Ääremaa talunikud järgivad mahedat ja võlgadeta eluviisi

Ääremaa talunikud järgivad mahedat ja võlgadeta eluviisi

Tõhelas piimakarja pidav Andres Kalbach ja Inga Halme toodavad oma mahetalus mahepiima, et lasterikka pere toidulaual oleks parima kvaliteediga toit, Tohuri-Andreselt viib piima koju kogu külarahvas.

Andres on kohalik ja Inga Tallinnas kasvanud. Kohtusid nad keskkoolis Keila-Joal ja läksid üheskoos Kuremaale talupidamist õppima. Oli aasta 1989.

Piimahind languses

Andres ütleb, et maaelu on talle alati meeldinud. Tohuri-Andrese talu on tema vanaema talu, kus ikka piimalehmi on peetud. Talule pandi alus Soomes, kus paar kaks aastat asendustalunikena vajalikku algkapitali teenis.

Kui noored talus askeldama asusid, mahtus vanasse lauta 15 lehma, 2006. aastal valminud uude lauta mahub aga juba 45. Praegu on Tohuri-Andresel 35 lehma ja kaks lauta, üks neist vabapidamislaut, sest lehmad peavad saama talvelgi jalutada, nii näevad ette nõuded. “Meie maad ei võimalda rohkem loomi pidada,” selgitab Inga.

Kuigi peres kasvab neli last, on Inga ja Andres põhitööjõud, kes loomi talitavad. Et pere noorim võsuke on poolteiseaastane, läheb peremees lauta hommikul varavalges ja perenaine õhtupoolikul. Vahel aitab noorimat last hoida Andrese ema.

Kari koosneb Holsteini lehmadest, sekka mõni mustakirju maakarja esindaja. “Et säilitada põlist tõugu,” pakub Inga. Tohuri-Andrese talu sarvekandjad annavad keskmiselt 6600 kilogrammi piima aastas. Tänavu sündis 25 vasikat, silo on tehtud ja hein rullis. Pererahvas on rahul.

Kaks aastat tagasi loodud Leelaste OÜ müüb praegu oma lehmade toodangu E-piimale juustupiimaks ja saab liitri eest 25 senti. Mahetoodang müüakse kokkuostjale tavapiima hinnaga.

“Piimahinna mõttes on meil olnud paremaid aegu. Hind kukkus sel suvel ja selles osas ei saa me midagi ette võtta,” nendib perenaine.

Kokkuhoidev küla

Mahetaluna tegutseb Tohuri-Andrese talu 2002. aastast. Maheloomakasvatus tähendab Andrese ja Inga jaoks seda, et piimakarjale mõeldud ninaesise kasvatamisel ei tohi kasutada väetist ja herbitsiide, geneetiliselt muundatud sööta ei osteta. Väetiseks läheb oma lauda sõnnik. Loomatoiduks vajalik jahu ja šrott tehakse ise. Loomade ravimisel kasutatakse nii vähe antibiootikume kui võimalik. “Meie naabrimeeski on mahetalunik, kogu meie eluviis on mahe. Meile meeldib nii,” seletab Inga Halme.

Inga tunnistab, et muidugi on ta piima torusselüpsiga harjunud perenaisena unistanud robotlaudast, aga piima hinna kõikumine on pannud mõtlema. Ei julge endale kohustusi võtta. Praegu elatakse laenuta. Linnas käiakse toitu toomas korra nädalas, sest enamik vajaminevast kasvab oma aias.

Aastatega on soetatud tehnikat heina ja silo tegemiseks, peale selle kaks traktorit. Peremees Andres lausub, et põllumajandustoetustest on suur abi olnud. Küla talunikud osutavad üksteisele teenust, masinadki on ostetud selle põhimõtte järgi, et kõik tööd kõigis majapidamistes saaksid tehtud. Talunik kiidab Pärnumaa talupidajate nõuandekeskust, kust on korduvalt projektikirjutamisel head nõu saadud.

2008. aastal pälvis Tohuri-Andrese talupidajatest paar Eesti parimate noortalunike preemia. Elukaaslastena talu pidades tähendab see aga sedagi, et kaasad ei saa üheskoos puhkusereisil käia, sest üks peab jääma loomi talitama. Andres on pääsenud rohkem liikuma ja käinud üle aasta talupidajate liidu korraldatud reisidel Norras ja Gruusias.

Andres ja Inga ütlevad, et annavad endast iga päev sada protsenti ja vahel on nad mõlemad väga väsinud. Mis aitab selle vastu?

“Viljapõldu ja terveid loomi on ilus vaadata. Teadmine, et pole võlgu,” mõtiskleb perenaine.

Maal ei ole igav. “Meie küla elab. Peredes kasvavad lapsed. Inimesed tegutsevad, toimetavad, kõik maad on haritud. Tõhela on alati väga kokkuhoidev küla olnud. Ja üks noor pere tuli siia elama. Oleme nagu vanajumala selja taga,” lausub peremees ja lisab, et tegelikult on külas siiski üks maatükk harimata, see kuulub ühele pealinna advokaadile. 

Silja Joon, 01.10.2014, Pärnu Postimees, lk 3. 

 

2014-10-01T10:00:00+00:00Kolmapäev, 1. oktoober, 2014|Uudised|