Heli Raamets
Maaleht, 20.08.2013
Turustamine on raskem kui tootmine, kuid selle juures on abiks eristumine – nii väidab Taarapõllu talu peremees Edgar Kolts.
Kolts on seda mitmel korral omal nahal tunda saanud. Kümme aastat tagasi, kui ta otsis, mida oma saja hektari suuruses talus tootma hakata, oli selge, et sellisel pinnal ei tasu teraviljakasvatus ennast ära. Kuna marjakasvatus oli Eestis juba toona kehvas seisus, nägi mees oma turunišši.
“Selleks et teistest eristuda, hakkasin mahedaks,” räägib Edgar Kolts. Alustuseks osteti 10 000 musta ja ligi 4000 punase sõstra taime ning rajati mahesõstraistandus. Mõte oli marju kasvatada ja need kokkuostjale müüa. Selline tegevus jäi aga napiks, kuna järgmisel aastal pärast esimest saaki ujutati Eesti turg üle odava Poola marjaga.
“Pidin korjajatele maksma rohkem kui maksis Poola mari,” meenutab talunik. “Ahastasin aasta aega, et mida marjaga teha.”
Nii sai alguse mahla- ja moositootmine. Pealegi avastati, et külm-pressitud mahla kvaliteet on tunduvalt parem kui aurutamise puhul. Edasi tuli marjakrõpsude tootmine, mille tehnoloogia on kohapeal välja mõeldud ja vajalikud seadmed ise ehitatud.
Mahe on ka mets
Kolts oli esimene Eestis, kes taotles metsa mahedaks tunnustamist, et sealt korjatud mustikad ja pohlad oleksid ka paberite järgi mahedad. Ta tunnistab, et see protsess läks ääretult valulikult, kuid praeguseks on 150 000 hektarit ehk kogu riigimets Põlva-, Võru- ja Valgamaal mahemets.
Loe edasi täispikka artiklit Maalehest.
