Venemaa põllumajanduse toetuskavad ohustavad Eesti taluniku rahakotti

Venemaa põllumajanduse toetuskavad ohustavad Eesti taluniku rahakotti

Idanaaber tahab ennast seitsme aasta pärast ise ära toita ja hakata see­järel toitu eksportima.

Eesti ekspordib praegu Vene­maale toitu kümme korda roh­kem kui kümme aastat tagasi, kuid kasv võib nüüd pidurdu­da. Moskva asus tänavu teos­tama toitlustusalase julgeole­ku doktriini, millega paisatakse järgneva seitsme aasta jooksul põllumajandusse ligi 38 miljar­dit eurot.

2020. aastal soovitakse toi­duaineid ise toota 135% roh­kem kui 2012. aastal. Looma­kasvatus peab seejuures kasva­ma ligi viiendiku võrra.

Tänavu juuni lõpus näitas statistika veel langustrendi. Venemaal oli üheksa miljonit veist, mis on ligi 2% mullusest vähem, piimatoodang vähenes ligi 4%. Eelmisel aastal hinda­sid Venemaa loomakasvatajad ainuüksi karja vähese paljune­mise ja ahtruse tõttu oma kah­jude suuruseks ligi 380 miljo­nit eurot.

Seakasvatajad said maail­ma kaubandusorganisatsiooni­ga WTO ühinedes põlvist nõr­gaks võtva hoobi, sest liha hind langes pärast impordimaksu­de vähendamist kolmandiku võrra. Odava sealiha sissevedu suurenes poole võrra. Sigalates­se investeerinud ettevõtjad saa­vad kahanenud rentaabluse tõt­tu nüüd vaevalt ots otsaga kok­ku. Vene turu odava lihaga üle ujutanud partnerriigid doteerivad seakasvatust märkimisväär­selt: USA ja Kanada kuni 38% ja Euroopa Liit kuni 33% ula­tuses. Linnukasvatajaid tabas doominoefekt. Vorstivabrikud hakkasid varem populaarse lin­nuliha asemel eelistama seali­ha, mis tõi kaasa linnuliha üle­tootmise.

Põllumajanduse arendamise programmiga peab 2020. aas­taks olema 88,3% lihast toode-

tud Venemaal. Mullu suutsid venelased ise toota 70% müü­davast sealihast.

Nafta hind kammitseb

Loomakasvatajate needu­seks on Venemaa rahvusva­helise edu alus – nafta kõrge hind. Farmid asuvad sööda-kasvatuspiirkondadest väga kaugel ja vedu on farmerite­le kallis. Istutakse justkui kää­ridel: kallis nafta võimaldab maksta põllumeestele subsii­diume, kuid sööb need sub­siidiumid ka ära.

Alates sellest aastast suu­nab Venemaa valitsus igal aas­tal kodumaisele põllumajan­dusele aga vähemalt 4-5,5 miljardit eurot täiendavaid subsiidiume. Summa on üks­nes näiliselt suur. Euroopa Liit kulutas 2010. aastal põlluma­janduse arenguks 57 miljardit eurot. Kui võrrelda rahvaarvu­ga, peaks Venemaa naabritega võrdväärse arengutempo saa­vutamiseks panustama igal aas­tal ligi 16 miljardit eurot.

Tootjaid saab seega kaits­ta üksnes sanitaar- ja veteri­naarteenistuste piirangutega, mis löövad tavaliselt valusalt Eestiga sarnaseid väikeseid tootjaid. Arengu­kava raskuspunkt on pandud eestlas­tele olulistele vald­kondadele: looma­kasvatuse ja toidu tootmise areng ning lihaloomade kasva­tamine. Need valdkonnad saa­vad seitsme aasta jooksul sub­siidiume kokku 14,1 miljardit eurot. Taimekasvatusse pum­batakse 11,7 miljardit, mis annab loomakasvatusele söö­dabaasi. Venemaa peamiseks trumbiks on põllumajandus­töötajate madal palk. Arendus-programmi kohaselt peaks see tõusma 2020. aastaks 55%-ni riigi keskmisest.

1982. aastal võeti Leo­nid Brežnevi juhtimisel vastu Nõukogude Liidu toitlusprog­rammi, mille abil pidi hiigelriik ennast 1990. aastaks ise toidu­ainetega varustama.

Euroopa Liit avas Eestile Venemaa toiduturu

Eesti toidu müük Venemaale pöördus tõusule kohe pärast ühinemist Euroopa Liiduga, kui Kreml oli sunnitud loobu­ma Eesti survestamiseks keh­testatud topelttollidest.

2004. aastal oli ekspordi maht 10 miljonit eurot. Tipuks kujunes 2010. põuane aas­ta, kui toitu müüdi Venemaa­le rohkem kui 93 miljoni euro väärtuses, mis moodustas ligi kolmandiku kogu Eesti toiduai­nete ekspordist. Samal ajal, kui Eesti toidu ekspordi kogusum­ma järjekindlalt kasvas, hakkas Vene suund kahanema.

Praegu saavad idanaabrid importi piirata üksnes veteri­naarkontrolli kätega. Heaks näiteks on elussigade ostmi­ne, mille Venemaa eelmisel aastal Euroopast keelas. Kui 2011. aastal müüsid eestlased Venemaale elussigu rohkem kui 30 miljoni euro väärtuses, siis 2012. aastal vähenes müük ligi 9 miljoni euroni. Samal ajal aga suurenes liha eksport, sest Eesti ettevõtjad müüsid oma klientidele elusloomade ase­mel lihakehasid.

Andres Reimer
Eesti Päevaleht, 09.08.2013

 

2013-08-09T10:00:00+00:00 Reede, 9. august, 2013|Uudised|