Airi, kange naine suurtalu ja kahe lapsega

Airi, kange naine suurtalu ja kahe lapsega

Lihaveiseid kasvatav kahe lapse ema Airi Külvet (35) ei pea naisena üksinda talu pidamist üle jõu käivaks ettevõtmiseks. Pigem kingib looduse keskel loomadega tegelemine üksnes elujõudu juurde.

Kui Airi öösiti oma väikese Arturi kõrval külge keerab, et pojukesele öine toidukord kätte anda, pole taasuinumisega mingeid probleeme. Päe­vane möllamine talus ja suure karja liha­veiste eest hoolitsemine väsitab omajagu. Kui naine veel Luual metsandust õppis, siis loobus ta, kui vähegi võimalik, keha­lise kasvatuse jooksuringidest – lehma­de pidamine mõjus rohkem kui kehalise tunni eest.

Raske füüsiline töö, mis pole perenai­se enda meelest sugugi üle jaksu, ning elamine naisena üksikus maakohas, kus öösiti hundid külakandi koeri keti otsast ära viivad, Airit ei heiduta. Vanaisa Artur Kreisilt üle võetud Puutsa talu, mida Airi sõbrad vanaisa auks nüüd Kreisi taluks kutsuvad, oli juba lapsena väga oma ja kodune. Tallinna linnamüüride vahelt lippas ta ikka koolivaheaegadel vanaisa ja vanema juurde. "Mulle meeldisid kõik loomad. Seal oli neid nii palju – lehmad, lambad, kassid, koerad, haned, kogu valik, mida tänapäeval ei leidu eriti kusagil. Lapsena teadsin, et lähen sellesse tallu kunagi päriselt tagasi."

Kui vanaema suri, jäi vanaisa talusse üksinda elama. 80aastane taat hakkas vaikselt streikima, et tema kolib maalt ära, ei taha üksi olla. "Siis ütlesin oma perele, et lähen nüüd ise maale. Ega keegi võtnud tõsiselt: räägib, mis räägib – linnalaps. Aga pakkisin asjad kokku ja Läksingi," meenutab Airi kardinaalse otsuse langetamist. "Kuna ma lõpetasin samal aastal keskkooli, oli nii ehk naa vaja mingit elumuutust. Tahtsin minna Tartu ülikooli õppima, aga kuidas sinna talust käima hakata, ma välja ei mõelnud."

Vana maja, kuhu ta oma asjad sis­se kolis, oli väga kehvas seisus. Köögiseina servast kasvasid sisse rohi ja pii­belehed. Seal, kus nüüd on vannituba, "ehtis" vanasti põrandat linoleum. See oli mädandanud puitpõranda nii ära, et muttidel polnud mingi kunst mullahun­nikuid üles kergitada.

Vanaisa oli talu korralikumaks kõpit­semisele käega löönud. Et kelle­le ta ikka rügab ja teeb, keda­gi see talu niikuinii ei huvi­ta. Õnneks sai Airi elada tubades, mis olid natuke paremas seisus. Algusaastate elu oli ikka­gi ekstreemne. Talvel paukus toas pakane ja ärkajat tervitasid mii­nuskraadid. Hambahari külmus ööga kraanikausi külge kinni.

"Sellises vanuses inimese jaoks, nagu mina olin, ei olnud see aga probleem. Tuli pliidi alla ja tuba soojaks. Valus oli siis, kui mõtlesin, kust tuleb raha, et talu korda teha. Sain juba siis aru, et selle alla läheb miljoneid. Kuid mõtlesin, et küll elu annab võimaluse, vaatan, mis juh­tub."

Öösel koerad kaissu

Nüüdseks on Airi mõistnud ja koge­nud, et kui inimene oma tegemisi ise armastab ja väärtustab, tuleb elu alati appi. 2000. aastate teisel poo­lel tekkisid võimalused hakata talu renoveerima. "Enne seda tegin päris pikka aega asju põlve otsas – kõpitsesin seinu vaikselt korda, lappisin põrandat. Ehitusbrigaadiga korraga talu korda tegemine tuli hiljem. Aga nüüd võib öelda, et kõik kolm hoonet on valmis."

Vanaisast oli seltsilist vaid aasta, enne kui järgemisi tulnud infarkt ja insult taadi manalateele viisid. Toimekal lap­selapsel tuli hakata vanaisa päranduse eest omal jõul hoolt kandma ja üksinda maaeluga harjuda. Talumaja, mis asub keset karjamaid Pedja jõe ääres, paikneb tee lõpus. Keegi sealt mööda ei käi. Kuid üksinda olemist Airi eriti ei kartnud. "Alguses oli mul kolm koera. Kui hirm tuli, võtsin koerad tuppa. Õhtuks niikui­nii koeri välja jätta ei tohtinud, sest hun­did viisid külas koeri keti otsast mine­ma."

Eks vana maja ikka nagiseb, koliseb, krigiseb – õudusfilme ei tahtnud Airi vaadata. "Kuid mõnus oli see, et peagi harjusin ära maal valitseva vaikuse ja vabadusega. Nüüd ei saa enam linnas sõprade juures ööbida – see on suhte­liselt piin, sest linnamüraga ma enam sinasõber pole."

Enne kui Airi tõsisemalt lihaveiste kasvatamisega tegelema hakkas, teenis ta piskut, sõidutades enda kätega lüps­tud piima 25-liitristes alumiiniumnõudes vanaisast jäänud Žiguli pakiruumis meiereisse. Kuidagi elas ära. Mõnel päeval pidi tegema valiku, kas osta leiba või bensiini. Samas kartul, liha, muna, juurvili olid enda kasva­tatud ja olemas.

Airi otsustas haka­ta õppima Luua metsakoolis, sest see oli kodule lähedal, 15 kilomeetri kaugusel. "Jõudsin kella kaheksaks kooli. Eriti huvitav oli vaa­data minuga ühevanuseid noormehi, kes ei suutnud kella kaheksaks ärgata ja üle õue kooli tulla. Mina olin juba enne kooli tulekut lehmad talitanud ja piima meiereisse viinud."

Kui Airi Luua kooli lõpetas, oli samal aastal Eestis metsandusreform – vast­sel lõpetanul polnud enam selles sek­toris tööd. Soome otsiti tol hetkel aga asendustalunikke. "Endise tallinlase­na on mul soome keele pagas olemas. Töötasingi aasta otsa Soomes asendustalunikuna – 20 päeva jutti tööl, küm­me päeva kodus. Palusin naabrinaist, et ta kütaks mu talumaja Eestis soojaks, söödaks koeri ja lehmi, ise tõin Soomest raha koju."

Soomes auke lappimas

Korraga käis Airi umbes kümnes talus asendustalunikuks. Ta oli nõutud töö­jõud, sest lehmad, keda Airi hooldas, ei jäänud kunagi haigeks. "Mulle meeldi­vad loomad, tajusin loomade hädasid. Püüdsin neid kohelda, nagu kohtleks nende oma peremees."

Soome tööst saadud tuludega lappis naine oma finantsauke ja sai jalad alla. Ta võis edasi õppida ja valis erialaks loo­makasvatuse maaülikoolis.

"Juba Soome minnes olin loobunud piima müümisest. Tundsin, et sellest vallast on vaja edasi liikuda. Seemendasin oma piimaveised lihaveiste pulli­dega ja sündisid esimesed lihaveiseristandid. Siis hakkasin juba kalkuleerima, kui palju loomi mul saab olla, arvesta­des maad. Praegu toimetan sajal hektaril. Karja olen tunduvalt suuren­danud," jutustab töökas naine.

Lihaveiste pidamise nipid käes, on Airi hakanud rohkem tähelepanu pöö­rama sellele, et loom ei ole ainult loom, sellest loomast tuleb ka liha. Huvitav, milline lihaveis sobib meile Eestisse, meie kliimasse ja looduskeskkonda, et tuleks liha, mis on eestlasele hea, küsis ta endalt. "Meil on palju vaba maad. Meie suurimad maavarad on mets ja looduslik rohumaa. Kui selle teadmiseni jõudsin, sain aru, et rohumaal kasvanud veis on kõige õigem."

Praegu tegeleb Airi peale lihaveisekasvatajate nõustaja töö ka enda ja Katrin Noorkõivu loodud MTÜ Liivimaa Lihaveis arendamisega. MTÜ kau­du proovitakse leida ka parimaid liha-ekspordi viise, et viia looduslähedaselt kasvanud looma liha teadlikult inimese­ni nii, et see ei satuks vorsti sisse nime­tu tükina. "Kõige lihtsam on veist kasva­tada – kõik muu, letile jõudmise tee on väga keeruline. Praegu võtab minu farm minu päevast väga väikse osa, enamik ajast on MTÜga tegelemine. Ei aita see, et loom kasvab väga heas keskkonnas, on vaja ka kontrollida protsessi, kuidas liha tarbijani jõuab."

Airi on oma talu nimel palju panustanud. Nii emotsionaalselt, hingeliselt kui ka rahaliselt. Praegu kasvab tema talus valitud tõug – punane angus, selle kõr­val ka simmental. Enne neid olid limu­siinid, Prantsuse päritolu temperament­sed veised. Limusiinid elasid Kreisi talus seni, kuni neli aastat tagasi juhtus õnne­liku lõpuga õnnetus.

"Limusiini tõugu ammlehma emainstinkt oli nii suur, et ta ründas mind, kui mul oli vaja tema vasikat märgis­tada. Kaks pikka sarvepiiki ees, ajas mind taga. Jooksin meeletu kiiru­sega sada meetrit, kuulsin ainult.sel­ja taga müdinat. Pääsesin nii, et hüppasin ojja, pugesin betoonist ojatruupi, istusin seal, kuni loom ülal puhises. Lõpuks läks ammlehm minema, kui oli veendunud, et mind seal enam ei ole. See seik elus, kui olin surmale nii lähe­dal, viis mind otsuseni, et mina ei taha tegeleda nende tõugudega, kes inimest ründavad. Edaspidi olen tegelenud nen­de tõugudega, kes on inimsõbralikud ja rahulikud," on Airi otsustanud.

Kui lapsed sünnivad, muutub naine väga ettevaatlikuks, teab Airi enda käest. Praegu on ta kahe lapse ema, kes talu­elu korraldades pöörab üha enam tähe­lepanu sellele, kuidas oma tervist ja jõu­du võimalikult palju säästa. Hommikuti näiteks vaatab lehmad üle koduaknast, teades, et kui on vaikne ja rahulik, siis on loomadel kõht täis ja tervis korras.

Kui on tööd vaja teha, aitab Airi ema kolmekuust Arturit hoida. Arvutitöid toksib perenaine sisse siis, kui nelja-aastane Säde on lasteaias ja Artur põõnab lõunaund. Üksinda naisterahvana talu pidamine tähendab ennekõike leidlik­kust – peab kaaluma erinevaid varian­te ja leidma väljapääse. Miks Airi endale peremeest kõrvale ei võta?

"Olen elanud koos ühe tegelasega, kes oli minust vanem, tuli ja imbus mu tal­lu elama just sel hetkel, kui mulle tun­dus, et see kooselu siiski ei sobi," põh­jendab naine. "Kõige hullem asi maail­mas on agressiivsed enesest väga heal arvamusel olevad mehed. Too mees ei tahtnud enam kuidagi ära minna. Elasin tükk aega teadmisega, et kui tulen töölt koju, istub armukade tegelane teleka ees ja timmib õlut – see tekitas tohutult suu­re stressi."

Sellest tegelasest sai Airi viimaks siis­ki lahti. Läbi häda. Kuid niisugune koge­mus on üks põhjus, miks Airi muutus väga ettevaatlikuks. "Siiamaani on mul selline tunne, et ei taha koju inimest, kel­lega end siduda" tunnistab naine.

Oma lastele isaks leidis Airi mõistva mehe, kes nägi naise elu pealt, aktsep­teeris seda ja võttis endale vastutuse olla üksnes laste isa. Praegu on Airile kõige olulisem see, et tema lapsed on terved ja elurõõmsad. "Olen õnnelik. Emale on tohutu mure, kui laps on haige. Kuid praegu on nad olnud terved. See on täht­saim. Mind huvitab kõik, mis on loodus­lähedane, huvitab mahepõllumajandus, teenin sellega endale ka elatist. Mis saaks olla parem. Kui töö on ka hobi, on ini­mene võimeline palju ära tegema. Kõik laabub tihti iseenesest."

Aive Antsov, Naised (06.12.2012)

 

2012-12-06T10:00:00+00:00 Neljapäev, 6. detsember, 2012|Uudised|