Eurotoetuste vähenemine ajab osa ettevõtjaid tagajalgele, sest ilma toetusteta ei oska või ei taha nad enam ettevõtlusega tegeleda, kirjutab ajakirjanik Marta Jaakson.
Nii mõnegi eurotoetusi kasutava ettevõtte kasuminumber on järjekindlalt olnud eurotoetusega sarnases suurusjärgus või napilt rohkem. Ja kui nüüd toetused vähenevad, on osa ettevõtjad tulivihased. Siinkohal ei saa jätta meenutamata, et Eesti on olnud ELi eelarve suurim netosaaja. 2007-2013 on riik investeerinud 4,2 miljardit, sellest kolm miljardit on olnud Euroopa Liidu raha. Seda on ligi 70 protsenti.
Kui Briti kasvuekspert Brian Sainsbury rääkis, et Eesti ettevõtetel puuduvad pikemaajalised eesmärgid ning nagu Inglismaalgi toetutakse ülearu eurotoetustele, leidus Eesti ettevõtjaid, kes pidasid seda juttu lauslolluseks – Eesti ettevõtja ei ole ometi nii lühinägelik. Ometi juhtis eurorahasõltuvusele tähelepanu ka läinudaastane riigikontrolli audit.
Põllumajandussektoris on eurorahast ilmajäämine peamine probleem. Toetuse senised saajad võtavad toetust kui midagi iseenesestmõistetavat, mille saamiseks suurt midagi tegema ei pea, ent on samas ainus kasuminumbri tekitamise eeldus.
Seetõttu meeldis mulle väga põllumajandusministri Helir-Valdor Seedri vastus maaelu arengukava pärast pahandavatele põllumeestele: „Ebavõrdsed konkurentsitingimused? Igasugune toetuse jagamine loob ebavõrdsed konkurentsitingimused. Võrdsed konkurentsitingimused on siis, kui toetusi ei jagata.“ Tõepoolest. Toetuste jagamine toetusejagamise enda pärast ei töö kaasa mitte arengut, vaid taandarengu.
Marta Jaakson,
Äripäev, 05.01.2014
