Allikas: Maaelu.postimees 28. jaanuar 2026
Kevadise väetamise alguseni on jäänud mõned kuud. Suurim praktiline võit tuleb enamasti sellest, et lämmastikku antakse õigel ajal ja õiges vormis, arvestades erinevaid olulisi tegureid. METKi eksperdid annavad nõu, kuidas väetamisel efektiivsem olla.
Väetamise planeerimine
Taimed omastavad lämmastikku alates umbes +2 °C mullatemperatuurist ja kuni +5 °C on omastamine aeglane. Liiga madala mullatemperatuuri korral ei seo taimed ega muld nitraatlämmastikku ning väetis võib leostuda. Seetõttu ei tasu kiirustada, eriti kui ees on pikem külmaperiood. Mulla temperatuuri saab mõõta põlluilmajaama või termomeetriga. Arvesta ka lõimisega: kergematel muldadel võib tekkida hiljem veedefitsiit, raskemad mullad soojenevad kauem ning väetamisega alustamisel tuleb olla kannatlikum.
Vali sobiv väetis
Enam levinud lämmastikväetistes on sageli võrdsetes osades ammoonium- ja nitraatlämmastik, neist esimene püsib mullas kauem, kuid nitraatlämmastik leostub kergesti, kui taimed seda ei omasta. Sobiva tehnika olemasolul saab vedelsõnniku või digestaadiga väetamist alustada varem, sest neis sisalduv ammooniumlämmastik liigub mullas aeglasemalt ja seetõttu püsib mullas kauem. Nitraatlämmastik liigub mullas kiiremini ja seetõttu ka leostub kiiremini.
Esimene ring olgu mõõdukas
Taliteraviljadele ja -rapsile on esimese väetamise soovituslik kogus 34–50 kg N/ha sõltuvalt tingimustest ja prognoosist.
Näiteks talinisu omastab jahedas varakevades vaid 1–1,5 kg N/ha päevas, soojema mulla korral (üle +5 °C) läheb omastamine märksa kiiremaks. Liiga suur norm madalal temperatuuril tähendab suuremat kadu ja keskkonnariski.
Happeline muld ja lämmastik
Happelisel ja külmal mullal võivad ammooniumlämmastiku ioonid muutuda taimedele raskemini kättesaadavaks ning osa lämmastikust võib lenduda.
Suur väävlisisaldus hapestab mulda ja seetõttu on happelistel muldadel sobivamad kaltsiumisisaldusega või väiksema väävlisisaldusega lämmastikväetised. Ammooniumsulfaat sobib paremini neutraalsetel või kergelt aluselistel muldadel, eriti nisu ja rapsi väetamisel.
Kevadistele väetamisringidele kokku on talinisul ja -rapsil sobiv 120–150 kg N/ha, kui fosfori ja kaaliumi tase on mullas vähemalt keskmine. Odra lämmastikuvajadus on umbes 25% väiksem.
Ühtlasema ja säästlikuma tulemuse annab talinisu ja taliodra väetamine kolmes osas, kus umbes kolmandik kogusest antakse terade kvaliteedi tagamiseks hiljem, lipulehe faasis.
Tõhusa väetamise alus on mullaanalüüs
Väetisenormi määramisel arvesta mullaanalüüside tulemusi. Analüüse saad teha näiteks METKi laboris. Orgaanilise süsiniku (Corg) suurema sisalduse korral tekib mineraalset lämmastikku mineralisatsiooni protsessiga mulda juurde. Kui Corg > 5%, võib lämmastiku normi vähendada kuni 30%.
Kui need põhimõtted on paigas ja hoidud suurte tuultega väetise külvamisest, on väetamine efektiivsem ja keskkonnasäästlikum. Väetamise kuldreegel: õige väetis õigel ajal õiges kohas ja õiges koguses.
