Ehkki Eesti teadlased teavad, et umbrohumürkide jääke on meie mullas ülivähe, eelistavad nad ise vanakooli aiapidamist ja mürgivaba rohimist.
Rohimine on tüütu ja maa läbikaevamine on raske. Mugavaks alternatiiviks on kõikvõimas umbrohumürk, mida reklaamitakse kui ohutut, kuid mida keemikud ja teadlased hoiduvad oma õuele piserdamast.
„Ma olen oma tudengitele nii öelnud, et kui kodus on väikesed lapsed, siis esimesena saavad mürgi kätte nemad, kel ninad vastu maad." Nii võtab kemikaalide kasutamise kokku Eesti maaülikooli põllumajandus-ja keskkonnainstituudi taimekaitse osakonnajuhataja professor Marika Mänd. Tema moto järgi tuleb sünteetilisi pestitsiide kasutada alles siis, kui kõik teised meetmed on läbi proovitud.
Kaevud ohus?
Mürkideta ajab läbi ka Tartu ülikooli keemia instituudi analüütilise keemia dotsent Koit Herodes. Kui tal oleks nõgestest ja naadist umbe kasvanud taluhoov, läheneks ta sellele pigem mehaaniliselt kui mürgiga. „Kui on oma tarbeks kasvatamine, tahaks puhast kraami saada, ja kui on talu, siis ilmselt on seal ka kaev," mõtiskleb doktorikraadiga keemik ja eelistab mitte riskida. Täpselt sama räägivad Rain Reiman põllumajandusameti taimekaitse osakonnast ja põllumajandusuuringu-te keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu. Teisisõnu, umbrohumürkidest hoiduvad kõik keemikud, uurijad ja teadlased, kellelt sel teemal kommentaari küsisime.
Mida teha siis, kui saad endale vana talukoha, mille õuel kasvavad muru asemel sinukõrgused naadid ja nõgesed? Või kui oled otsustanud osa oma hoovimurust sillutada kividega, et teha korralik sissesõidutee?
Kui aianduspoodides selline küsimus esitada, näidatakse võimaluste üle arutlemise asemel Roundupi poole. Roundup on maailma kuulsaim taimemürk, mille toimeaineks on glüfosaat, ja mis suretab kõik taimed, mille lehtedele satub.
Marika Mänd annab konkreetsed juhiseid alternatiivseks umbrohutõrjeks: näiteks nõges asendub niitmise järel kiiresti naadiga, see omakorda ei salli pidevat niitmist ja asendub muruga.
Kõik välja suretada saab aga nii, et katad pinnase niidetud heina ja musta kilega ning vegetatiivperioodi järel saad järgmiseks suveks musta maa. Priit Penu eelistab vähemalt väikesel pinnal kemikaalivaba tegutsemist juba sellepärast, et aiapidajal on oma maalapile sobivat mürgikogust raske paika panna. Kui põllumees pritsib 2 kg mürki hektari peale, võib see tõesti paari kuuga kadunud olla, kuid väikesel pinnal läheb koguste arvutamine keerukaks ja kangema lahusega töötamine on juba kindlasti probleem.
Glüfosaat on Eestis enim müüdud taimemürk. Näiteks 2011. aastal toodi Eestisse 227 902 kg glüfosaati toimeainena – statistikaamet peab selle üle arvet. Suurem osa sellest pritsitakse suurtele põldudele, aga kasutatakse ka eraaedades.
Ameerikas müüb Roundupi tootja Monsanto põllumeestele ka mürgikindlaid seemneid – maisi, sojat, puuvilla. Erisorte on geneetiliselt muundatud, nii et glüfosaat neid ei tapa. Nii võib pritsida mürgiga kogu põllu, vajalik kultuur jääb püsti ja kõik muu hävib. Tõsi küll, vajalik kultuur on siis tõhusa mürgiga üle käidud ning varem või hiljem jõuab mürgitatud kultuur inimesteni.
Kuna glüfosaat tapab kõik rohelise, on palju neid, kes kahtlevad mürgi ohutuses. Uuringuid on tehtud maailmas üksjagu, kuid neistki on tõde leida keeruline. Ühelt poolt räägitakse, et lõviosa preparaadi ohutust tõendavaid uuringuid on Monsanto rahastatud ning selle raha eest ju negatiivset tulemust ei anta. Vastaspoole uuringuid seatakse samuti kahtluse alla – kas Monsanto palgalised või objektiivsed teadlased, seda teab vaid tuul.
2009. aastal otsustas kohus siiski, et Monsanto ei tohi Roundupi reklaamida kui keskkonnale ja inimesele ohutut taimemürki. Eesti maaülikooli põllumajandus-ja keskkonnainstituudi taimekaitse osakonna vanemteadur Luule Metspalu kirjutas 2010. aastal Roundupist ja sellesarnastest mürkidest artikli, kus viitas maailma terviseorganisatsiooni andmetele: „Mürgi jääke leiti nisuterades, need säilisid isegi jahus ning sellest küpsetatud saias. Kui sellist teravilja söödeti loomadele, leiti jääke ka loomsetest saadustest veel kaks aastat pärast söötmist." Muide, Eestiski on lubatud paljusid glüfosaati sisaldavaid taimekaitsevahendeid pritsida viljapõllule enne saagi koristamist – nii kiirendatakse viljapea kuivamist.
Mullaseirajad on Priit Penu juhtimisel võtnud Eestis viie aasta jooksul proove mitmekümnelt põllult ja analüüsinud mürkide jääke. Tulemus on aastati erinev -kui 2010. aastal ei leitud glüfosaadi jääke üheltki põllult, siis aasta hiljem oli jälgi iga kolmanda uuritud põllu mullas. „Keskmiselt on see näit 20% põldudest," hindab uurija,
Jõuab isegi põhjavette
Rain Reiman põllumajandusametist teab, et Hollandis tehtud uuringute järgi glüfosaat põhjavette ei jõua, aga pinnavette satub küll. Arvatavasti sellest, kui mürki kasutatakse kõval pinnal, kust vihm selle maha peseb.
Ettevaatlik maksab olla mürgi kasutamisega ka liivasel ja lubjasel pinnasel, kus mullakiht on õhuke – muld on peamine põhjavee filtreerija ning kui filter on õhuke, pääsevad mürgid kergemini läbi.
Sellised alad on Eestis näiteks Pandivere kõrgustikul ning seal hoiab põhjaveel silma peal keskkonnateabe keskuse seireosakond.
Selle juhataja Katrin Väljataga sõnul on seal põhjaveest mürgijääke leitud küll, aga mitte glüfosaadi, vaid ühe teise toimeaine omi. Glüfosaati leiti ühel korral ning arvatakse, et selle juhtumi põhjuseks oli mürgipritsi pesemine allikas. Väljataga sõnul teeb aga murelikuks eelmise aasta seiretulemus, kus 41 võetud proovist 19 sisaldas eri taimemürkide jääke, mis ületasid piirnormid ka põhjavees.
Mari Sarv,
Eesti Päevaleht (LP), 11.05.2013
