Arukama taimekaitse suunas

Arukama taimekaitse suunas

Käesoleva aasta algusest peavad kõik professionaalsed põllumehed rakendama integreeritud taimekaitse üldiseid põhimõtteid.

Integreeritud taimekaitse üldiste põhimõtete järgimist näevad ette Euroopa Liidu tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks ning eelmise aasta algul selle direktiivi alusel Eestis kinnitatud “Taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskava aastateks 2013–2017”.

Integreeritud taimekaitse on kõikide selliste võtete kasutamine, mis väldivad taimekahjustajate esinemist või hoiavad nende esinemise allpool majandusliku kahju tekitamise ulatust. Taimekahjustajate esinemisel kasutatakse võimalusel mittekeemilisi taimekaitsevahendeid ja alles nende puudumisel antud taimekahjustajale kõige tõhusamate pestitsiidide optimaalseid norme.

2009. aastal viis Turu-uuringute AS põllumajandusministeeriumi tellimusel põllumajandustootjate seas läbi küsitluse integreeritud taimekaitse tuntusest ja kasutamisest. Selle käigus küsitleti kõigist maakondadest kokku 60 põllumajandustootjat. Kuigi küsitluse tulemusena väitsid ligi pooled vastanutest, et ei tea integreeritud taimekaitse mõistet, siis integreeritud taimekaitse põhivõtteid – viljavaheldus, sertifitseeritud seemne kasutamine, korralik mullaharimine ja tasakaalustatud väetamine – kasutas üle 90% vastanutest.

Vajab tutvustamist

Selle küsitluse tulemused näitavad, et mõistena on integreeritud taimekaitse paljudele Eesti põllumeestele võõras, ning kuigi mõningaid võtteid kasutatakse laialdaselt, on harva tegu kompleksse lähenemisega. Integreeritud taimekaitse täielikuks kasutamiseks on vaja ka riigipoolseid tugiteenuseid.

Vastuvõtlike sortide monokultuurina kasvatamine suurtel pindadel mitme aasta jooksul, eriti kui tegu on haigustele või kahjuritele vastuvõtlike sortidega, viib järjest suureneva haiguste ja kahjurite esinemiseni. Haiguste ja kahjurite olemasolu suurendavad haigusetekitajate ja umbrohuseemnetega saastunud külviseemne kasutamine ning ühekülgne väetamine kõrgete väetis­annustega. Selline teguviis soodustab taimekahjustajate kuhjumist mullas ning külviseemnega edasikandumist järgmisse aastasse.

Vastavalt vajadusele

Integreeritud taimekaitse puhul on esmane tegevus taimekahjustajate levikut ja paljunemist soodustavate tingimuste vältimine. Kultuuride viljavaheldus väldib haigusetekitajate säilimist ja akumuleerumist mullas, terve ja puhta külviseemne kasutamine väldib haigusetekitajate ja umbrohuseemnete kandumist järgmise aasta põllule, haiguskindlate sortide kasutamisel toimub taimede nakatumine hiljem, haigused arenevad aeglasemalt ja põhjustavad vähem kahju.

Korraliku mullaharimise, optimaalse külviaja ja tasakaalustatud väetamisega soodustame tervete taimede kasvamist, mis on haiguste ja kahjurite suhtes vastupidavamad. Väiksemate põldude kasutamisega vähendame haiguste ja kahjurite kiire leviku ohtu.

Üks integreeritud taimekaitse põhialus on taimekaitsevõtete rakendamine ainult siis, kui nende kasutamine on vajalik. Keemilise taimekaitse rakendamise vajadus, kasutatavad pestitsiidid ja nende kogused otsustatakse põllul esinevate umbrohtude, haiguste ja kahjurite alusel.

Põlluhindamiste tegemine vajab aega ning nõuab põllumeestelt head taimekahjustajate tundmist, samuti oskust neid põllul identifitseerida, aga ka prognoosida edasist arengut.

Sealjuures peab arvestama, et iga üksik haiguslaik või putukkahjur ei vaja veel taimekaitsevahendite kasutuselevõttu. Alles alates kahjustuse teatud astmest muutub saagikadu nii suureks, et ületab taimekaitsetööde tegemisega seotud kulusid. Sõltuvalt taimede kasvufaasist, ilmastikutingimustest ja kasvatatava sordi haiguskindlusest on sageli optimaalne kasutada tunduvalt vähendatud taimekaitsevahendite kulunorme.

Väga oluline on taimekahjustajatele kõige sobivamate taimekaitsevahendite kasutamine, sest nendega on võimalik saada sama tõrjeefektiivsus märksa väiksemate kulunormidega kui vähemsobivaid preparaate kasutades.

Siin on palju teha riiklike tugiteenuste arendamisel: koolituste korraldamine taimekaitsealase teadlikkuse tõstmiseks, taimekahjustajate ja nende bioloogia ning taimekaitsevahendite efektiivsuse alaste abivahendite koostamine, taimekahjustajate seire ja sellealane teavitus. Rohkem on vaja uuringuid ja teavet taimekahjustajate resistentsuse ja taimekaitsevahendite keskkonnamõjude kohta.

Sarnase toimeviisiga pestitsiidide pikaajalisel ja laiaulatuslikul kasutamisel selekteeritakse taimekahjustajate seast välja tolerantsemad või resistentsed isendid, mis ei allu enam antud taimekaitsevahendi toimele. Selle vältimiseks tuleb kasutatavaid preparaate vahetada, aga ka korraldada uuringuid pestitsiidiresistentsuse esinemise teemal. Pestitsiidiresistentsuse alase info parem valdamine võimaldaks soovitada loobumist vähenenud efektiivsusega preparaatide kasutamisest või pestitsiidide kasutamise õiget roteerumist resistentsuse väljakujunemise vältimiseks.

Ainult korras pritsiga saab taimekaitsevahendeid täpselt ja optimaalses koguses doseerida ning vältida olukorda, kus terve põld või mõned põlluosad saavad kas liiga suure või liialt väikese koguse taimekaitsevahendit. Mittekorras seadmete kasutamisel kannatavad nii tõrjetööde efektiivsus kui looduskeskkond.

Eestis on põllumeestel siiani väga vähe teavet pestitsiidide keskkonnamõjude kohta. Kõik kasutatavad pestitsiidid mõjutavad looduskeskkonda ning inimeste ja loomade tervist. Teadlikkuse tõstmine pestitsiidide keskkonnamõjudest võimaldab valida ja kasutada neid, mis on väiksema negatiivse mõjuga.

Looduslikud võimalused

Senisest tunduvalt rohkem vajavad tähelepanu mittekeemilised tõrjeviisid. Kõige lihtsam näide on siin mehaanilise vaheltharimise kasutamine kartuli umbrohutõrjel. Paljudes riikides kasutatakse mehaanilist umbrohutõrjet ka talirapsi ja maisi ning teiste kultuuride kasvatamisel. Eri võtteid on võimalik kasutada teraviljade umbrohutõrjes. Meil on laialdasemalt levinud ainult nn ökoäke.

Suviteraviljade puhtimisel võib puhtimispreparaatide asemel kasutada kuuma auruga töötlemist. Omaette valdkond on biotõrje. Mitmed hernekasvatajad kasutavad feromoonpüüniseid hernemähkuri lendluse ja optimaalse pritsimisaja määramiseks. Viimastel aastatel on turule tulnud palju biopreparaate, millel on otsene taimekahjustajate vastane mõju, samuti on turul biostimulandid, mis tugevdavad taimede kasvu ja kiirendavad arengut, muutes nad niimoodi haiguskindlamaks.

Integreeritud taimekaitse

kompleksi viimane tegevus on kasvuperioodil tehtud taimekaitsetööde vajalikkuse ja efektiivsuse hindamine pärast saagikoristust. Seeläbi saab leida vead ja eksimused tõrjetöödel ning tuvastada mittevajalikud pritsimised. Sellised hindamised annavad võimaluse teha otsuseid edasiseks – kas taimekahjustajate vältimiseks põllul või taimekaitsetööde efektiivsuse suurendamiseks järgmistel aastatel.

Paljud põllumehed toovad keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise argumendiks, et taimekaitsevahendid on suhteliselt odavad. Nad arvavad, et taimekaitsevahendid vähendavad tootmisriske, suurendavad saaki ja parandavad kvaliteeti. Seetõttu kasutataksegi taimekaitsevahendeid rutiinselt.

Integreeritud taimekaitse laialdaseks rakendamiseks vajavad põllumajandustootjad lihtsalt kasutatavaid ja kindlalt töötavaid terviklahendusi, mis võimaldavad taimekaitsevahendite kasutamist vähendada, ilma et tootmisriskid suureneks ja tootmise tulukus väheneks. 

Mati Koppel,
Maaleht, 27.01.2014

 

Selle aspekti juures on väga oluline majandusarvestus keemilise taimekaitsega seotud kuludest ja tuludest, et näidata ühe või teise tootmisviisi tegelikku maksumust.

Paljudel juhtudel suurendab integreeritud taimekaitse rakendamine tootmise majanduslikku tulukust. Tarbetute taimekaitsetööde ärajätmisega vähenevad kulud, ilma et põllukultuuride saagikus ja seonduvad tulud väheneks.

2014-01-30T10:00:00+00:00 Neljapäev, 30. jaanuar, 2014|Uudised|