Eestis on mesilased surema hakanud

Eestis on mesilased surema hakanud

Eesti hakkab uurima pestitsiidide mõju meemesilastele. Põllumajandusministeeriumi rahastatud uuring peab sel­gimata, kas mesilaste sure­mus on seotud taimekaitse­vahendite kasutamisega rapsipõldudel.

Kõige suurem oht Eesti mesilas­tele peitub siin kasvatatavas su­virapsis, mida põllumehed prit­sivad õitsemise ajal naeri-hiila-mardika vastu. Möödunud aastal kaitses Eesti Maaülikoolis oma doktoritööd Eneli Viik, kes tões­tas, et isegi siis, kui kasutada ta­vapärasest kümme korda väikse­ma kontsentratsiooniga pestitsiidilahust, mõjutab see oluliselt kimalaste hingamisrütme ja lü­hendab nende eluiga.

Professor Marika Männi sõnul on katsed näidanud, et abi pole ka taimekaitsevahendile lisata­vast mesilasi peletavast toimeai­nest, kuna mesilastele on suur õiteväli nii vägev peibutis, et nad sellele vastu ei suuda panna.

Seega pole rapsi õitsemise ajal – kui rapsijust pritsida tuleb – või­malik mesilasi põldudest eemal hoida. Teisalt on rapsipõlde laas­tavad kahjurid muutunud taime­kaitsevahendite vastu resistent­seteks, mistõttu põllumehed ka­sutavad järjest tugevamaid süs­teemseid mürke, mis omakorda mõjuvad laastavalt mesilastele.

Rapsi kõrge hind on viimastel aastatel Eestis selle külvipinda hüppeliselt kasvatanud, kuid pa­raku on sellega kaasnenud kahju­rite arvukuse tõus ning seetõttu ka suurem vajadus taimekaitseva­hendite järele. See omakorda on teinud karuteene mesilastele.

Ohtlikud vahendid

1962. aastal vapustas maailma bioloog Rachel Carsoni raamat «Vaikne kevad», milles autor kir­jeldab, mida DDT kasutamine võib loodusele kaasa tuua. Nüüd tuleb öelda, et Carsoni ennustus on osaliselt täide läinud, kuna pestitsiide kasutamine on põllu-majandusmaastikel kaasa toonud mesilaste massilise hukkumise ja kimalaste arvukuse vähenemise.

Carson kirjeldas pool sajandit tagasi, mis juhtub meie keskkon­naga, kui põllumajanduses ei lõpe­tata toona populaarse taimekaitse­vahendi dDt kasutamist. Kirjeldus oli sedavõrd mõjus, et mitmed rii­gid keelasid tema raamatu ära.

DDT on praegu kuulutatud ühemõtteliselt üliohtlikuks mür­giks, kuid paraku kasutab inten­siivne põllumajandus kahjurite resistentsuse suurenemise tõttu teisi järjest tugevamaid taime­kaitsevahendeid, mistõttu vaik­ne kevad jõuab meile piltlikult öeldes järjest lähemale.

Miks mesilased surid?

2006. aastal hakkasid USAs oo­tamatult surema mesilaspered. Mitte keegi ei osanud toona väl­ja tuua ühest põhjust, kuid see oli suur löök nii mesinikele kui ka põllumajandusele laiemalt, sest näiteks mandlipuid tolmeldavad ainult mesilased.

Eesti Maaülikooli taimekaitseprofessori Marika Männi sõnul on nüüd jõutud järeldusele, et toonast mesilaste suremist põh­justas komplekssündroom, mil­le üheks komponendiks oli mesi­laste ülearetus ja taimekaitseva­hendite, s.h neonikotinoide si­saldavate pestitsiidide kasutami­ne.

Neonikotinoidid on süsteem­sed putukamürgid. Neid kasuta­takse põllumajanduses kahjuritõrjes ja neil on pikaajaline mõju ka taimedele. Paraku on viima­sed teadusuuringud näidanud, et eriti rängalt mõjuvad nood mür­gid mesilastele, kuna järjest roh­kem kasvatatakse monokultuure ja õiterikkad põllupeenrad on ka­dumas. Euroopa Komisjon tahab juba enne käesoleva aasta suve keelata kaheks aastaks neonikotinoidide kasutamise.

2011. aasta augustis hukkusid Märjamaal ja Sulu külas ühtekok­ku 36 mesilasperet. Mis mesilin­dudele saatuslikuks sai, pole se­nini teada, kuna surnud mesilas­test tookord ametlikult proovi ei võetud, kuid mesinike arvates võis põhjuseks olla piirkonnas lä­biviidavad taimekaitsetööd.

Eesti ühe suurima mesila, osa­ühingu Kumalane kaasomanik Taavi Tull rääkis, et ka nendel on mesilasperesid surnud just augus­tis, ja tema arvates on selle põhju­seks taimekaitsetööd. «Meie mesitarud on Tartu- ja Valgamaal, ning Valgamaal, kus intensiivne põllu­majandus puudub, mesilaspered surnud ei ole,» tõi ta näite.

Sander Silm, Õhtuleht (20.03.2013)
 

2013-03-20T10:00:00+00:00Kolmapäev, 20. märts, 2013|Uudised|