Loomapidamise ABC

Loomapidamise ABC

Viimasel ajal on loomade pidamine saanud minu jaoks tõeliselt tähtsaks küsimuseks. Palju olulisemaks, kui üldse oleks oodata osanud. Loomi saab pidada nii, et nad oleksid õnnelikud ja eluga rahul. Nagu viimased sündmused Saaremaal näitavad, saab loomi pidada ka nii, et erinevalt loomast on rahul hoopis peremees. Ja veel saab loomi pidada nii, et asjadega oleksid ennekõike rahul ka erinevad pudulojustega tegelevad instantsid.

Tohutu paberimajandus

Suve lõpus tuli mulle külla veterinaarameti jõudluskontrolli keskuse spetsialist. Põhjalik, konkreetne ja asjalik naine, kes vaatas üle kõik, mis on hobustega seotud. Hobustel peab olema pass, kuhu on kantud hobuse sugupuu ja täpne märgistus, samuti kiibi kujul hobuse kaela süstitud identifitseerimisnumber, mida saab spetsiaalse masinaga lugeda. Lisaks, kui oled hobuse alles hiljuti soetanud, peab omanikuvahetus ka passis registreeritud olema. Selleks tuleb dokument koos omanikuvahetuse blanketiga saata hobuseseltsi, tasuda omanikuvahetuse registreerimise tasu ja postikulu. Ja nii edasi. Paberimajandust nõuab kogu see värk mitme Excel-faili ja kaustiku jagu.

Hobustega oli mul hästi: kontroll tegi kindlaks, et hobused on need, kes ma ütlesin oma karjas olevat, aga seaduse silmis oli puudu nii hobusepidaja kui ka hoone, kus täiesti ametlikud hobused elavad.

Niisiis helistasin PRIA vahvatele tädidele. Kuressaare kontoris on tõepoolest ülitoredad ja abivalmis tädid. Kuigi avaldust saab täita ka kohapeal, otsustasime proovida meie e-riiki ja vajalikud toimingud interneti abil ette võtta. Algatuseks hoiab nii kokku juba oma 20 lehekülge paberit, jõudsime järeldusele.

Kannatlik ja vahva PRIA-tädi ühel pool, mina teisel pool telefoni, mõlemal arvuti lahti, asusime mind loomapidajana arvele võtma. Tuleb tõdeda, et alati ei tööta ID-kaardi lugejad, aeg-ajalt jookseb kokku e-PRIA keskkond või ei tööta mõned virtuaalsed nupud, kust saab edasi järgmiste tähtsate küsimuste juurde. Tagatipuks tasub kella vaadata, sest isegi, kui saad loomapidajaks registreerimise tehtud, pead selle rihtima tööpäeva sisse: keegi mandri ametnik peab oma arvutiekraanil “enter” vajutama enne, kui sina saad asuda aru andma, mis loomi, kui palju ja mis eesmärgil millises majakeses pead. Ka e-riik töötab meil kellast kellani, selgus!

Jõudsin oma avaldused ja asjad tööpäeva sees ära teha, aga paljud loomad kuuluvad meie peres minu elukaaslasele. Tema pidigi järgmise hommikuni ootama. Kokku umbes tunnike-poolteist telefoni otsas, kolm-neli tundi arvutis ja olimegi arvele võetud loomapidajad. Oma numbritega ja puha. Igal meie loomale peavarju pakkuval hoonelgi on nüüd oma number! Jõudumööda püüame siiamaani meie asukaid üles lugeda ning neilegi virtuaalselt kodu pakkuda.

Loom pole peamine

Aga sellega asjad veel ei lõppe. Eraldi tuleb aru anda vet-ametile ja PRIA-le, mis loomad mis hetkel kuskil on. Kui palju neist aastas külmakappi kolib; kui mõned müüakse, siis kuhu jne. Lisaks tuleb loomapidajal selgeks teha, mis loomaliigist missugune ametkond teada tahab. Näiteks helistas mulle hiljuti meie vallaarst, et keegi kõrgemalt olla lehest lugenud, et meil on sead. On-on. Ja paganama ilusad ka veel! Aga et ametkondi selles veenda, tuli taas kord registreerida hoone jne.

Kindlasti on veel sadu pabereid ja vorme, mis mul lihtsalt teadmatusest täitmata on. Kindlasti on veel sadu loomapidajaid, kes samamoodi tahtmatult millegi vastu eksivad, sest algaja loomapidajana ei ole ma avastanud kohta, kus oleks kirjas elementaarne erinevate instantside ABC: raamatuke või dokument, kus on kirjas kõik need korduma kippuvad küsimused, kuupäevad, protseduurid, millest üks entusiastlik, aga segaduses loomakasvataja teadma peaks.

Nii eksisteeribki see kolmas loomapidamise viis, kus peamine ei ole ei loom ega peremees, vaid hoopis sajad täidetud lahtrid mitmetes ametkondades kümnetel paberitel…

Heidi Hanso, loomapidaja 

22.10.2014, Heidi Hanso, Saarte Hääl 

 

2014-10-22T10:00:00+00:00 Kolmapäev, 22. oktoober, 2014|Uudised|