Tõnu Post – aasta põllumehest aasta ettevõtjaks

Tõnu Post – aasta põllumehest aasta ettevõtjaks

2011. aastal kuulutati Tõnu Post Saare maakonna aasta põllumeheks. 2012. aasta tõi tema juhitud Kõljala POÜle lisaks silmapaistvaima Saare maakonna ettevõtte tiitli.

Viimane, see kõige värskem tiitel tuli Tõnu Posti jaoks kui välk selgest taevast. “Kas tõesti? Selline üllatus nüüd,” kohmetub ta. “Mul oli küll kutse üritusele kohale minna, aga et nõnda siis.” Samas kipub Post arvama küll, mille eest see aasta ettevõtte tunnustus just talle omistada otsustati.

“Ega siin palju variante vist ole. Ju see Valjala neid ahvatles,” naerab ta otsustajate üle, viidates sellele, et tema juhitud Kõljala POÜ, mille eest nüüd ka tiitel tuli, ostis mullu sügisel Valjala ühistu.

Ehkki Valjala ühistu on seni olnud pigem nõrgukeste seas, on Kõljala POÜ jõudnud läinud aastal oma toodanguga Eesti absoluutsesse tippu. Post ise ütleb selle kohta, et eks see teadlik töö on olnud. Ta ei usu, et piimatootmise kohalt Saaremaa põllumeestel mandrimeestest kuidagi keerulisem oleks edu saavutada. Teravilja tootmine seevastu on mandril mõneti lihtsam küll.

“Meie maa boniteet ja viljakus on kehvem kui näiteks Kesk-Eestis, kus mulla viljakus on suur ja saagid tulevad kergemini ilusad kätte,” teab ta.

Piimatootmises väga suurt vahet olla ei tohiks. “Rohi kasvab ju igal pool,” tähendab ta. Post möönab, et Saaremaal võib ühe lehma ülalpidamiseks kuluda küll hektarites rohkem maad kui mandril, kuid kui maa ja loomade suhe on n-ö korras, jõuab sööta toota samaväärselt nii mandril kui saarel.

Kõljalas oli piimatoodang lehma kohta läinud aasta lõpuks 10,8 tonni. Iseenesest saaks see näitaja olla nii väiksem kui suurem. Mõistlik on toimetada nii, et majanduslikult välja tuleks. “Toodangut on võimalik ka nn kallil teel tõsta. Et oled omadega kas nullis või kahjumis – lehmad lüpsavad hästi, aga kasumit ei jää. Meil on pisike kasum kõige selle taga olemas,” kinnitab ta.

Ühtlasi tuleb jälgida, et loomad oleksid terved. “Kõrge toodang on nagu tippsport looma jaoks. Ta on määratult suurema pinge all kui tema “kolleegid” väiksema toodanguga karjades ja tervisele käib see loomale ka rohkem,” teab Post.
Optimaalsuse leiab nii, et ettevõtmine oleks inimese jaoks majanduslikult mõistlik ning samas loomale tervislik. Kõik on omavahel seotud. Kui loom saab heas tasakaalus süüa, võib toodang suuremgi olla, kuid loom peab seejuures saama kõik, mida piimatootmiseks vaja.

“Kui suudad loomale tagada tema ratsiooniga kõik tipuks vajaliku, annab loom maksimumi. Meie loomad on n-ö programmeeritud palju lüpsma. Kui ei anna talle sööta nii palju, kui vaja, hakkab ta esialgu piima tootma oma kehavarude arvelt ja lüpsabki ennast läbi, kurnab end välja,” tõdeb Post.

Kertu Kalmus, Saarte Hääl (02.02.2013)

 

2013-02-04T10:00:00+00:00Esmaspäev, 4. veebruar, 2013|Uudised|