Aleksei Lotman GMOd ei lahenda ühtegi probleemi

Aleksei Lotman GMOd ei lahenda ühtegi probleemi

Geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kasvatamisel põhineva põllumajanduse propageerimine eurooplastele ei taha kuidagi lõppeda.

Tihti väidetakse, et GMOd aitavad võita näljahäda – saak suureneb ning GMOde kasvatamisel ja nende toiduks kasutamisel puuduvad negatiivsed tagajärjed. Ühtegi näidet, kus GMOde kasvatamine tegelikult oleks aidanud nälga võita, paraku pole.

Seegi pole kindlalt tõestatud, et GMOdest valmistatud toit oleks absoluutselt ohutu. Ikka ja jälle ilmub kahtlusi soovimatute kõrvalnähtude kohta. Samuti on USAs ja mujalgi korduvalt leitud toidus selliste GMOde sisaldust, mida pole toiduna turustamiseks lubatud.

Kas soovime Roundupi-kindlat rakvere raibet?

Geneetiliselt muundatakse maailmas peamiselt nelja põllukultuuride liiki – soja, raps, puuvill ja mais. Seda eelkõige eesmärgiga muuta need vastupidavaks umbrohumürkidele nagu Roundup või panna need sünteesima bakteriaalset päritolu putukavastast mürki, mida tuntakse Bt-toksiinina.Oht on selles, et üsna tõenäoline on herbitsiiditaluvuse geenide levik kultuurtaimede sugulasteks olevatele umbrohtudele. Kõige ilmsem on see oht rapsi puhul, kellel on hulgaliselt umbrohtudest sugulasi ja kellele on iseloomulik risttolmlemine. Kas soovime oma põllule näiteks Roundupi-kindlat rakvere raibet?

Geneetilist saastust ei ole kord lahtipääsenuna enam võimalik tagasi kutsuda. See ohustab põliste taimesortide geneetilist puhtust, kuid võib levitada ohtlikke geene ka ökosüsteemis laiemalt.

Väidetakse, et GM kultuurid kasutavad vähem väetist, on ressursitõhusad ja keskkonnatingimustele vastupidavad. Selliste omadustega taimi ja nende seemneid aga turul paraku pole. Lohutatakse, et selle asjaga alles tegeletakse ja tulemused olla veel ees. Kui GMOd oleksid turule tulnud eile, oleks tulevikujutud ehk asjakohased, aga täna tuleb sedastada kas geenitehnoloogia võimetust põuakindlaid ja toitaineid tõhusamalt kasutavaid kultuure luua või geenitehnoloogiafirmade huvipuudust vastavaid suundi arendada.

Kellele see tegelikult kasulik on?

Kuid kellelegi on ju GMOde kasvatamine kasulik? Miks seda muidu nii suurtel pindadel Ameerikas tehakse ja hoogsalt Euroopale peale suruda püütakse?

Loomulikult on see kasulik GMOd patenteerinud firmadele nagu Monsanto, maailma suurim tegija nii põllumajandusmürkide kui ka GMO seemnete turul, aga ka näiteks USA suurim tööstussaastaja DuPont. Neil firmadel on USA valitsusele ja sedakaudu ka maailmapoliitikale piisavalt suur mõju.

Euroopa Liit ongi, osalt WTO kaudu toimuva USA ja teiste GMOde kasvataja-riikide survel, osalt aga Euroopa Komisjoni juures askeldavate suurfirmade huvides 'lobistajate' töö tulemusel hakanud taganema elutervest skepsisest GMOde massilise viljeluse suhtes.

Paraku ei avata nii teed mitte vabale konkurentsile, vaid põllumajandusturu monopoliseerimisele. Siit jõuamegi põhiliseni: kuigi GMOdega seotud otseseid ohte ei või unustada, on veel suuremad kaudsed riskid, mis tulenevad seemneturu kontrolli minekust üksikute suurfirmade kätte.

GMseeme on patenteeritud, iseseisvalt seda paljundada ei tohi. Enamasti seotakse põllumajandustootja lepingutega, mis sunnivad teda üha uuesti ostma seemet samalt tarnijalt. Kes on kord GMOd kasvatama hakanud, see juba sellelt rajalt naljalt minema ei saa. Vähe sellest, GM firmade sõltlasteks võivad sattuda ka tema naabrid, kelle põllukultuur saastus vastu nende tahtmist naabri põllust pärit GM materjaliga.

GM kultuure müüvad firmad on suutnud eduka lobitööga tekitada õigusruumi, kus neil on küll hulgaliselt 'intellektuaalsest omandist' tulenevaid õigusi, kuid vastutust geneetilise saastamise eest nemad ei kanna. Nii võib hetkega hävitada edukalt toimiva mahetootmise, kus GMOde kasutamine on teatavasti rahvusvaheliste reeglitega keelatud.Samas ei suuda ükski talunik tagada, et naabri GMO-põllult midagi tema põllule ei jõua. Kõige ilmsem on see probleem USAs, kus mahefarmeritel on risttolmlemise tagajärjel toimunud geneetilise saastumise tõttu üha raskem hankida GMO-vaba seemet.

GMOde kasutuselevõtt tekitaks meie põllumeestele hulgaliselt uusi probleeme, lahendamata samas ühtegi vana. Põllumajanduse ees seisvatel muredel on hoopis teised lahendused, mis põhinevad kohaliku geneetilise ressurssi optimaalsel kasutamisel ja looduslähedasel ning ökoloogiliselt jätkusuutlikul majandamisel. 

 Aleksei Lotman, Maaleht, 14.02.2014 

 

2014-02-14T10:00:00+00:00 Reede, 14. veebruar, 2014|Uudised|