Pärnumaa mõisaproual Marika Erismaal pole kapis ühtki mõisaproualikku kleiti. “Mul pole aega poosetada ja kleidiga trepil istuda, pean ikka roobad selga ajama ja teistele appi minema. Peaks ühe sellise kleidi tõesti muretsema,” arutleb kogu majapidamise hing ja süda.
Tuleb välja, et Pärnumaa ja Läänemaa piiril Koonga vallas asuvas Oidrema külas on veiseid mitu korda rohkem kui külaelanikke ning sealses soode, rabade, salumetsade, tammikute ja kadastikega maanurgas annavad tooni kaks suuremat suguvõsa: Erismaad ja Pikkmetsad.
1839. aastal ehitatud meetripaksuste kiviseintega ühekorruseline hilisklassitsistlikus stiilis Oidremaa mõisahoones elab tubli maaettevõtjana tuntud Erismaa perekond: Marika ja Riho ning nende lapsed.
Mõisa peetakse nagu korralikku talu ja iga päev elatakse tavalist maaelu. Ebatavalisem on ehk asjaolu, et perepea Riho on palgatööline ja ametis Lihula vallajuhina – logistiliselt on see päris hea lahendus, sest Lihulasse on 15, Pärnusse 45 kilomeetrit. Riho peaks täna jõudma koju lõuna paiku, sest siis hakatakse mullikaid karjamaadelt lauta ajama.
Peres on neli last: 26aastane Evelin elab Tartus, temast aasta noorem muusikust poeg Rasmus Tallinnas, 22aastane Martin müttab ringi kodupõldudel ja 12aastane pesamuna Johan-Erik õpib alles põhikoolis.
Ema Marika teatab rõõmuga, et kogu põllumajandus ongi nüüd juba poolenisti Martini õlgadel. Noormehele meeldib metsas ja looduses, maaelu talle sobib.
Et tegu on põliste tavade kohaselt ikkagi karjamõisaga, annab tunnistust fakt, et Erismaadel on 130 veist: lüpsilehmad ja noorkari. Koos mõisaga saadi kaasa 48 hektarit maad, mis nüüdseks on kasvanud 350 hektarini, sellest 120 hektarit põldu ja 170 hektarit heina-rohumaad, peale selle metsa. Loomasöödaks kasvatatakse vilja ja müügiks rapsi. Töökal perel on talus abiks veel neljad töökäed.
“Kes linnast koju käima tuleb, see sitahargi kätte võtab. Kust mujalt kui laudast see kooliraha siis tuleb. Ja lapsed teavad seda,” seletab Marika. “Me pole rõhutanud, et elame mõisas. See on meie kodu.”
Mõisa ja lautade vahel
Mõisamaja perenaine läheneb viiekümnele, ta on säravate silmadega optimist – lahke, jutukas ja valmis kogu majapidamist külalistele tutvustama. Naise näos puuduvad murekortsud.
Marika on kohaliku elu üks mastipuu, kes olnud tosin aastat Oidrema naisseltsi eesotsas, osaleb Mihkli kihelkonna kultuuriseltsi tegevuses ja kutsub kõiki tuleval aastal seltsi ja valla korraldatavale suurüritusele – 25. korda toimuvale Mihkli laadale.
Maaelu edendaja ütleb enda kohta, et ta on sissetoodud kaup: Võrumaal Antsla kandis kasvanud maatüdruk. Rihoga kohtusid nad Tartus põllumajandusakadeemias, kus üks õppis maaparandust ja teine majandusökonoomikat.
Pole ime, et jõukast kuppelmaa Linda kolhoosist Oidremale jõudnud noorikul tekkis tunne, et tsivilisatsioon on jäädavalt seljataha jäänud ja elu tuleb jätkata pärapõrgus.
Mõnusa huumoriga jutustab Marika, kuidas juhuturistid mõisa uudistama saabudes on pidanud teda teinekord kohalikuks tööliseks, kes peenraid rohib, ega vaevu teregi ütlema. Kord juhtus aga järgmine lugu: ette teatamata saabus mõisa mingi väljaande ajakirjanik pealinnast koos kaaskonnaga. Marika sorteeris parajasti koos abilistega kartuleid ja oli üleni mullatolmune. Kui seltskond oli mõne tiiru ümber mõisa teinud ja kartulihoidlasse astus, et omanike järele küsida, vastas Marika silmagi pilgutamata, et pererahvas sõitis Kihnu puhkust veetma.
Elu selles majapidamises kulgeb mõisa ja lautade vahel, sest alatasa on vaja mõnd vasikat ilmale aidata või mingit õuetööd teha. Meespere vaaritab kurtmata endale ise süüa, kui ema projekti kirjutab ja on ööl ning päeval paberitesse uppunud. “Need on harjutused iseseisvaks eluks,” arvab perenaine.
Majalaen makstud
Fuajees rippuvatel piltidel on ajaloolist hõngu. Võiks arvata, et tegu on ehk omaaegsete mõisnike või nende järeltulijatega. Marika märgib, et piltidel on igati aus ja tubli maarahva sugu – Riho vanaema ja vanaisa.
“Tänu nendele elame siin mõisas,” seletab naine. Nimelt ostsid Oidremaa mõisa sakslastelt 1939. aastal eestlased Johan ja Olga Randsalu, kes põgenesid sõja eest. Proua elab tänapäevani Kanadas Vancouveris.
Paar suhtles Riho vanavanematega ja kolhoosiajal käisid nad isegi mõisa vaatamas. Kui Eesti vabaks sai, tõdesid omanikud, et nemad on juba liiga vanad, et karjamõisa üle võtta, ja lubasid Rihol-Marikal hoonet majandama hakata. “Tehke tööd, meie anname raha,” oli esialgne mõte. Marika ja Riho tegidki.
Kulu oli taastamisel palju, aga tulu napilt, sest turism oli Eestis alles lapsekingades. Nii soovitasidki lähedased mõisa omanikelt ära osta, sest siis pole seal müttamine töökale perele tühja läinud. “Eelmisel aastal saime mõisa ostuks võetud pangalaenu makstud,” on Marika süda rahul.
Lehmad laudas ja tassidel
Oidremaa mõis sai sel kevadtalvel uue kena punase kivikatuse. Varem oli seal eterniit, mis üle-eelmise aasta lumerohkel talvel jää survel järele andis ja basseinid põrandale jättis. Katuse uuendamiseks taotles perekond raha Pärnu lahe partnerluskogu kaudu põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti Leader-meetmest turismi edendamiseks romantilisel rannateel.
Jalutame ringi mõisas – sel on meetripaksused müürid ja seinad, suur saal, tingimata jahisaal, sest kõik selle pere mehed on haaratud jahikirest, ning pisike sakstekamber-talveaed.
Selgub, et mõisaemand pole kunagi mõisahoone ruume üle lugenud. “Neid peaks olema 30 ringis. Magamistube on kindlasti 13,” lausub Marika mõtlikult.
Teise korruse magamistoad mahutavad aga 26 külastajat. Marika on rahul, sest muist külalistube on pidevalt hõivatud: Tarva killustikukarjääri töömehed ööbivad mõisas aprillist detsembrini ja nii on vähemalt küttekulud hooleta. Pea kogu hoone on elekterküttel ja see on pererahva pannud alternatiivi otsima. Kas ehitada katlamaja või tuulegeneraator? Küllap ilmub õigel ajal õige lahendus.
Vahel on ootamine kasulik. Nii näiteks tahtis ruumide restaureerija panna saalid ühe hooga kipsplaadi alla, aga mõte jäi pooleli. Praegu leiab pererahvas, et loodis seinad pole ajaloolises majas üldse olulised. Ettevõtjatel on pikemat aega olnud plaan ehitada uus robotlüpsilaut – nüüd on hea mõelda, et pank enne majanduslangust selleks raha ei andnud. Marika teab, et neil oleks raskeks läinud, mis sellest, et iga lehm lüpsab aastas 7000 liitrit piima.
Ühes toas on seintel riiulid, kus hoitakse lehma sümboolikaga tassikogu – pole muret, mida sinna majja reisilt kaasa viia.
Mis puutub turistidesse, siis meeldivad Marikale loodusinimesed. “Peoturism mulle ei meeldi. Üritan suurtest pidudest meie mõisas kõrvale nihverdada,” kirjeldab perenaine. Ettevõtjate pere tegemiste järjekord näeb ette: esiteks põllumajandus, siis puhkemajandus.
Et hoone on palju käest kätte käinud, satub külaliste hulka baltisakslaste järeltulijaid. Muidugi tahab hoone siseilme värskendamist, sest viimatine remont jääb tosina aasta taha.
Mõisa taga on hooldamata park – iidsed puud vajaksid arboristi asjatundlikku pilku. Marika peab kätte võtma ja sellekohase projekti kirjutama.
Õues paistab kaugelt ära lähenev sõiduauto – peremees on kodu poole teel. Kui linnainimene läheks nüüd jõusaali, näeb Riho igapäevane infarktiennetusprojekt õhtuti ette vasikasõnniku rookimise. Täna hakatakse karjamõisas aga karja ajama, sest mullikatel on aeg lauta kolida.
Silja Joon, Pärnu Postimees (20.10.2012)
