Asekantsler Lemetti: tahame arendada kogu põllumajandust

Asekantsler Lemetti: tahame arendada kogu põllumajandust

Sel nädalal koos Läti, Leedu ja Poola maaelu arengukavade koostajatega Saaremaal nõu pidanud põllumajandusministeeriumi asekantsler Illar Lemetti andis Saarte Häälele intervjuu maaelu uue arengukava teemadel.

Saaremaa on Eestis kõige suurema lihaveiste arvuga maakond. Lihaveisekasvatajad on ärevil, sest uus maaelu arengukava (MAK) toob praegusel kujul veisekasvatajatele kaasa mahetoetuse olulise vähenemise. Põllumajandusministeerium lubas sel nädalal, et kaalub mahetoetuse eelarve raamistikus võimalusi toetuse vähenemise pehmendamiseks. Mida selline diplomaatiline sõnastus endas peidab – kui konkreetsemaks minna?

Mahepõllumajanduse töögrupp on mahetoetuse proportsioone erinevate tootmisharude vahel muutnud ning see on ka üks põhjus, miks toetused lihaveistele on teistega võrreldes vähenenud. Põhiline on see, et mahetootjad oma töögrupis toetuste vahekorrad valdkondade kaupa veel kord läbi analüüsiksid, ja siis võib loota, et praegu lihaveistele ette nähtud toetuse suurus vaadatakse millegi muu arvelt ümber.

Rahul ei ole ka poollooduslike koosluste harijad, kes kardavad samuti toetuse vähenemist ja hooldusnõuete karmistamist. Selles kontekstis on maa-hooldaja Urmas Vahur öelnud, et niisamuti kui jäid täitmata lõppeva MAK-i toetusperioodi ajaks poollooduslike koosluste hooldamiseks Eesti riigi poolt võetud kohustused, niisamuti jäävad need täitmata järgmisel seitsmel aastal. Miks Eesti ei leia siis raha, et Euroopa Liidu ees kohustuseks võetud loodushoiutöid vajalikul määral rahastada ja kas koosluste hooldajatele leitakse raha juurde või mitte?

Kui me räägime maaelu arengukavast ja sellest fondist, kust tuleb raha poollooduslike koosluste hooldamiseks, siis see on ju põllumajanduse fond maaelu arenguks. Kuigi meil on maaelu arengukava rahakotist rahastada väga erinevaid keskkonnameetmeid, siis kõigi kavandatud mahtude saavutamiseks raha ei jätku. Kui me tahame siin veel suuremaid pindalasid hooldada, siis peaks meie arvates finantseerimisel abiks olema ka keskkonnaministeerium, kes praegu rahastab poollooduslike koosluste taastamist.

Seakasvatajatel on jätkuvalt rasked ajad, Venemaa elussigadeturu ärakukkumine on rahaliselt valus teema. Kevadel räägiti lausa Eesti seakasvatuse pankrotist, kui riik otsemaid suure rahapakiga ei sekku. Erinevalt veise- ja lambakasvatajatest ei saa seakasvatajad otsetoetusi ega ka ühtset pindalatoetust, sest maareformi käigus neile maad ei erastatud. Saaremaal on seakasvatusel oluline koht, siin toodetakse aastas üle 30 000 sea. Kuidas on uues MAK-is mõeldud Eesti seakasvatuste peale?

Arengukavas on seakasvatajatele tagatud samasugune juurdepääs toetusmeetmetele nagu teistelgi põllumeestel. Kuid suurt ja läbivat lahendust, mis võimaldaks seakasvatajatele otsetoetust maksta, ei ole. Et otsetoetused on Euroopa Liidus seotud maa olemasoluga, on selge, et ilma põllumaata pole tootjal võimalik otsetoetusi saada. Samuti pole neile võimalik maksta tootmisega seotud otsetoetusi.
Oleme sel aastal korraldanud 4–5 ümarlauda ja arutanud kõiki võimalusi, kuidas saaks seakasvatajaid nende keerulises olukorras aidata. Seakasvatajad tahavad Eestisse rajada uue tõusigala, et tõuaretuse kaudu oma konkurentsivõimet suurendada. Kui muidu on investeeringumeetmest võimalik ühel taotlejal saada maksimaal-selt 0,5 miljonit eurot, siis tõusigala korral võimaldab MAK anda 1,5 miljonit eurot. Ministeerium aitab muretseda ka Tartu lähedale riigimaa, kuhu tõusigala rajada.

Kes tänapäeval põllumehe mõiste alla üldse mahub? Kuressaare turul kaupleb suvel oma põllusaadustega kõigest 6–7 inimest, aga PRIA andmetel saab Saaremaal ühtset pindalatoetust 1143 taotlejat. Toetuse saajate hingekirjas on muuhulgas 287 viljakasvatajat, kellest enamiku kohta pole ilmselt midagi kuulnud ka jumal taevas ja kes kokku “toodavad” vähem kui üks korralik teraviljakasvatustalu. Seda juttu, et toetused on tootmisest lahti seotud, teavad kõik, aga ikkagi jääb pigem mulje, et Eestis on põllumajandustoetused sageli sotsiaalabi funktsioonis. Samal ajal ei jätku tõsistel tegijatel investeeringumeetmetest piisavalt vahendeid konkurentsivõime tõstmiseks.

Nii see tõesti on, et otsetoetused on tootmisest lahti seotud ja võimalik on toetust saada ka ainult selle eest, kui hoitakse põllumajandusmaad heas põllumajanduslikus ja keskkonnakaitselises korras. Nii on tekkinud ka selliseid maaomanikke, kes vaid maad niidavad ja kus põllumajanduslikku tootmist ei ole.

Liikmesriikidele on pakutud uuel eelarveperioodil võimalust tõsta otsetoetuste eelarvest 10–15 protsendi ulatuses raha ümber maaelu arengukava meetmetesse ja vastupidi. Oleme seda põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogus tootjatega ka arutanud ja ootame praegu nende arvamust, kuidas oleks mõistlik toimida. Mingi osa otsetoetuste ümbertõstmine maaelu arengukava meetmetesse tähendab, et hektarimakse kõigile küll väheneks, kuid ümbertõstetud raha antakse näiteks investeeringutoetusteks või keskkonnasõbralikuks majandamiseks ehk siis aktiivsete tootjate kätte.

Eesti piimanduse mullu valminud strateegia näeb ette seoses piimakvootide kadumisega piimatoodangu suurenemist järgmise 6–7 aasta jooksul kolmandiku võrra, selleks on vaja investeerida 200–300 miljonit eurot. Olulise osa lautade ehitamise rahast tahavad piimatootjad saada EL-i investeeringutoetustest.
Samal ajal kurdavad teised maal elavad ettevõtjad, et niigi omadega toime tulevaid edukaid piimafarme ei peaks toetama, farmidel on võimekus saada pangast laenu ja ise toime tulla. Sellegipoolest on uus MAK piimatootjate laienemiskavade toetamisel küllaltki helde. Miks ikkagi on ministeerium mänginud piimatootmise peale?

Ei saa tingimata öelda, et oleme mänginud piimatootmise peale. Piimatootjate hulgas on palju ka neid, kes sel perioodil toetusele ligi ei pääsenud ja lisaks lüpsifarmidele on veel ka noorloomade hooned ja palju muud, mida on tarvis teha.
Arvan, et maaelu arengukava näol on põllumajandusministeerium välja pakkunud päris tasakaalustatud lahenduse, et meie põllumajandustootmine jätkuks kõigis oma valdkondades. Uuel perioodil teeme me päris palju erisusi näiteks aiandusele. Aiandusel on eraldi keskkonnameede, investeeringumeetme alt eraldi juurdepääs liikuvtehnikale ja neil on maaparanduse meetme alt võimalik saada niisutussüsteemide rajamisel 75% kaasfinantseerimist.

See näitab, et me tahame, et lisaks suurtele ja konkurentsivõimelistele sektoritele saaksid maal olulise arengutõuke sellised väiksemad valdkonnad, kus on võimalik tööle rakendada rohkem inimesi, kus on rohkem sellist tööd, mis vajab inimtööjõudu.
Mis puudutab muud maaelu mitmekesistamist ja eelkõige Leader-meedet, siis sellele meetmele näeb Euroopa Liit ette vähemalt viis protsenti MAK-i eelarvest. Kui Läti ja Leedu piirduvadki 5 protsendiga, siis Eesti paneb Leaderi alla 10 protsenti.
Kui vaadata maaelu mitmekesistamise sisulisi tegevusi, siis sel perioodil rajati päris palju turismindusega seotud objekte ja päris palju tehti ka voodikohti. Meie arvates ei ole tarvis seda senises mahus enam teha ja voodikohtade rajamise investeeringuid arengukava enam ette ei näe.

Mida annaks siin ette võtta, et mahedalt toodetud toorainest saaks rohkem mahetooteid, aga mitte sellise hirmus kalli hinnaga nagu praegu? Siinsamas Kuressaare poodides müüvad maaelu mitmekesistajad 250-grammist moosipurki 3,5 euroga. Mahepoed on täis luksuskauba hinnaga nišitoodangut, mida vähesed saavad endale lubada.

Seni on mahetootmise puhul palju räägitud hektaritest. Kui me vaatame põllumajandusmaa kogupinda, siis protsentuaalselt on Eesti mahedalt haritava maa osakaalult esimeste riikide seas. Kui vaadata aga neid numbreid, palju mahetoodangut letile jõuab, siis need on väga tagasihoidlikud. See on ka üks põhjus, miks uuel perioodil soositakse mahetootmise töötlemisega seotud investeeringuid. Tahame kaasa aidata sellele, et see mahetooraine, mis praegu toodetakse, ei läheks mitte tavatoodanguna kirja, vaid saaks töödeldud just nii, et see jõuaks letile mahetoodanguna.

Mida ette võtta, et Leaderi koostöökogude juhtimine ei stagneeruks või ei tekiks mingit käsi peseb kätt ahelat, kus lõpuks mingi väike grupp n-ö juhtivaid seltsimehi jääb aastakümneteks oma arusaamu teistele peale suruma?

Tõesti nõus, et Leader-lähenemine, mis põhineb kohalikul initsiatiivil, ei tohi kuidagi stagneeruda. Teine asi on see, et kas siin saab mingid reeglid ette kirjutada. Kui me mõtleme aga märksõnale “kohalik algatus”, siis kõige parem rohi on ikkagi see, et tegevuspiirkonda kuuluvad inimesed on võimalikult aktiivsed selle tegevuses kaasa lööma ega lase tekkida sellel, nagu te ütlesite, stagnatsioonil.

Mis oleks Eestis põllumajanduses ja maaelus praegu tõenäoliselt teisti, kui Eesti ei oleks Euroopa Liidu liige?

Eks see vajab ettekujutamist, et mis siis oleks, kui viimase seitsme aasta jooksul ei oleks maaellu investeeritud 935 miljonit eurot. Need investeeringutoetused on muutnud kindlasti konkurentsivõimelisemaks nii meie põllumajanduse, töötleva tööstuse kui ka maaettevõtluse laiemalt. Selles küsimuses vast kahtlust ei ole.

Teine asi, et kui 2003. aastal enne ühinemist Euroopa Liiduga taotleti ühtset pindalatoetust umbes 800 000 hektarile, siis praegu on see üle 900 000 hektari. Siin on ka EL-i toetustel oluline osa, et 100 000 ha väärtuslikku põllumaad on viimastel aastatel kasutusele võetud.

Mis saab 2020. aastal, kui peatselt jõustuv uus arengukava lõpule jõuab? Kas sealt edasi võivad investeeringutoetused Eestile oluliselt väheneda või suisa kaduda?

Loomulikult võib juhtuda, et MAK-i meetmetest antav raha ühel hetkel väheneb, aga vaevalt et see nüüd seitsme aasta pärast päris nulli läheb. Seda ka karta ei ole.

Ain Lember
Saarte Hääl, 05.10.2013

 

2013-10-05T10:00:00+00:00Laupäev, 5. oktoober, 2013|Uudised|