Allikas: Eesti Kirjandusmuuseum, 21. aprill 2026 https://www.kirmus.ee/elurikkus/tulemused/ilmus-artikkel-eesti-lamba-ja-lihaveisekasvatajatest/
Euroopa maastikud on kujunenud aastatuhandete jooksul ulatusliku karjatamise toel biokultuuriliseks pärandiks – koos elurikkuse ja kultuurilise mitmekesisusega, mida on suuresti hoidnud väiketalud. Ent väiketalud ja traditsiooniline loomapidamine vähenevad üle Euroopa kiiresti, kuna konkureerivad tööstusliku põllumajanduse ja globaalse turuga. Samal ajal on Euroopa Liit võtnud suuna liikuda 2030. aastaks säästvamate, agroökoloogiliste põllumajandustavade poole.
Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Maaelu Teadmuskeskuse teadlaste värske koostööuuring „Socio-cultural motives drive free-range livestock farming in Estonia“ heidab valgust sellele, mis ajendab tänapäeva Eesti loomapidajaid.
Karjakasvatuse taga on tugev kohasuhe ja heaolu
Värske Eesti uuring toob esile, et kariloomakasvatuse jätkamise ja alustamise taga ei ole ainult majanduslikud kaalutlused: väga tugevalt mõjutavad otsuseid ka maastikutunnetus, kohasuhe ning isiklik heaolu. Anonüümses vabatahtlikus veebiküsitluses osales 88 lamba- ja lihaveisekasvatajat. Uuringus osalenute taust peegeldab sektori mitmekesisust: vastajate seas oli peaaegu võrdne arv mehi ja naisi ning esindatud olid peaaegu kõik Eesti maakonnad. Ligi pooled vastanutest on sündinud 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel, olles seega parimas tööeas. Silmapaistvalt kõrge oli vastajate haridustase – ligi pooltel on kõrgharidus, kusjuures paljude esmane väljaõpe või karjäär ei olnud algselt seotud põllumajandusega, vaid hoopis metsanduse, tehnika, humanitaarteaduste või ärindusega. 58% vastanutest pidas vaid ühte liiki põllumajanduslooma.
Suur osa vastanutest ei näe end pelgalt toidutootjatena, vaid pigem osana ümbritsevast agroökosüsteemist. Tulemused näitavad, et ligi kolmandik vastanutest jätkab küll perekondlikku loomapidamistraditsiooni, kuid samas 62% vastanutest ei omanud enne alustamist varasemat põllumajanduskogemust. See tähendab, et uus põlvkond tuleb sageli „väljastpoolt põllumajandust“. 58% vastanutest pidas vaid ühte liiki põllumajanduslooma.
65% uuringus osalenutest kinnitas, et vabapidamisel olevate loomade keskel viibimine tekitab neis meeldiva tunde. Lisaks väärtustab 51% vastanutest võimalust vahetult kogeda looduse rütme ja igapäevaste talutööde mitmekesisust. Nagu märkis üks loomakasvataja: “Pean oluliseks, et säilitaksin oskused ja võime looduses toime tulla; see on osa turvalisusest”.
Vastajad rõhutasid, et loomapidamine peab toetama nende elukvaliteeti, mitte seda kurnatuse hinnaga hävitama. Üks naine sõnas tabavalt: “Loomakasvatus ei tohi olla n-ö kontide murdmine, vaid see peaks olema füüsiliselt mittekoormav ja mulle nauditav. Ma ei taha palgata võõraid inimesi appi”. Teine vastaja lisas, et fookus on kvantiteedi asemel kvaliteedil: “Keskendume kvaliteedile, mitte kvantiteedile; karjamaad ja hooned on praeguse suuruse jaoks piisavad”.
Maastiku esteetika kui peamine emotsionaalne motivaator
Uuringu kohaselt oli kõige sagedamini nimetatud emotsionaalne põhjus kariloomade pidamiseks soov hoida koduümbruse maastik karjatamise abil esteetiliselt meeldivana: seda märkis 74% vastanutest. Lisaks leidis 56%, et karjatamine on nende maade hooldamisel ja majandamisel kõige tõhusam võte.
Loomapidajate jaoks on oluline ka kultuuriline mõõde: veidi enam kui pooled pidasid tähtsaks rahvuskultuuri säilitamist ning ligi 40% väärtustas oma praktikates kohalikku teadmist, näiteks kirjutamata reegleid. Uuring viitab tugevale seosele maastiku ja kodukohaga: rohkem kui pooled vastanutest märkisid, et nende talu lähedal asub looduslik paik, mida nad peavad tundlikuks või pühaks ning kus käiakse end n-ö laadimas.
Samas on traditsioonilised kombed ajas teisenenud:
- Loomapidajad üldiselt ei tähista enam rahvakalendriga seotud pühi.
- Ainsa tavapärase praktikana mainiti leiva andmist loomadele jõulude ajal.
- 76% vastanutest teatas, et nad ei kasuta ajalooliselt tuntud maagilisi kaitserituaale kariloomade kaitsmiseks.
Loomapidajad kui elurikkuse hoidjad
Kuigi motivatsioon on kõrge, põrkutakse praktiliste piirangute vastu. Karja suurendamist pidurdasid vastajate hinnangul eeskätt lisakarjamaade puudus ning piiratud võimekus suuremat karja hallata. Paljud eelistavad „vähem on rohkem“ lähenemist, soovides säilitada elukvaliteeti ja vältida võõrtööjõu palkamist.
Agroökoloogilisele süsteemile üleminekul motiveerib loomapidajaid tugevasti isikliku heaolu poole püüdlemine, mis võib omakorda toetada keskkonna ja ühiskonna üldist tervist. Autorid järeldavad, et looduskaitsetoetustega toetatavatel pärandrohumaadel karjatamist teeb üha enam uus põlvkond loomakasvatajaid, kes kujundab oma uusi traditsioone.
Seetõttu rõhutavad artikli autorid, et põllumajandustootjate sotsiaalse heaolu toetamine eeldab loomakasvatajate käsitlemist elurikkuse hoidjatena laiemalt kui ainult kaitsealadel ning nende igapäevaste praktikate väärtustamist. Selline lähenemine võib mängida olulist rolli väiketalude ja traditsiooniliste loomakasvatustavade vähenemise pidurdamisel kogu Euroopas.
Uuringu viisid läbi Raivo Kalle ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), Jaan Liira (Tartu Ülikool), Marko Kass (Maaelu teadumuskeskus), Annely Holm (Eesti Maaülikool) ja Zsolt Molnár (HUN-REN Ökoloogiliste Uuringute Keskus, Ungari).
Uuringuga saab tutvuda siit: Kalle, R., Kõiva, M., Molnár, Z. et al. 2026. “Socio-cultural motives drive free-range livestock farming in Estonia”. Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine. https://doi.org/10.1186/s13002-026-00895-4
