loomine on väga kallis ning seda on mõistlikum teha ühiselt.»
Seeder toonitas, et kui me tahame toota odavamalt ja jõuda turgudele nii, et hind oleks tarbijale vastuvõetav, peavad kogused olema suuremad ja tarnekindlus tugevam.
«Puuviljade ja marjadega isevarustuse puhul tuleb silmas pidada, et arvesse lähevad ka eksootilised puu- ja köögiviljad, alates banaanidest ja kiividest ning lõpetades datlite ja erinevate pähklitega,» rääkis Seeder. «Ka kodumaiseid marju, õunu ja ploome saaks ja võiks märksa rohkem toota. Üks võimalus oleks siinjuures ärgitada Eesti toiduainetööstust rohkem kodumaist toorainet kasutama, olgu siis õunu, kõrvitsaid või kurke.»
Puuviljandus kiratseb
Seedri puukooli juht Elmar Zimmer on rahul, et Euroopa Liidu järgmise seitsme aasta programmis on ka aianduse jaoks rida olemas ning see valdkond on üle pika aja taas üles leitud. Nagu ta meenutas, oli taasiseseisvumise ja Euroopa Liiduga ühinemise vaheline aeg Eesti puuviljandusele raske.
«Kui suured õuna- ja marjaaiad erastati ning omanikud vahetusid, jäi enamik neist laokile ja uusi sama hästi kui ei rajatud. Nii ei olegi nimetatud valdkond Eestis õiget hoogu sisse saanud.»
Zimmeri sõnul on lätlased ja leedulased olnud märksa edukamad. «Läti maaeluprogrammis oli aianduse osa üsna hea. Vaadati üle, mida oleks võimalik Lätis toota, ning leiti ka riigi toetusraha, tänu millele sai uute aedade rajamine hoo sisse ja puuviljandus edenes tublisti.»
Eestis näeb Zimmer Euroopa Liidu meetmete abil nüüd samasuguseid võimalusi. «Aga kui Lätis on uusi õunaaedu praegu üle 1000 hektari, siis Eestis on minu hinnangul 20 aastaga ehk sadakond hektarit lisandunud. Täpset statistikat selle kohta pole tehtud.»
Zimmer lisas, et kui käivitubki keskkonnasõbraliku aianduse programm, võib juhtuda, et istikuid ei jätku: puukoolides on nende tootmismahud vaid 20–30 protsenti sellest, mis olid sotsialismiaja lõpul. «Samas oleks mõistlikult majandades siiski võimalik meie õunaaedadest head tulu saada, sest oma õunu saab jupi maad kallimalt müüa kui välismaalt, näiteks Poolast tooduid.»
ARVAMUS
RAIMOND SRASTIN, Eesti aiandusliidu tegevjuht
Aianduse edenemine annaks maainimestele tööd ja mitmekesistaks maakasutust. Teadlased on tõestanud, et inimese tervisele on kasulikum süüa toitu, mis on toodetud geograafiliselt samas regioonis. Pealegi hoiaks see ökoloogilise jalajälje väiksemana. Eesti peaks suutma oma rahva ise ära toita, see on ka toidu julgeoleku küsimus.
Egon Valdaru,
Sakala, 08.01.2014
Eesti riik soovib suurendada kodumaiste aiandussaaduste osa (.pdf), Sakala, 08.01.2014
