Eesti seakasvatajate nutikus aitab hädas

Eesti seakasvatajate nutikus aitab hädas

Eesti ebavõrdsus Euroo­pa Liidu riikide seas püsib jätkuvalt, seda näiteks ka seakasvatuse valdkonnas. Osa seakasvatajaid on olukorra päästmiseks hakanud koostööd tegema ühise aretusfarmi loomiseks.

Oleme tänaseks nii kaugele jõudnud, et ei suuda oma riigiski ise otsustada, kuidas edasi minna, vaid sõltume Euroo­pa Liidu ettekirjutustest. Nüüdseks on selge, et lihasektori eripära majanduses ei mõistnud ei meie tolleaegne põllumajandusminister ega valitsus, kes tõi läbirääkimistega kiirustamisel ohvriks just lihasektori.

Situatsiooni teeb keerulisemaks kogu Euroopa Liidu ja euro kriis. Töötute arv Euroopas ainult suureneb ja tarbimine väheneb. Ühe eredama näitena võib tuua Hispaania, kes on Euroopa Liidu suurim sealihatootja. Praegu näeb seda ka Eesti tarbija, ostes Rimi või Säästumarketi poodidest sealiha, mille tootjamaaks on märgitud Hispaania.

See, et doteeritud importsealiha jõuab meie riigi kaubandusse ja meie riigina ei suuda oma tootjat kuidagi kaitsta, põhjustab igati probleeme Eesti omamaises sealihatootmises. Samas oleme Euroopa Liiduga läbirääkimisteks nõrgal positsioonil, sest teised liikmesriigid rõhuvad ajaloolistele tavadele, mida Eestis argumendina kasutada ei saa. Lihasektorit on toetatud kõigest ühel korral, mistõttu meie farmerid on pidanud alati ise toime tulema. See on nõrgestanud kogu tootmisharu, sest konkurentsivõimelise tootmise tagamiseks pole olnud võimalik piisavalt investeerida.

Eelmisel aastal jõuti esmakordselt Eestis tulemuseni, et emise kohta aastas võõrutati 22,5 põrsast, et­te­võtlikumatel on see arv 26 (Taanis on parimate tulemus üle 30 põrsa).

Statistika küll näitab, nagu toodaksime sealiha nii palju, et varustame oma rahva ise, on tegelik pilt teine – üle 20% sigadest veetakse riigist välja, sisse tuuakse meie toidulauale Hispaania, Taani, Saksamaa jt välisriikide sealiha.

Mis eriti murelikuks teeb, on üha enam leviv praktika, et meie lasteaedu ja koole varustavad toiduga suurköögid, kellele on üldjuhul esmatähtis hind ning alles seejärel toidutoorme päritolu ja kvaliteet.

Toiduteadlased üle maailma on täheldanud just toidu kodukoha lähedal tootmise olulisust. Kui täiskasvanud saavad toiduaineid ostes teha valikuid, siis lasteaia- ja koolilastelt on see võimalus ära võetud.

Et rahvaarv maailmas pidevalt suureneb ja teravilja kasutatakse energia tootmiseks, on see viinud teravilja tarbimise suurenemisele ning tõstab loomasöödaks vaja mineva teravilja hinna nii meeletult kõrgeks, et sisuliselt ei ole võimalik ka lihatootmise omahinda märgatavalt alandada.

Suuremaks omahinna teguriks on energia. Nii nagu kõik väikesed, vajavad ka põrsad palju sooja (26–30 kraadi), mis on aga farmerile väga suur kulutus ööpäevas ja aasta ringi.

Töötasude pealt ei ole võimalik kokku hoida, pigem on pidev surve palga tõstmiseks just pärast euro tulekut. Eesti on oma kõrge inflatsioonitasemega ju Euroopas esimeste hulgas.

Viimasel seitsmel aastal aitas olukorda leevendada seakasvatajate nutikus, kes leidsid võimaluse müüa oma toodangut Vene turule, kus hinnad olid Eesti siseturul kehtivatest kuni 30% kõrgemad, eksport oli kasulik nii riigile kui seakasvatajatele. Kogu lihaekspordist moodustas umbes 63% elussigade väljavedu.

Ligi poolteist aastat tagasi sulges Venemaa elussigade sisseveo euroliidu riikidest ja tänaseni ei ole Euroopa Liit suutnud venelastega läbirääkimisel läbimurret saavutada.

Situatsiooni keerukust arvestades peaks nüüd riik jõulisemalt sekkuma oma riigi tootjate kaitseks. Kiireim moodus on lihatootjate arvates erakordne kompensatsiooni meede ja pikaajalisem suurendatud investeeringutoetus, mis aitaks lihatootmise efektiivsust tõsta.

On alustatud koostööd ühise aretusfarmi loomiseks, kaasates ka Eesti maaülikool, et anda noortele võimalus teha oma teadustööd ajakohastes tingimustes. Tulemusi saaksid eelkõike kasutada aretusühistu liikmed, ülikool, kõrgemad põllumajanduskoolid ja lihasektor.

Ühtlasi on sellises farmis võimalik teha kontsentreeritult aretustööd, mis on Taani kogemust arvestades andnud suure eelise teiste riikide sealihatootjate ees. Niisugune lahendus oleks kõigest pool muna, teine pool peaks olema oma lihatööstus, kus saaks ka aretustulemusi hinnata.

Kuna Eestis asuvatest sealihatootjatest pooltel on oma lihatööstus (Rakvere ja Valga), siis on igati loogiline, et ka ülejäänud vajavad oma tööstust, kus võiks aretustöö käigus jälgida searümpade kvaliteeti ja arvestada turu ootusi liha kvaliteedile. Selline tööstus annaks ka tarbijale kindluse, et toidutoore on kodumaine ja kvaliteetne, ning lastevanematele võimaluse nõuda laste söögilauale üksnes Eestis toodetud sealiha.

Urmas Laht
põllumajandusettevõtja, OÜ Markilo omanik
Virumaa Teataja, 11.09.2013

 

2013-09-12T10:00:00+00:00Neljapäev, 12. september, 2013|Uudised|