Head asendustalunikku võetakse kui pereliiget

Head asendustalunikku võetakse kui pereliiget

Loomakasvatajate suur huvi kasutada puhkuse või haiguse ajal töödel asendustalunikke on tekitanud Eestimaa talupidajate keskliidu (ETKL) asendusteenistuses olukorra, kus soovijatele abikäsi alati ei jagu.

“Asendajaid oleks hädasti juurde vaja, nendega on viimasel ajal kitsikus, kuna tellijaid tuleb juurde. Kurb, kui talunik helistab ja me peame ütlema, et pole mitte kedagi anda,” räägib asendajate põuda teenistuse Lääne piirkonna töödejuhataja Ove Ainsalu, kes ise 3,5 aastat asemiku ametit pidanud.

Praegu pole abi sellestki, kui laenata abilisi mujalt piirkonnast, Lääne piirkonna puhul näiteks Põhja- või Lõuna-Eestist, kuna sealsedki asendajad on alatasa hõivatud.

Asemike nappus on üks põhjusi, miks 2007. aastal Eestis käivitunud teenus ei ole laienenud kõigile põllumajandusüksustele. Seda teenust pakutakse jätkuvalt vaid loomakasvatajatele, kel vähemalt viis loomühikut, see tähendab keskmiselt viis lehma või kümme lammast.

Praegu on Pärnumaal asendusteenistuslepingu sõlminud 35 talu ja maakonnas töötab viis asendajat. Kokku on selliseid ametimehi Lääne piirkonna ehk Viljandi-, Pärnu- ja Saaremaa peale üheksa, aga võiks olla märksa rohkem, seda enam, et tasu üle pole põhjust nuriseda.

Asendusteenuse tunni omahind on üsna krõbe: 13 eurot. Talunik tasub sellest summast ETKLi asendusteenistusele käibest olenevalt teenustasu 1.92 – 2.88 eurot tunnist ja ülejäänu tuleb põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametilt (PRIA). Asendajale maksab palga välja asendusteenistus. 28 päeva eest teenib ta umbkaudu 1200 eurot, sellele lisandub sõidukompensatsioon ja tasu pikaajalise väga tubli töö eest.

Nõudlus ületab pakkumist

Sindis elav Heiko Madisson, kel asendustaluniku staaži viis aastat, on näiteks ametis füüsilisest isikust ettevõtjana ja tema igakuine sissetulek enne maksude mahaarvamist jääb 1700 euro kanti.

Hoolimata soliidsest sissetulekust, ei ole asendusteenus ühtviisi populaane kõikjal Eestis, näiteks Ida-Virumaal on nii asemikke kui neist huvitatud talusid vähem kui mujal riigis.

Sellegipoolest hindab Ainsalu teenust Eesti mastaabis väga edumeelseks. Meetmega on riigis ühinenud ligi 300 tootjat, enamik neist piimakarjakasvatajad. Asendajaid on üle 30, neist üle poole naised. Keskmine vanus on neil 40 aastat, meestel mõni aasta alla ja naistel aastake–paar üle.

“Pigem on meil tõesti see mure, et nõudlus ületab pakkumist. Oleks vaja juurde noori tublisid asendajaid ja neid me jõudsalt otsimegi,” peab Ainsalu silmas nii personaliotsinguid kui töö reklaamimist vastava erialaga koolides.

Eriti oodatud on põllumajandushariduse ja -kogemusega mehed, kes teevad kõike: töötavad nii laudas kui põllul.

Ehkki vastav haridus ja töökogemus on asendajaks pürgija eelised, pole nende puudumisel asendustalunikuks saamine ilmvõimatu. Kui mõlemat või kumbagi pole ette näidata, tuleb Järvamaa kutsehariduskeskuses läbida asendustaluniku 130tunnine õpe. Dokumentide vastuvõtt neilt, kes asuvad kõnealust ametit õppima 2013. aasta jaanuaris, praegu käib.

Ka Madisson, kes enne asendustalunikuks hakkamist oli OÜ Kavaru Suurtalu palgal, sooritas eelmise tööandja pankroti järel Säreveres põllumajandustöötaja kutseeksami ja liitus ETKLi asendusteenistusega. Viie aasta jooksul on elukutse viinud teda appi talunikele Pärnumaal, naabermaakondades ja Võrumaal.

“Nõudlus on kogu aeg, kui väike paus tekib, küsin töödejuhatajalt, kus on järgmine koht, ja lähen jälle,” on mehel tööpõli kindel.

Tublidel asemikel, nagu Madisson, on välja kujunenud kindel ring loomakasvatajaid, kes aastast aastasse samu inimesi hingetõmbepausiks talul silma peal hoidma tellivad.

“Hea asendaja on teenusele kõige parem reklaam,” teab Ainsalu omast käest. “Jätab endast märgi maha, info lekib ja levib. Nii tuleb huvilisi juurde, meil on palju asendusteenistussõltlasi, kes järjepidevalt iga võimalust kasutavad ja on väga rahul.”

Nagu pereliige

Asendusteenistust saab farmer võtta 28 päeva aastas, peale selle 21 haiguspäeva töövõimetuslehega ja viis päeva aastas koolieelse lapse haiguse ajaks. Farmeri haiguse puhul peab asemik olema valmis oma piirkonnast kaugemal töötama.

Üldjuhul nelja puhkusenädalat korraga välja ei võeta, pigem igal kalendrikuul veidi või talvel pool ja suvel ülejäänud osa.

PRIA määruse järgi makstakse asendustoetust kaheksa tunni eest päevas. Kuna töönädala pikkust pole sätestatud, võib asemik päevas kauemgi töötada, kuid perioodi keskmine tööpäeva pikkus peab olema kaheksa tundi. Teenistus tagab, et asendajagi saaks puhata ega töötaks üle, kuna nõutud asemikel on tellimused aina ootel.

Elamine tööperioodil sõltub muidugi sellest, kui kaugel teenistuskoht päriskodust asub. 50–70kilomeetrise distantsi puhul pole iga päev või üle päeva koju käimine midagi ületamatut. Pikema vahemaa puhul ööbib asendaja talus.

Kodunt eemal olla ongi kõige raskem, hindab Madisson ja lisab, et muus suhtes tema töö keeruline pole.

Talu paberimajandusega asendustalunik kokku ei puutu, talle jäävad kõik jooksvad ülesanded. Loetelu, mida asemik teeb ja mida mitte, ei saagi piiritleda.

Teha tuleb kõike, mida pererahvaski teeb, alates loomade talitamisest, lüpsist, silo- ja heinateost ja masinatööst lõpetades keevitamise või kas või lauda-akende pesuga.

Esimesel, nii-öelda väljaõppe- või tutvumispäeval töötab asendaja taluniku kõrval, edaspidi kuni tellimisaja lõpuni iseseisvalt. Õppepäev on talunikule tasuta, aga asendaja saab selle eest palka.

Ainsalu sõnade kohaselt eeldab see amet inimeselt peale usaldusväärsuse kohanemisvõimet, sest majapidamisega peab sina peale saama üsna kärmelt.

Üldjuhul jäävad uue koha nõksud kiiresti külge, võõristus möödub pea ja varsti tunneb asemik end pereliikmena, kinnitab Madisson, kel kümmekond kindlat talu, kuhu teda igal aastal tellitakse.

Peremehel tuleb asendaja soovist piirkondlikule töödejuhatajale teada anda vähemalt seitse päeva ette. Puhkuseaja soovitab teenistus neil juba aasta alguses paika panna.

Kuna aga farmerid üldjuhul väga pikalt oma tegemisi ei planeeri, ei tea Madissongi praegu, kuhu Eesti nurka teda kolme kuu pärast kutsutakse. Küll tuleb tal alati olla valmis, et mõni talupidaja võrdselt teiste tööinimestega nädalaks–paariks perega puhkama sõita otsustab ja asendaja üksinda majapidamise eest hoolitsema jätab. Seda juhtub aina tihemini, sest talunikel on kujunenud usaldus asendustalunike suhtes.

Aro Kütt, Värati Arenduse OÜ omanik ja Reinu talu peremees

“Mina sain tänu asendustalunikule sel aastal üle pika aja puhata. Läksin kevadel poolteiseks nädalaks puhkusereisile.

Maal on suur tööjõupuudus. Usaldusväärset ja pädevat inimest, kelle saaks jätta talu eest hoolitsema, et ise kuuks ajaks kodunt ära minna, pole võtta.

Asendajata ei saaks talust lahkuda, siin on iga päev vaja midagi teha, ei saa ju loomi üksi jätta.

Varem polnud ma asendustalunikest midagi kuulnud. Mul ei ole ühtegi tuttavat talunikku, kes neid kasutanud oleks. Inimesed võiks sellest teenusest rohkem teada, neid, kel seda väga vaja, on kindlasti palju.

Selle mehe, kes minu juures asendustalunik oli, julgeksin jätta majapidamise eest vastutama ka siis, kui terve pere kodunt ära on.

Samal ajal, eks Eesti inimestel ole veidi probleemne võõrast oma majapidamisse lasta. Talus on ju kodu ja töö omavahel põimunud.

Meil kadus see hirm ruttu, asendaja oli tõesti hea leid ja sai ruttu omaks.”

Anu Villmann, Pärnu Postimees (28.11.2012)

 

2012-11-28T10:00:00+00:00 Kolmapäev, 28. november, 2012|Uudised|