Eesti hakkab uurima pestitsiidide mõju meemesilastele. Põllumajandusministeeriumi rahastatud uuring peab selgimata, kas mesilaste suremus on seotud taimekaitsevahendite kasutamisega rapsipõldudel.
Kõige suurem oht Eesti mesilastele peitub siin kasvatatavas suvirapsis, mida põllumehed pritsivad õitsemise ajal naeri-hiila-mardika vastu. Möödunud aastal kaitses Eesti Maaülikoolis oma doktoritööd Eneli Viik, kes tõestas, et isegi siis, kui kasutada tavapärasest kümme korda väiksema kontsentratsiooniga pestitsiidilahust, mõjutab see oluliselt kimalaste hingamisrütme ja lühendab nende eluiga.
Professor Marika Männi sõnul on katsed näidanud, et abi pole ka taimekaitsevahendile lisatavast mesilasi peletavast toimeainest, kuna mesilastele on suur õiteväli nii vägev peibutis, et nad sellele vastu ei suuda panna.
Seega pole rapsi õitsemise ajal – kui rapsijust pritsida tuleb – võimalik mesilasi põldudest eemal hoida. Teisalt on rapsipõlde laastavad kahjurid muutunud taimekaitsevahendite vastu resistentseteks, mistõttu põllumehed kasutavad järjest tugevamaid süsteemseid mürke, mis omakorda mõjuvad laastavalt mesilastele.
Rapsi kõrge hind on viimastel aastatel Eestis selle külvipinda hüppeliselt kasvatanud, kuid paraku on sellega kaasnenud kahjurite arvukuse tõus ning seetõttu ka suurem vajadus taimekaitsevahendite järele. See omakorda on teinud karuteene mesilastele.
Ohtlikud vahendid
1962. aastal vapustas maailma bioloog Rachel Carsoni raamat «Vaikne kevad», milles autor kirjeldab, mida DDT kasutamine võib loodusele kaasa tuua. Nüüd tuleb öelda, et Carsoni ennustus on osaliselt täide läinud, kuna pestitsiide kasutamine on põllu-majandusmaastikel kaasa toonud mesilaste massilise hukkumise ja kimalaste arvukuse vähenemise.
Carson kirjeldas pool sajandit tagasi, mis juhtub meie keskkonnaga, kui põllumajanduses ei lõpetata toona populaarse taimekaitsevahendi dDt kasutamist. Kirjeldus oli sedavõrd mõjus, et mitmed riigid keelasid tema raamatu ära.
DDT on praegu kuulutatud ühemõtteliselt üliohtlikuks mürgiks, kuid paraku kasutab intensiivne põllumajandus kahjurite resistentsuse suurenemise tõttu teisi järjest tugevamaid taimekaitsevahendeid, mistõttu vaikne kevad jõuab meile piltlikult öeldes järjest lähemale.
Miks mesilased surid?
2006. aastal hakkasid USAs ootamatult surema mesilaspered. Mitte keegi ei osanud toona välja tuua ühest põhjust, kuid see oli suur löök nii mesinikele kui ka põllumajandusele laiemalt, sest näiteks mandlipuid tolmeldavad ainult mesilased.
Eesti Maaülikooli taimekaitseprofessori Marika Männi sõnul on nüüd jõutud järeldusele, et toonast mesilaste suremist põhjustas komplekssündroom, mille üheks komponendiks oli mesilaste ülearetus ja taimekaitsevahendite, s.h neonikotinoide sisaldavate pestitsiidide kasutamine.
Neonikotinoidid on süsteemsed putukamürgid. Neid kasutatakse põllumajanduses kahjuritõrjes ja neil on pikaajaline mõju ka taimedele. Paraku on viimased teadusuuringud näidanud, et eriti rängalt mõjuvad nood mürgid mesilastele, kuna järjest rohkem kasvatatakse monokultuure ja õiterikkad põllupeenrad on kadumas. Euroopa Komisjon tahab juba enne käesoleva aasta suve keelata kaheks aastaks neonikotinoidide kasutamise.
2011. aasta augustis hukkusid Märjamaal ja Sulu külas ühtekokku 36 mesilasperet. Mis mesilindudele saatuslikuks sai, pole senini teada, kuna surnud mesilastest tookord ametlikult proovi ei võetud, kuid mesinike arvates võis põhjuseks olla piirkonnas läbiviidavad taimekaitsetööd.
Eesti ühe suurima mesila, osaühingu Kumalane kaasomanik Taavi Tull rääkis, et ka nendel on mesilasperesid surnud just augustis, ja tema arvates on selle põhjuseks taimekaitsetööd. «Meie mesitarud on Tartu- ja Valgamaal, ning Valgamaal, kus intensiivne põllumajandus puudub, mesilaspered surnud ei ole,» tõi ta näite.
Sander Silm, Õhtuleht (20.03.2013)
