Ehk on aeg küps pühkida tolm ja tõsta ökoloogiline maksureformi teema varasemast strateegilisemalt, struktuursemalt ja laiaulatuslikumalt lauale. Vaadates valitsussektori tulevaste aastate eelarvepositsiooni, majanduse arenguks vajalikke maksupoliitilisi muudatusi, eesseisvaid keskkonnapoliitilisi sihte ja möödapääsmatuid muudatusi energeetikas, võiks olla käes aeg ökoloogiliseks maksureformiks. Ei maksa unustada Euroopa poliitikat.
Näiteks, kas energiatoodete maksustamine CO2 emissioonist ja energiasisaldusest lähtuvalt on ikka nii halb mõte? Eesti positsioon on ebalev, sest meie enda strateegia on ebaselge.
Praegu põhineb meie positsioonide kujunemine paljuski vanal harjumusel kaitsta põlevkivisektorit. Koalitsioonilepingus on sätestatud õige põhimõte loodusvarade kasutamisest saadavatele tuludele kasutustasu rakendamisest. Kui ressursside kasutamine alates kruusast, veest kuni põlevkivini maksustada õigesti ning kaotada ekspansiivset keskkonnakasutust toetavad otsesed ja kaudsed subsiidiumid, saaks kena paketi tegevusi, mis võiks aidata kaasa valitsussektori eelarve konsolideerimisele, tööjõu maksukoormuse vähendamisele, energiasektori kaasaajastamisele ja keskkonnahoiu toetamisele. Paljuräägitud eelarve tasakaal ja majanduskasv käsikäes. Lisaks eelnevalt nimetatud valdkonnapoliitilistele eesmärkidele, mida võiks ökoloogilise maksureformi kaudu saavutada, tundub ka paljudel inimestel olevat emotsionaalne valmisolek selliste muutustega kaasa minna.
Allikas: Taavi Veskimägi (ASi Elering juhatuse esimees), Äripäev
