Poolteist nädalat tagasi otsis Koolimäe küla elanik ajalehe kaudu ekslevate mägiveiste omanikku, kelleni ta lõpuks siiski jõudis. Kuidas aga juhtub nii, et suured loomad lihtsalt jalutama lähevad ja nende omaniku leidmiseks kulub mitu-mitu päeva.
Kohalik elanik Margit Pent kirjeldas eelmisel esmaspäeval, et väike rühm mägiveiseid hulkus Vergi ja Koolimäe küla vahel. Tema sõbrad olla neid juba nädal varem kolmapäeval Vergi rannas näinud. “Õhtuhämaruses ilmusid nad meie akna alla Koolimäe külas, tulid Natturi poolt ja jooksid koera haukumise peale sinnapoole tagasi. Loomi oli kuus, tundus, et üks neist oli vasikas ja teine mullikas,” kirjeldas Pent, kelle sõnul tulid mägiveised päris maja lähedale, olid arad, aga sõbralikud.
Et ka lapsed väljas liiguvad, muutus naine murelikuks ja hakkas loomade omanikku otsima.
Nädal hiljem rääkis Pent, et rohkem pole ta mägiveiseid näinud, kuid sai teada loomade rentniku ja omaniku nime, ilmselt elavad veised jälle kodukarjamaal.
“Aga mind pani imestama lause, mida ütles üks veisekasvataja, kes juhtumiga seoses mulle helistas ja abi pakkus. Nimelt ütles ta, et 50% Eesti veisekasvatajatest oma loomade eest hoolt ei kanna. Saavad raha kätte ja kõik,” rääkis naine.
OÜ Piira talu omanik ja veisekasvataja Kalmer Visnapuu sõnul on see lubamatu, et omanik loomi iga päev kontrollimas ei käi. “Meil on loomakarju 22 ja iga päev käib inimene kontrollimas, kas loomad on karjamaal, kas elekter aedades sees ja et metsloomad poleks aedu lõhkunud,” ütles Visnapuu.
Asjaolu kohta, et mere ääres seikles kuus looma, arvas veisekasvataja, et see pidi väike kari olema, sest veis on karjaloom ja eraldub karjast ainult erandjuhul.
Samas arvas Visnapuu, et 98% Eesti veisekasvatajatest hoolib oma loomadest. Lihaveise eest ei tule ka nii hoolitseda nagu piimalooma eest, sest teda ei pea kolm korda päevas lüpsma ega toitma ja tema loomulik elukeskkond ongi karjamaal.
Ka kontroll on mehe arvates Eestis väga korralik ja toimib hästi. Seda ikka juhtub, et paari–kolme aasta jooksul mõni kari jooksu pistab, sest metsloom või inimene on aia ära lõhkunud või lahti unustanud. “Looma omanikku on tegelikult lihtne leida – loomal on number kõrvas ja selle järgi leiab kogu looma ajaloo,” rääkis mees.
Nii arvaski Visnapuu, et loomad on Eestis hästi hoitud. Seda enam, et paljude väikefarmide jaoks moodustab toetus pool aastatulust, reeglite vastu kergekäeliselt ei eksita.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) teabeosakonna peaspetsialist Pille Veski selgitas, et suuremad toetused, mida veistele võimalik taotleda, on piimasektori eritoetus ja loomade karjatamise toetus. Mõlemal toetusel on ridamisi nõudeid ja kohustusi, mis peavad olema täidetud. Esimese puhul on toetuse ühikumäär looma kohta 2013. aasta seisuga 97,4 eurot ning karjatamise toetuse puhul on ühikumäär veise kohta 51,13 eurot.
“Lisaks PRIA-poolsetele toetuste kontrollidele administratiivselt ja ka kohapeal teeb kõigi loomapidajate üle järelevalvet nii toetuste kui riiklike loomapidamise nõuete osas veterinaar- ja toiduamet,” sõnas Veski, et kontroll loomapidajate üle toimub.
Veterinaar- ja toiduameti (VTA) Lääne-Virumaa veterinaarkeskuse juhataja Jüri Gustavson sõnas, et olukordi, kus amet leiab hoolimatuid loomapidajaid, on pigem harva ning asjaolu, et loomad mere ääres hulkuma pääsesid, halb juhus. VTA kontrollib piimafarme kord aastas, teisi kasvatajaid korra kolme aasta jooksul, aga vajadusel ka tihemini.
Teele Üprus, Virumaa Teataja, 20.06.2014
