Kas taimemürk on ikka ohutu?

Kas taimemürk on ikka ohutu?

Ehkki Eesti teadlased teavad, et umbrohumürkide jääke on meie mullas ülivähe, eelistavad nad ise vanakooli aiapidamist ja mürgivaba rohimist.

Rohimine on tüütu ja maa läbikaevamine on raske. Mugavaks alternatiiviks on kõikvõimas umbrohumürk, mida reklaamitakse kui ohu­tut, kuid mida keemikud ja teadlased hoiduvad oma õue­le piserdamast.

„Ma olen oma tudengite­le nii öelnud, et kui kodus on väikesed lapsed, siis esimesena saavad mürgi kätte nemad, kel ninad vastu maad." Nii võtab kemikaalide kasutamise kok­ku Eesti maaülikooli põlluma­jandus-ja keskkonnainstituu­di taimekaitse osakonnajuha­taja professor Marika Mänd. Tema moto järgi tuleb süntee­tilisi pestitsiide kasutada alles siis, kui kõik teised meetmed on läbi proovitud.

Kaevud ohus?

Mürkideta ajab läbi ka Tar­tu ülikooli keemia instituudi analüütilise keemia dotsent Koit Herodes. Kui tal oleks nõgestest ja naadist umbe kasvanud taluhoov, läheneks ta sellele pigem mehaaniliselt kui mürgiga. „Kui on oma tarbeks kasvatamine, tahaks puhast kraami saada, ja kui on talu, siis ilmselt on seal ka kaev," mõtiskleb doktorikraa­diga keemik ja eelistab mitte riskida. Täpselt sama räägivad Rain Reiman põllumajandusameti taimekaitse osakonnast ja põllumajandusuuringu-te keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu. Teisisõ­nu, umbrohumürkidest hoi­duvad kõik keemikud, uurijad ja teadlased, kellelt sel teemal kommentaari küsisime.

Mida teha siis, kui saad endale vana talukoha, mille õuel kasvavad muru asemel sinukõrgused naadid ja nõge­sed? Või kui oled otsustanud osa oma hoovimurust silluta­da kividega, et teha korralik sissesõidutee?

Kui aianduspoodides selli­ne küsimus esitada, näidatakse võimaluste üle arutlemise ase­mel Roundupi poole. Roun­dup on maailma kuulsaim tai­memürk, mille toimeaineks on glüfosaat, ja mis suretab kõik taimed, mille lehtedele satub.

Marika Mänd annab konk­reetsed juhiseid alternatiiv­seks umbrohutõrjeks: näiteks nõges asendub niitmise järel kiiresti naadiga, see omakor­da ei salli pidevat niitmist ja asendub muruga.

Kõik välja suretada saab aga nii, et katad pinnase nii­detud heina ja musta kilega ning vegetatiivperioodi järel saad järgmiseks suveks musta maa. Priit Penu eelistab vähe­malt väikesel pinnal kemikaalivaba tegutsemist juba sellepä­rast, et aiapidajal on oma maa­lapile sobivat mürgikogust raske paika panna. Kui põl­lumees pritsib 2 kg mürki hek­tari peale, võib see tõesti paa­ri kuuga kadunud olla, kuid väikesel pinnal läheb koguste arvutamine keerukaks ja kan­gema lahusega töötamine on juba kindlasti probleem.

Glüfosaat on Eestis enim müüdud taimemürk. Näiteks 2011. aastal toodi Eestisse 227 902 kg glüfosaati toimeai­nena – statistikaamet peab sel­le üle arvet. Suurem osa sellest pritsitakse suurtele põldudele, aga kasutatakse ka eraaedades.

Ameerikas müüb Roun­dupi tootja Monsanto põl­lumeestele ka mürgikindlaid seemneid – maisi, sojat, puu­villa. Erisorte on geneetiliselt muundatud, nii et glüfosaat neid ei tapa. Nii võib pritsi­da mürgiga kogu põllu, vaja­lik kultuur jääb püsti ja kõik muu hävib. Tõsi küll, vajalik kultuur on siis tõhusa mürgi­ga üle käidud ning varem või hiljem jõuab mürgitatud kul­tuur inimesteni.

Kuna glüfosaat tapab kõik rohelise, on palju neid, kes kahtlevad mürgi ohutuses. Uuringuid on tehtud maail­mas üksjagu, kuid neistki on tõde leida keeruline. Ühelt poolt räägitakse, et lõviosa preparaadi ohutust tõenda­vaid uuringuid on Monsan­to rahastatud ning selle raha eest ju negatiivset tulemust ei anta. Vastaspoole uuringuid seatakse samuti kahtluse alla – kas Monsanto palgalised või objektiivsed teadlased, seda teab vaid tuul.

2009. aastal otsustas kohus siiski, et Monsanto ei tohi Roundupi reklaamida kui keskkonnale ja inimesele ohu­tut taimemürki. Eesti maaülikooli põllumajandus-ja kesk­konnainstituudi taimekaitse osakonna vanemteadur Luule Metspalu kirjutas 2010. aastal Roundupist ja sellesarnastest mürkidest artikli, kus viitas maailma terviseorganisatsioo­ni andmetele: „Mürgi jääke lei­ti nisuterades, need säilisid ise­gi jahus ning sellest küpseta­tud saias. Kui sellist teravilja söödeti loomadele, leiti jääke ka loomsetest saadustest veel kaks aastat pärast söötmist." Muide, Eestiski on lubatud paljusid glüfosaati sisaldavaid taimekaitsevahendeid pritsida viljapõllule enne saagi korista­mist – nii kiirendatakse vilja­pea kuivamist.

Mullaseirajad on Priit Penu juhtimisel võtnud Eestis viie aasta jooksul proove mitmekümnelt põllult ja analüüsinud mürkide jääke. Tule­mus on aastati erinev -kui 2010. aastal ei leitud glüfosaadi jääke ühelt­ki põllult, siis aasta hil­jem oli jälgi iga kolman­da uuritud põllu mullas. „Keskmiselt on see näit 20% põldudest," hindab uurija,

Jõuab isegi põhjavette

Rain Reiman põllumajandusametist teab, et Hollandis teh­tud uuringute järgi glüfosaat põhjavette ei jõua, aga pinnavette satub küll. Arvatavasti sellest, kui mürki kasutatakse kõval pinnal, kust vihm selle maha peseb.

Ettevaatlik maksab olla mür­gi kasutamisega ka liivasel ja lubjasel pinnasel, kus mulla­kiht on õhuke – muld on peamine põhjavee filtreerija ning kui filter on õhuke, pääsevad mürgid kergemini läbi.

Sellised alad on Eestis näi­teks Pandivere kõrgustikul ning seal hoiab põhjaveel sil­ma peal keskkonnateabe kes­kuse seireosakond.

Selle juhataja Katrin Väljataga sõnul on seal põhja­veest mürgijääke leitud küll, aga mitte glüfosaadi, vaid ühe teise toimeaine omi. Glüfosaati leiti ühel kor­ral ning arvatakse, et sel­le juhtumi põhjuseks oli mürgipritsi pesemine allikas. Väljataga sõnul teeb aga murelikuks eel­mise aasta seiretulemus, kus 41 võetud proovist 19 sisaldas eri taimemürkide jääke, mis ületasid piirnor­mid ka põhjavees.

Mari Sarv,
Eesti Päevaleht (LP), 11.05.2013

 

 

2013-05-13T10:00:00+00:00 Esmaspäev, 13. mai, 2013|Uudised|