Lihaveiseid kasvatav kahe lapse ema Airi Külvet (35) ei pea naisena üksinda talu pidamist üle jõu käivaks ettevõtmiseks. Pigem kingib looduse keskel loomadega tegelemine üksnes elujõudu juurde.
Kui Airi öösiti oma väikese Arturi kõrval külge keerab, et pojukesele öine toidukord kätte anda, pole taasuinumisega mingeid probleeme. Päevane möllamine talus ja suure karja lihaveiste eest hoolitsemine väsitab omajagu. Kui naine veel Luual metsandust õppis, siis loobus ta, kui vähegi võimalik, kehalise kasvatuse jooksuringidest – lehmade pidamine mõjus rohkem kui kehalise tunni eest.
Raske füüsiline töö, mis pole perenaise enda meelest sugugi üle jaksu, ning elamine naisena üksikus maakohas, kus öösiti hundid külakandi koeri keti otsast ära viivad, Airit ei heiduta. Vanaisa Artur Kreisilt üle võetud Puutsa talu, mida Airi sõbrad vanaisa auks nüüd Kreisi taluks kutsuvad, oli juba lapsena väga oma ja kodune. Tallinna linnamüüride vahelt lippas ta ikka koolivaheaegadel vanaisa ja vanema juurde. "Mulle meeldisid kõik loomad. Seal oli neid nii palju – lehmad, lambad, kassid, koerad, haned, kogu valik, mida tänapäeval ei leidu eriti kusagil. Lapsena teadsin, et lähen sellesse tallu kunagi päriselt tagasi."
Kui vanaema suri, jäi vanaisa talusse üksinda elama. 80aastane taat hakkas vaikselt streikima, et tema kolib maalt ära, ei taha üksi olla. "Siis ütlesin oma perele, et lähen nüüd ise maale. Ega keegi võtnud tõsiselt: räägib, mis räägib – linnalaps. Aga pakkisin asjad kokku ja Läksingi," meenutab Airi kardinaalse otsuse langetamist. "Kuna ma lõpetasin samal aastal keskkooli, oli nii ehk naa vaja mingit elumuutust. Tahtsin minna Tartu ülikooli õppima, aga kuidas sinna talust käima hakata, ma välja ei mõelnud."
Vana maja, kuhu ta oma asjad sisse kolis, oli väga kehvas seisus. Köögiseina servast kasvasid sisse rohi ja piibelehed. Seal, kus nüüd on vannituba, "ehtis" vanasti põrandat linoleum. See oli mädandanud puitpõranda nii ära, et muttidel polnud mingi kunst mullahunnikuid üles kergitada.
Vanaisa oli talu korralikumaks kõpitsemisele käega löönud. Et kellele ta ikka rügab ja teeb, kedagi see talu niikuinii ei huvita. Õnneks sai Airi elada tubades, mis olid natuke paremas seisus. Algusaastate elu oli ikkagi ekstreemne. Talvel paukus toas pakane ja ärkajat tervitasid miinuskraadid. Hambahari külmus ööga kraanikausi külge kinni.
"Sellises vanuses inimese jaoks, nagu mina olin, ei olnud see aga probleem. Tuli pliidi alla ja tuba soojaks. Valus oli siis, kui mõtlesin, kust tuleb raha, et talu korda teha. Sain juba siis aru, et selle alla läheb miljoneid. Kuid mõtlesin, et küll elu annab võimaluse, vaatan, mis juhtub."
Öösel koerad kaissu
Nüüdseks on Airi mõistnud ja kogenud, et kui inimene oma tegemisi ise armastab ja väärtustab, tuleb elu alati appi. 2000. aastate teisel poolel tekkisid võimalused hakata talu renoveerima. "Enne seda tegin päris pikka aega asju põlve otsas – kõpitsesin seinu vaikselt korda, lappisin põrandat. Ehitusbrigaadiga korraga talu korda tegemine tuli hiljem. Aga nüüd võib öelda, et kõik kolm hoonet on valmis."
Vanaisast oli seltsilist vaid aasta, enne kui järgemisi tulnud infarkt ja insult taadi manalateele viisid. Toimekal lapselapsel tuli hakata vanaisa päranduse eest omal jõul hoolt kandma ja üksinda maaeluga harjuda. Talumaja, mis asub keset karjamaid Pedja jõe ääres, paikneb tee lõpus. Keegi sealt mööda ei käi. Kuid üksinda olemist Airi eriti ei kartnud. "Alguses oli mul kolm koera. Kui hirm tuli, võtsin koerad tuppa. Õhtuks niikuinii koeri välja jätta ei tohtinud, sest hundid viisid külas koeri keti otsast minema."
Eks vana maja ikka nagiseb, koliseb, krigiseb – õudusfilme ei tahtnud Airi vaadata. "Kuid mõnus oli see, et peagi harjusin ära maal valitseva vaikuse ja vabadusega. Nüüd ei saa enam linnas sõprade juures ööbida – see on suhteliselt piin, sest linnamüraga ma enam sinasõber pole."
Enne kui Airi tõsisemalt lihaveiste kasvatamisega tegelema hakkas, teenis ta piskut, sõidutades enda kätega lüpstud piima 25-liitristes alumiiniumnõudes vanaisast jäänud Žiguli pakiruumis meiereisse. Kuidagi elas ära. Mõnel päeval pidi tegema valiku, kas osta leiba või bensiini. Samas kartul, liha, muna, juurvili olid enda kasvatatud ja olemas.
Airi otsustas hakata õppima Luua metsakoolis, sest see oli kodule lähedal, 15 kilomeetri kaugusel. "Jõudsin kella kaheksaks kooli. Eriti huvitav oli vaadata minuga ühevanuseid noormehi, kes ei suutnud kella kaheksaks ärgata ja üle õue kooli tulla. Mina olin juba enne kooli tulekut lehmad talitanud ja piima meiereisse viinud."
Kui Airi Luua kooli lõpetas, oli samal aastal Eestis metsandusreform – vastsel lõpetanul polnud enam selles sektoris tööd. Soome otsiti tol hetkel aga asendustalunikke. "Endise tallinlasena on mul soome keele pagas olemas. Töötasingi aasta otsa Soomes asendustalunikuna – 20 päeva jutti tööl, kümme päeva kodus. Palusin naabrinaist, et ta kütaks mu talumaja Eestis soojaks, söödaks koeri ja lehmi, ise tõin Soomest raha koju."
Soomes auke lappimas
Korraga käis Airi umbes kümnes talus asendustalunikuks. Ta oli nõutud tööjõud, sest lehmad, keda Airi hooldas, ei jäänud kunagi haigeks. "Mulle meeldivad loomad, tajusin loomade hädasid. Püüdsin neid kohelda, nagu kohtleks nende oma peremees."
Soome tööst saadud tuludega lappis naine oma finantsauke ja sai jalad alla. Ta võis edasi õppida ja valis erialaks loomakasvatuse maaülikoolis.
"Juba Soome minnes olin loobunud piima müümisest. Tundsin, et sellest vallast on vaja edasi liikuda. Seemendasin oma piimaveised lihaveiste pullidega ja sündisid esimesed lihaveiseristandid. Siis hakkasin juba kalkuleerima, kui palju loomi mul saab olla, arvestades maad. Praegu toimetan sajal hektaril. Karja olen tunduvalt suurendanud," jutustab töökas naine.
Lihaveiste pidamise nipid käes, on Airi hakanud rohkem tähelepanu pöörama sellele, et loom ei ole ainult loom, sellest loomast tuleb ka liha. Huvitav, milline lihaveis sobib meile Eestisse, meie kliimasse ja looduskeskkonda, et tuleks liha, mis on eestlasele hea, küsis ta endalt. "Meil on palju vaba maad. Meie suurimad maavarad on mets ja looduslik rohumaa. Kui selle teadmiseni jõudsin, sain aru, et rohumaal kasvanud veis on kõige õigem."
Praegu tegeleb Airi peale lihaveisekasvatajate nõustaja töö ka enda ja Katrin Noorkõivu loodud MTÜ Liivimaa Lihaveis arendamisega. MTÜ kaudu proovitakse leida ka parimaid liha-ekspordi viise, et viia looduslähedaselt kasvanud looma liha teadlikult inimeseni nii, et see ei satuks vorsti sisse nimetu tükina. "Kõige lihtsam on veist kasvatada – kõik muu, letile jõudmise tee on väga keeruline. Praegu võtab minu farm minu päevast väga väikse osa, enamik ajast on MTÜga tegelemine. Ei aita see, et loom kasvab väga heas keskkonnas, on vaja ka kontrollida protsessi, kuidas liha tarbijani jõuab."
Airi on oma talu nimel palju panustanud. Nii emotsionaalselt, hingeliselt kui ka rahaliselt. Praegu kasvab tema talus valitud tõug – punane angus, selle kõrval ka simmental. Enne neid olid limusiinid, Prantsuse päritolu temperamentsed veised. Limusiinid elasid Kreisi talus seni, kuni neli aastat tagasi juhtus õnneliku lõpuga õnnetus.
"Limusiini tõugu ammlehma emainstinkt oli nii suur, et ta ründas mind, kui mul oli vaja tema vasikat märgistada. Kaks pikka sarvepiiki ees, ajas mind taga. Jooksin meeletu kiirusega sada meetrit, kuulsin ainult.selja taga müdinat. Pääsesin nii, et hüppasin ojja, pugesin betoonist ojatruupi, istusin seal, kuni loom ülal puhises. Lõpuks läks ammlehm minema, kui oli veendunud, et mind seal enam ei ole. See seik elus, kui olin surmale nii lähedal, viis mind otsuseni, et mina ei taha tegeleda nende tõugudega, kes inimest ründavad. Edaspidi olen tegelenud nende tõugudega, kes on inimsõbralikud ja rahulikud," on Airi otsustanud.
Kui lapsed sünnivad, muutub naine väga ettevaatlikuks, teab Airi enda käest. Praegu on ta kahe lapse ema, kes taluelu korraldades pöörab üha enam tähelepanu sellele, kuidas oma tervist ja jõudu võimalikult palju säästa. Hommikuti näiteks vaatab lehmad üle koduaknast, teades, et kui on vaikne ja rahulik, siis on loomadel kõht täis ja tervis korras.
Kui on tööd vaja teha, aitab Airi ema kolmekuust Arturit hoida. Arvutitöid toksib perenaine sisse siis, kui nelja-aastane Säde on lasteaias ja Artur põõnab lõunaund. Üksinda naisterahvana talu pidamine tähendab ennekõike leidlikkust – peab kaaluma erinevaid variante ja leidma väljapääse. Miks Airi endale peremeest kõrvale ei võta?
"Olen elanud koos ühe tegelasega, kes oli minust vanem, tuli ja imbus mu tallu elama just sel hetkel, kui mulle tundus, et see kooselu siiski ei sobi," põhjendab naine. "Kõige hullem asi maailmas on agressiivsed enesest väga heal arvamusel olevad mehed. Too mees ei tahtnud enam kuidagi ära minna. Elasin tükk aega teadmisega, et kui tulen töölt koju, istub armukade tegelane teleka ees ja timmib õlut – see tekitas tohutult suure stressi."
Sellest tegelasest sai Airi viimaks siiski lahti. Läbi häda. Kuid niisugune kogemus on üks põhjus, miks Airi muutus väga ettevaatlikuks. "Siiamaani on mul selline tunne, et ei taha koju inimest, kellega end siduda" tunnistab naine.
Oma lastele isaks leidis Airi mõistva mehe, kes nägi naise elu pealt, aktsepteeris seda ja võttis endale vastutuse olla üksnes laste isa. Praegu on Airile kõige olulisem see, et tema lapsed on terved ja elurõõmsad. "Olen õnnelik. Emale on tohutu mure, kui laps on haige. Kuid praegu on nad olnud terved. See on tähtsaim. Mind huvitab kõik, mis on looduslähedane, huvitab mahepõllumajandus, teenin sellega endale ka elatist. Mis saaks olla parem. Kui töö on ka hobi, on inimene võimeline palju ära tegema. Kõik laabub tihti iseenesest."
Aive Antsov, Naised (06.12.2012)
