Peipsi sibul kaitse alla

Peipsi sibul kaitse alla

Pole välistatud, et juba mõne aja pärast võib see sibulapõldu hariv Kolkja mees oma töö eest toetust saada.

Peipsi sibula kvaliteedi­kava välistab tulevikus Poola sibulate müümise Eesti omade pähe, kuid on juriidilisi probleeme.

Sügisesest sajandi sibula­uputusest võrsunud põldurite ja põllumajandusametnike koostöö peaks juba sel aastal välistama võimaluse, et kuulsa Peip­si sibula ostja saab petta ja viib koju hoopis mujal Euroopas kasvanud mugulad.

Kui sibulakasvatajad ning veterinaar-ja toiduamet (VTA) kokkuleppele jõuavad, võib juba sel sügisel Peipsi sibula ostja kindel olla, et tegemist on tõesti Peipsi ääres kunstli­ke väetisteta kasvatatud sibu­laga. Probleem on selles, kui­das füüsilisele isikule toetusi maksta, ja täna asutakse prob­leemi lahendama.

„Peipsi sibul on üleüldse esimene Eestis kasvatatav toi­duaine, esimene pääsuke, mis oma kvaliteedikava saab," rää­kis VTA turukorralduse büroo juhataja Ain Zereen.

Võib ka toetust saada

Peipsi sibula toidukvaliteedikava projekt sätestab näiteks, et Peipsi sibula ajalugu algab 19. sajandil Peipsi äärde jõud­nud ja Venemaal Penza oblas­ti Bessonovka küla talupoega­de aretatud Bessonovski sibulasordist. Kõik sibula tootmise etapid tehakse käsitsi. Tulevi­kus pole välistatud ka võimalus sibula kasvatamiseks rahalist toetust saada. Kõik külastatud Peipsi-äärsed sibulakasvatajad tõdesid: mida kuulsamaks saab Peipsi sibul, seda rohkem tekib turgudele ja kauplustesse kau­pa, mida müüakse n-ö varasta­tud nime all.

„Ise me petturitega võidel­da ei jõua, meie sibulale on tõesti oma brändi, liigikirjeldust vaja," kostis Tatjana Grehhova, kes võttis ainult Peipsi ääres kasutatava kahemeetrise varrega sibulavao labida esmakordselt pihku tüdruku­tirtsuna, et vanemaid abistada. Täna on vanemad vanad ja kogu töö tema õlul. arves­tades käsitöö mah­tu peaks ausaks hin­naks olema euro kilo eest, aga mul­lu andsin ära isegi kolmekümne sendiga," mee­nutas Grehhova, kes oma sibu­laga turgudel ei käija loodab pigem möödasõitjatele, kes kohapealt ostavad. Ühtlasi on Grehhova sibulate kasvatami­sel kasutanud kunstlikke väe­tisi – veel ei tea, kas see võib tulevikus mõjutada kasvatata­va Peipsi sibulaks nimetamist.

Eluaeg sibulaid kasvatanud Jelena Sidorova näitab õnne­likult mullu ostetud moto-plokki. Nii tema kui abikaasa jalad on läbija päev otsa vagu­de vahel küürutamist ei kan­nata. Motoplokist on maaharimisel suur abi. Paraku pole teada, kas ja kuidas mõjutab kvaliteedikava Sidorova toime­tamisi ja õigust oma sibulaid turul Peipsi sibulateks nimeta­da. Turul müüma on aga Sido-rovid nobedad, juba eelõhtul laovad nad tippsibula kaste autosse, et hommikul Jõhvis olla. Seemneid pole Sidorovid kunagi ostnud, kasvata­vad neid ise nagu Peipsi ääres kombeks. Et Peipsi sibul vajab ametlikku kaitset, on Sidorovid kaljukindlad.

„Kõikjal oli sibul ja sibul," rääkis Jevgenija Pagereva vii­dates kaugusse kaduvatele muruplatsidele. Täna tõmbab ta tootmist kokku, sest ei jõua petturite ja odava Poola sibu­laga võidelda. „Kui mingi rii­gi abi tuleks, võiks jätkata, aga täna on see tühi võitlus," lööb ta käega.

Mittejuriidilised sibulakasvatajad

Sibulakasvatajaid esinda­va Konstantin Awo sõnul on läbirääkimistel murekohaks võimalike toetuste jagamise juriidiline pool, sest Eesti sea­dused ei näe ette toetuse jaga­mist mittejuriidilistele isikute­le. Paraku on enamik sibula­kasvatajaid aga omaette põl­lul nokitsejad.

Põllumajandusministeeriu­mi osakonnajuhtaja Taavi Kand kinnitas: „Enamik sibulakasva­tajaid on füüsilised isikud, kes ei soovi ilmselt end ka tulevi­kus ettevõtjana registreerida. Seega on vaja läbi mõelda, kas ja kuidas me saame neile tule­vikus toetusi maksta."

Rein Sikk, Eesti Päevaleht (09.05.2013)

 

2013-05-09T10:00:00+00:00Neljapäev, 9. mai, 2013|Uudised|