Eesti vajab kõlbelist eliiti

Eesti vajab kõlbelist eliiti

Püsivalt eduka riigi tagamiseks vajame kõlbelisi inimesi, kellel on püsiväärtustele tuginevad teadmised ja oskused ning tahe luua tasakaalustatud kultuurivälja, mis katab optimaalsel tasemel kõik põhi­vajadused kogu maal. See on meie odavaim ja tõhusaim meetod, et jõuda püsivalt parimate majandustulemusteni.

Riigi edukust loovad inimesed kõigil elualadel, sealhulgas majanduses, ja mõjutab see kogu rahvast. Riigi edu hindamisel ei piisa ainult majandusedu näitajatest. Kuuldavasti mõõdab näiteks Bhutan edukust rahvusliku õnne kogutoodanguna. Meie õnne võti on siht õiglase ühis­eesmärgi poole, mis on kehtestatud põhiseadusega, sest ainult nii taasluuakse pidevalt seda maad hoidnud kultuurivälja kogu rahva eduks.

Väärtused alahinnatud. Tegelikkuses on majandus üle- ja väärtuskultuur alahinnatud. Aga pikaajaline edukus, ka majandusedu, on võimalik vaid piisava hulga kõlbeliste inimestega, kelle moraalsed püsiväärtused suunavad igal alal teadmiste ja oskuste ellurakendamist heal ja õiglasel eesmärgil. Püsiväärtused on objektiivsed ja universaalsed moraalitõed – õiglus, hoolivus,

ausus ja sõnapidamine. Nendest kinnipidamine on võimaldanud kultuuridel ellu jääda ja areneda, nagu loodusseadustest kinnipidamine tagab pikaajaliselt sobiva elukeskkonna elusloodusele ja inimesele.

Just tänu püsiväärtustega inimestele oleme meiegi püsinud, luues põliskultuurina eripärase, sellele maale omase elulaadi, milles on ühendatud üldinimlikud püsiväärtused kui inimese heade tegude allikas ja meie regionaalsed eripärad. Need üheskoos moodustavad kordumatu rikkuse. Et püsida edukas, tuleb igaühel oma teadmisi kasutada meie elulaadi hoidmiseks ja kaitsmiseks, sobivalt ja jõukohaselt täiendades, kuid mitte vägivaldselt muutes. Oluline on, et riik ja rahvas toimiksid samasuunaliselt.

Ajaproovile vastu pidanud püsiväärtusi kannab rahva eliit. Selle osakaalu kasvatamine igal elualal on kõige odavam ja tõhusam edukuse reserv, mida kasutatakse paraku ebapiisavalt.

Kõlbeline eliit kaitseb vaimselt ja füüsiliselt terve inimese elukeskkonda. Rahva eliidi mõiste erineb siin tavakäsitlusest, sest seda iseloomustatakse vaid isiksuste ühistunnuse – moraalsete väärtuste – kaudu. Neist enamik on suhtelised, muutudes ajas ja ruumis. Väärtuspiiriks on kõlbelised püsiväärtused: isiksuse süvaomadused, mille objektiivne iseloom tuleneb vajadusest kaitsta elu ja kultuuri püsimist. Valdkondlikku tipptaset tähistav eliit – näiteks võimu-, äri- või vaimueliit – võib, aga ei tarvitse moraalses mõttes kuuluda rahva paremiku hulka. Seetõttu saab rahva eliit olla vaid kõlbeline.

Optimaalne kultuuriruum. Eliit loob turvalisust, kaitstes põhivajaduste häireteta katmist kogu riigis: terve inimese taastootmist, õiguskindlust, teadmiste edastamist, elatusvahendite tootmist ja hingehoidu. See ilmneb suhtumises kultuurivälja loomise tingimustesse. Õiglus tegudes peegeldab suhtumist õiglasesse ühiseesmärki – püsimisse. Hoolivus puudutab kaitsvat suhtumist kõigisse arenguressurssidesse – iseendasse, perekonda ja inimvarasse, loodusvaradesse, loodud varadesse ja riiki. Ausus määrab suhtumise töösse, sõnapidamine koostöösse.

Tulemus on optimaalne kultuuriruum tervele inimesele, kui seda ei rikuks väärtuspiiride ületamisest tulenevate arenguohtude kasv: äririigistumine ja külade väljasuretamine, elutahte langus, vaimse ja füüsilise tervise häired, ennasthävitav elulaad, kuritegevus, asendustegevused jne. Kui optimaalne kultuuriruum annab võimaluse maksimaalseks potentsiaalseks majanduskasvuks, siis nüüdisaegsete ohtudega kaasnevate kahjude tõttu see ei realiseeru. Kui eliiti pole piisavalt, võivad kulud riigi pankrotti viia.

Edukuse võti on isiksuse tasandil – tema veendumuste ja tahte kujunemises. Usaldusväärsed, väärtuskeskse kompetentsusega inimesed on kullafond, kelle toel eliiti laiendada. Nende abil kinnistub ühiseesmärk – põlise kultuurivälja säilimine – samasuunaliste tegevuste kaudu nii riiklikul kui ka riigivälistel juhtimistasanditel.

Selleks on vaja igaühe veendumust, et püsiva edu aluseks saab olla vaid kooskõla loodusseadustest tulenevate taluvuspiiridega nii looduses kui ka ühiskonnas, tahe isiklikult panustada väärtuskesksesse riiklikku strateegiasse, ja valikuoskus.

Veendumused ja tahe on kujundatavad nii enesekasvatusega kui ka teiste mõtteviisi muutes, eelkõige isikliku eeskuju kaudu. Esmane juhtimisotsus tuleb aga alati teha omaenese väärtuste hoidmiseks püsiväärtuste piires. Kui suudame edeneda väärtuskultuuris, muutes püsiväärtused püsivaks majanduskasuks kõigile, võib meie kogemusest kujuneda Euroopa Liitu mõjutav edulugu.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursil “Edukas Eesti”.

Meeri Lakson (majandusgeograaf)
Äripäev (07.03.2013)

2013-03-07T10:00:00+00:00 Neljapäev, 7. märts, 2013|Uudised|