Silvia Lotman: millist põllumajandust soovime?

Silvia Lotman: millist põllumajandust soovime?

Eesti põllumehed kurdavad õigusega, et toetused Euroopa Liidus erinevad kordades. Ka keskkonnakaitsjaile teevad muret kavad jätkata „Vana Euroopa“ põllumajanduse ülekuldamist ilma selge eesmärgita.

Keskkonnale on EL ühise põllumajanduspoliitika, mis moodustab ligi 40 protsenti liidu eelarvest, seniste suundade jätkamine hukatuslik. Viimase kolmekümne aasta jooksul on Euroopa põllumajandusmaal lindude arvukus langenud poole võrra ja põllumajandus on kujunenud suureks veereostajaks. Samas on kümne aastaga põllumajanduses kadunud mitu miljonit töökohta.

Täna arutelu all oleva põllumajanduspoliitika eelarvest veidi üle poole on ette nähtud nn baasmakse jaoks. Euroopa Kontrollikoda on märkinud, et tegemist on maksega, mille eesmärki ei ole üheski eelnõus kirjas ehk eelarve suurim kuluartikkel on sisuliselt eesmärgistamata.

See ongi raha, mis moonutab konkurentsitingimusi. Ka 2020. aastal on ettenähtud enam kui kolmekordne erinevus Hollandi ja Eesti toetuste vahel. Samas on tegu keskkonnakahjuliku dotatsiooniga, sest mida suurem on baastoetus, seda rohkem ostetakse väetist ja mürki.

Rahvuslille päästmine eesmärgiks

Umbes veerand põllumajanduspoliitika eelarvest saavad riigid suunata maaelu arenguks, sh keskkonnatoetusteks. Praegu kehtiva Eesti maaelu arengukava keskkonnasõbraliku majandamise nimeline meede on keerukas, kuid selle positiivne mõju on selgusetu. Pigem vajame lihtsaid ja selge eesmärgiga meetmeid. Milliseid siis?

Kui suuremate põldude servadesse jätta õiterikkad ribad, aitab see säilitada taimede, putukate ja lindude elupaiku ning töötab puhvrina veekogude ääres. Ka põldude sisse saab rajada saarekesi loodusele. Loomulikult on see põllumehele lisakulu, mille peakski keskkonnatoetused hüvitama. Kui meile on oluline ka tulevikus lõokese laulu kuulmine, on sellised toetused põhjendatud.

Meil on sisuliselt välja surnud õrnroosa nisulill. Sama saatus ähvardab meie rahvuslille – mürgid ei tee ju vahet rukkilillel ja ohakal. Põllul levivate ohustatud taimede kaitseks tuleks toetada umbrohumürkidest loobumist. Mürgid ohustavad ka mesilasi ja seega tuleb nende kaitseks toetada putukamürkidest loobuvaid põllumehi. Ühtlasi aitaks sellised toetused vähendada mürkide jõudmist meie toidulauale.

Põllumajandus ja tervislik toit

Veekogude olukorda aitaks parandada kuivendussüsteemidele settetiikide rajamine ja muud meetmed, mis aeglustavad väetiserikka vee veekogudesse jõudmist. See suurendaks ka kraavide elurikkust.

Niiduliikide ja traditsioonilise maastiku kaitseks tuleb jätkata ning parandada poollooduslike koosluste hooldamist. Kõnealune toetus on üks praeguse maaelu arengukava edulugusid, kuid arenguruumi on siingi.

Võimalusi, kuidas avaliku rahaga toetada sellist põllumajandust, mis toodab head ja tervislikku toitu, säilitab maal töökohti ja hoiab alles meile kosutust pakkuva looduskeskkonna, on mitmeid. Halvim, mis võiks juhtuda, oleks püüda eesmärgistamata keskkonnameetmete kaudu korvata põllumeeste tulupuudujääki – sisuliselt toetame siis väetiste ja mürkide ostmist ja keskkonnahoiust pole juttugi.

Kui aga põllumajandusministeeriumil õnnestub uut maaelu arengukava tehes suunata toetusi keskkonnahoidu silmas pidades, saab põllumees looduskaitsja silmis taas osaks lahendusest mitte probleemist.

Silvia Lotman, Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse ekspert
Eesti Päevaleht (03.07.2012)

2012-07-04T10:00:00+00:00Kolmapäev, 4. juuli, 2012|Uudised|