Eestis on ligikaudu 9800 hektarit mahajäetud turbaalasid ja umbes 21 500 hektarit aktiivses kasutuses olevaid turbatootmise alasid, mis varem või hiljem ammenduvad. Nende alade tark järelkasutus on oluline, et muuta endised heiteallikad taas kasulikeks ressursiallikateks. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on tellinud rakendusuuringu, mille eesmärk on välja selgitada turbamaade marjakasvatuse potentsiaal, määrata sobivaimad alad ning hinnata selle tegevuse tervikmõju kliimale ja majandusele. Uuringu kogueelarve on 375 000 eurot ja lõplikud tulemused selguvad 2028. aasta maikuus.
Teadmised naaberriikidest: Läti, Soome ja Rootsi kogemused
Eesti uuring ei alga tühjalt kohalt, vaid saab tugineda lähiriikide juba tehtud põhjalikele töödele. Eriti väärtuslik on Läti teadlaste 2024. aasta uuring, mis keskendus kasvuhoonegaaside (KHG) voogudele jõhvika- ja mustikaistandustes. Läti kogemus on pikaajaline, kuna seal alustati kommertsotstarbelise jõhvikakasvatusega juba 1985. aastal. Hiljutised mõõtmised näitasid, et marjaistanduste rajamine ammendatud aladele on tõhus kliimamuutuste leevendamise meede. Kui aktiivsel turbatootmisalal on summaarne heide ligi 6,23 t CO₂ ekv./ha aastas, siis jõhvikaistandustes langes see 1,50 ja kännasmustika istandustes 3,25 tonnini. Läti teadlased leidsid, et mustikate jaoks on optimaalne jääkturba paksus vähemalt 0,5 m ja mulla pH 4,5–5,0, samas kui jõhvikad on pH suhtes leplikumad (3,5–4,5).
Soomes on 2024–2026. aastal koondunud ekspertide rühm (Luke, GTK jt), et töötada välja suunised nn soopõhjade mitmeotstarbeliseks kasutamiseks. Jõhvika puhul on katsed näidanud head vastupidavust ka kuivadel perioodidel. Soome eksperdid soovitavad lisaks mustikale ja jõhvikale kaaluda ka marja-aroonia, musta sõstra ja astelpaju kasvatamist, mis pakuvad huvi ka välisturgudele. Aroonia eelis on see, et ta sobib hästi avamaal kasvatamiseks ning sügisesed öökülmad mõjuvad marja kvaliteedile ja maitsele isegi positiivselt. Soome uuringud rõhutavad, et kultuuri valik peab olema asukohaspetsiifiline: paksu jääkturba aladel (üle 40 cm) on süsinikuheite vältimiseks vajalik hoida veetaset võimalikult kõrgel.
Rootsi uuringud on keskendunud eelkõige taimestiku koosseisu muutustele pärast turbaalade taastamist. Näiteks 2025. aasta Västerbottenis läbi viidud taimestiku analüüsis leiti, et isegi lühiajaline (1–5 aastat) märgala taastamine suurendab tüüpiliste sooliikide esinemist ja vähendab metsaliikide pealetungi, mis on positiivne märk ökosüsteemi taastumisest. See on oluline teadmine elurikkuse taastumise kiiruse ja suuna hindamisel ka Eesti tingimustes.
Kasvatustehnoloogiad ja veemajanduse roll
Edukas marjakasvatus ammendatud turbaaladel nõuab spetsiifilisi tehnoloogilisi lahendusi. Soome ja Läti eksperdid soovitavad toetada aktiivset veemajanduse reguleerimist tammide ja reguleeritava drenaaži abil. See võimaldab hoida veetaset enamiku ajast kõrgel, et vähendada süsinikuheidet, kuid lasta seda ajutiselt alla saagikoristuse ja masinatega liikumise ajaks.
Tehnoloogiliselt nähakse suurt potentsiaali ka tunnelkasvatuses, mis on end õigustanud näiteks jõhvika puhul, aidates kaitsta saaki öökülmade eest ja parandada marjade kvaliteeti. Samuti on oluline arendada uusi korjetehnikaid, kuna käsitsi korjamine on kulukas ja tööjõumahukas. Marjakultuuride valikul on kriitiline arvestada ka hallatõrjega, mis on turbamaadel üks peamisi riske.
KHG bilanss ja kliimamuutuste kontekst
Turvasmuldade kasutuselevõtt on alati seotud KHG bilansi muutustega. Peamine kliimamõju tuleneb turba lagunemisest tekkivast CO₂ heitest, mida mõjutavad kõige enam temperatuur ja veetase. Läti uuringud kinnitavad, et temperatuuril on CO₂ voogudele määrav mõju – soojemate suvedega heide suureneb.
Samas võib liiga kõrge veetase (umbes 7 cm pinnast) viia märkimisväärse metaaniheiteni (CH₄), mis on eriti iseloomulik puutumatutele rabadele. Marjakasvatus, kus veetaset hoitakse kontrollitult 30–40 cm sügavusel, on võimalik leida tasakaalu. Väetamisest tulenevad lämmastikoksiidi (N₂O) emissioonid on uuringute kohaselt turbamaadel marjakasvatuse puhul jäänud pigem madalaks.
Eesti uuringu lähteülesanne on püstitatud selliselt, et see täidaks lüngad naaberriikide andmetes ja sobitaks need meie kohalikku konteksti. Kuigi naabrite andmed on abiks, on vaja läbi viia vähemalt ühe täisaasta kestvad KHG (CO₂, CH₄, N₂O) voogude mõõtmised Eesti katsealadel, et saada täpseid emissioonitegureid meie riikliku KHG inventuuri jaoks. Sotsiaalmajanduse poolelt tuleb hinnata marjakasvatuse tasuvust, mõju regionaalsele tööhõivele ning panust riigi toidujulgeolekusse, arvestades asjaolu, et hetkel katab kodumaine marjatoodang vaid kümnendiku Eesti tarbijate vajadusest.
Kuidas alustada marjakasvatusega turbaaladel?
Soome ja Läti kogemus ammendatud turbaalade kasutamisel annab maaomanikele suunised, kuidas muuta endised kaevandusalad marjaistandusteks, vältides samas keskkonnariske.
- Esmalt tuleb määrata turba paksus ja mulla pH-tase. Kännasmustikas eelistab pH-taset 4,5–5,0 ja jäänusturbe paksust vähemalt 0,5 m. Jõhvikas on leplikum, taludes madalamat pH-d (3,5–4,5) ja õhemat turbakihti. Enne istutamist tuleb teostada mullaanalüüsid ning vajadusel lisada väetisi
- Kui ala on pikalt seisnud, tuleb eemaldada pealetulnud taimestik, puutüved ja kännud. Maapind tuleb tasandada ja mulda harida.
- Kriitiline samm on niisutus- ja drenaažisüsteemide projekteerimine ja ehitamine. Soome eksperdid soovitavad rajada reguleeritavaid tamme, mis võimaldavad hoida veetaset süsinikuheite vähendamiseks kõrgel, kuid lasta seda ajutiselt alla saagikoristuse ja masinatega liikumise ajaks.
Mida vältida ja milleks valmistuda?
- Väldi turba liigset kuivamist. Paksu turbaga aladel (üle 40 cm) põhjustab veetaseme langus kiiret süsinikuheidet. Püüa hoida veetaset võimalikult kõrgel, et säilitada turba süsinikuvaru.
- Valmistu öökülmadeks. Turbamaad on väga külmaaltid. Soome kogemus näitab, et jõhvika puhul on tunnelikasvatus efektiivne viis kaitsta saaki sügiseste öökülmade eest. Mustika puhul on vajalik hallatõrje (nt vihmutussüsteemid).
- Arvesta tööjõukuluga. Marjakasvatus on tööjõumahukas. Lätis on leitud, et käsitsi korjamine on suur kuluartikkel, mistõttu tuleks suuremate pindade puhul planeerida kohe ka masinkorje võimalusi.
- Väldi invasiivseid liike. Soome katselappidel on probleemiks osutunud kutsumata külalised nagu harilikku ogatakk (Xanthium strumarium), mis levib kiiresti kraavipervedelt istandusse.
Majanduslik tulem
Uuringud viitavad, et marjakasvatus on üks perspektiivsemaid viise ammendatud alade majanduslikuks väärindamiseks, kuid nõuab märkimisväärset alginvesteeringut. Lätis on 65% jõhvikakasvatustest väikesed (0,1–5 ha) just kõrgete rajamiskulude tõttu.
Marjad nagu aroonia, must sõstar ja astelpaju pakuvad suurt huvi välisturgudele. Läti on praegu ainus EL-i riik, kus suurte jõhvikate (Vaccinium macrocarpon) kasvatus on jõudnud kommertstasemele, pakkudes häid ekspordivõimalusi. Kuigi marjakasvatus võib olla vähem tulus kui aktiivne turbakaevandamine, muudab see mahajäetud heiteallikad tulu teenivaks ja tööhõivet pakkuvaks ressursiks.
Allikate loend
- Bārdule, A. jt (2024). Greenhouse Gas Fluxes from Cranberry and Highbush Blueberry Plantations on Former Peat Extraction Fields Compared to Active Peat Extraction Fields and Pristine Peatlands in Latvia. Atmosphere. Link
- Kažmēre, D. jt (2025). Recultivation Strategies for Peat Extraction Fields: a Case Study in Latvia. Riga Technical University. Link
- Kouvola Innovation Oy jt (2026). Turpeennostosta kohti monihyötyistä jatkokäyttöä (Toimenpidesuositus). Link
- Nordstrand, I. (2025). Peatland Restoration in Västerbotten, Sweden. SLU. Link
- Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (2026). Riigihanke „Marjakasvatuse potentsiaal ammendatud turbaaladel…“ tehniline kirjeldus.
- ERR (2026). Riik otsib võimalust Eesti turbaaladel marju kasvatada. Link
- Kinno (2024). Turpeennostoalueita voidaan hyödyntää monin eri tavoin. Link
- Maa- ja metsätalousministeriö (2026). Kasvaako ruokahyvinvointi huoltovarmuuden myötä? Link
PIKK.ee jaoks koondas allikatest artikliks Hanna Tamsalu, METK
