Pole välistatud, et juba mõne aja pärast võib see sibulapõldu hariv Kolkja mees oma töö eest toetust saada.
Peipsi sibula kvaliteedikava välistab tulevikus Poola sibulate müümise Eesti omade pähe, kuid on juriidilisi probleeme.
Sügisesest sajandi sibulauputusest võrsunud põldurite ja põllumajandusametnike koostöö peaks juba sel aastal välistama võimaluse, et kuulsa Peipsi sibula ostja saab petta ja viib koju hoopis mujal Euroopas kasvanud mugulad.
Kui sibulakasvatajad ning veterinaar-ja toiduamet (VTA) kokkuleppele jõuavad, võib juba sel sügisel Peipsi sibula ostja kindel olla, et tegemist on tõesti Peipsi ääres kunstlike väetisteta kasvatatud sibulaga. Probleem on selles, kuidas füüsilisele isikule toetusi maksta, ja täna asutakse probleemi lahendama.
„Peipsi sibul on üleüldse esimene Eestis kasvatatav toiduaine, esimene pääsuke, mis oma kvaliteedikava saab," rääkis VTA turukorralduse büroo juhataja Ain Zereen.
Võib ka toetust saada
Peipsi sibula toidukvaliteedikava projekt sätestab näiteks, et Peipsi sibula ajalugu algab 19. sajandil Peipsi äärde jõudnud ja Venemaal Penza oblasti Bessonovka küla talupoegade aretatud Bessonovski sibulasordist. Kõik sibula tootmise etapid tehakse käsitsi. Tulevikus pole välistatud ka võimalus sibula kasvatamiseks rahalist toetust saada. Kõik külastatud Peipsi-äärsed sibulakasvatajad tõdesid: mida kuulsamaks saab Peipsi sibul, seda rohkem tekib turgudele ja kauplustesse kaupa, mida müüakse n-ö varastatud nime all.
„Ise me petturitega võidelda ei jõua, meie sibulale on tõesti oma brändi, liigikirjeldust vaja," kostis Tatjana Grehhova, kes võttis ainult Peipsi ääres kasutatava kahemeetrise varrega sibulavao labida esmakordselt pihku tüdrukutirtsuna, et vanemaid abistada. Täna on vanemad vanad ja kogu töö tema õlul. arvestades käsitöö mahtu peaks ausaks hinnaks olema euro kilo eest, aga mullu andsin ära isegi kolmekümne sendiga," meenutas Grehhova, kes oma sibulaga turgudel ei käija loodab pigem möödasõitjatele, kes kohapealt ostavad. Ühtlasi on Grehhova sibulate kasvatamisel kasutanud kunstlikke väetisi – veel ei tea, kas see võib tulevikus mõjutada kasvatatava Peipsi sibulaks nimetamist.
Eluaeg sibulaid kasvatanud Jelena Sidorova näitab õnnelikult mullu ostetud moto-plokki. Nii tema kui abikaasa jalad on läbija päev otsa vagude vahel küürutamist ei kannata. Motoplokist on maaharimisel suur abi. Paraku pole teada, kas ja kuidas mõjutab kvaliteedikava Sidorova toimetamisi ja õigust oma sibulaid turul Peipsi sibulateks nimetada. Turul müüma on aga Sido-rovid nobedad, juba eelõhtul laovad nad tippsibula kaste autosse, et hommikul Jõhvis olla. Seemneid pole Sidorovid kunagi ostnud, kasvatavad neid ise nagu Peipsi ääres kombeks. Et Peipsi sibul vajab ametlikku kaitset, on Sidorovid kaljukindlad.
„Kõikjal oli sibul ja sibul," rääkis Jevgenija Pagereva viidates kaugusse kaduvatele muruplatsidele. Täna tõmbab ta tootmist kokku, sest ei jõua petturite ja odava Poola sibulaga võidelda. „Kui mingi riigi abi tuleks, võiks jätkata, aga täna on see tühi võitlus," lööb ta käega.
Mittejuriidilised sibulakasvatajad
Sibulakasvatajaid esindava Konstantin Awo sõnul on läbirääkimistel murekohaks võimalike toetuste jagamise juriidiline pool, sest Eesti seadused ei näe ette toetuse jagamist mittejuriidilistele isikutele. Paraku on enamik sibulakasvatajaid aga omaette põllul nokitsejad.
Põllumajandusministeeriumi osakonnajuhtaja Taavi Kand kinnitas: „Enamik sibulakasvatajaid on füüsilised isikud, kes ei soovi ilmselt end ka tulevikus ettevõtjana registreerida. Seega on vaja läbi mõelda, kas ja kuidas me saame neile tulevikus toetusi maksta."
Rein Sikk, Eesti Päevaleht (09.05.2013)