Põllumajandusühistu KEVILI nõukogu esimees, Avispeal asuva Uuetoa talu peremees Jaak Läänemets leiab, et usk iseendasse aitab olla edukas põllumees.
Kuidas läheb teraviljatootjatel, võrreldes mõne aasta taguse ajaga?
Olukord on ettearvamatu. Kui me 2004. aastal Euroopa Liitu astusime, siis oli põhijutt, mida meile räägiti, see, et Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika tagab põllumeestele stabiilsuse. Me oleme kogenud kõike muud kui seda.
Palju on muutunud ja ka Euroopa Liidu toetussüstemid on nüüd natuke teistsugused uutele liikmesriikidele kui vanadele ja meid koheldakse natuke teistmoodi. Teine muutus on see, et teravili on muutunud täielikult börsikaubaks. Teravilja hind kõigub turul samamoodi nagu nafta hind.
Selle vastu ei saa enam keegi ja erilisi suuri varusid ega reserve enam ei soetata. Vanasti võimaldasid reservid hinda stabiliseerida. Kui hind oli odav, siis riigid ostsid kokku või Euroopa Liit ostis varusse ja sellega võimaldati kunstlikult põllumeeste jaoks natuke hinda tõsta, ja kui hind läks liiga kõrgeks, siis oli võimalik ladudest välja müüa. Seda juba mõned aastad ei tehta ja me oleme täielikult turu meelevallas ja see teeb elu huvitavaks.
Tundub, et teraviljakasvatajatel läheb paremini kui loomakasvatajatel, sest rohkem paistavad protestiaktsioonidega silma viimased. Või kuidas sellega on?
See on rohkem maailmavaates kinni ja elustiili küsimus. Ma ei ole kindlasti oma loomult selline inimene, kes läheks barrikaadidele võitlema või põhku põletama. Küll aga mina ja iga teine põllumees loodame hingesopis, et kui nendel meestel hästi läheb, et ehk see mõjutab meid ka.
Ma olen aru saanud, et need, kes midagi maha valavad või põletavad, tihtipeale …. No ma parem ei ütle.
Balti põllumeeste aktsioonid on ju tegelikult üsna tagasihoidlikud olnud, kui võrrelda Lääne- Euroopa põllumeestega.
Jah, seda küll, aga nende suurte revolutsionääride kodune majapidamine ei ole tihtipeale väga konkurentsivõimeline.
Kas see puudutab Eestit?
Ei, mitte ainult. Ma mõtlen globaalses mõttes, et nende töökultuur ja majandamise efektiivsus on kindlasti alla keskmise.
On vaja ajada oma asja, ja eks see olegi põllumajanduse eripära, et sul peab jätkuma ennekõike usku iseendasse ja sellesse tegevusse, mida sa teed, ja järjekindlust. Aastad muutuvad, tingimused muutuvad: sa võid ühel aastal võita suhteliselt palju ja teisel aastal jääda kõigest ilma. Liialdatud äärmused, aga nii see on. Paljude aastate keskmisena elad normaalse inimese elu. Aga kui sul ei jätku kannatust ega meelekindlust mõõna ära kannatada, siis sa oledki põhjas.
Kuidas on börsil olemine teraviljakasvatajate olukorda muutnud?
Ega me selle vastu ei saa. See toimib omasoodu, ja eks spekulandid mõjutavad olukorda rohkem kui meie. Olen väga veendunud, et põllumees ei mõjuta toidu hinda karvavõrdki. Esiteks meid on nii vähe ja teiseks oleme selle ahela esimene lüli.
Aga ühistuna börsile minnes saate ju mõjutada.
Meie ühistuna toimetamise edu börsil põhineb sellel, et suudame koos pakkuda täpselt seda kaupa, mida turg tahab, ja iga talumees üksikuna ei ole võimeline suurt partiid vilja müüma. Kui on hea aasta ja põllumeestel on salves toiduvili, mille hind on kõrgem, aga läheduses ostjaid ei ole, siis müüme selle kallimalt kaugemale.
Varasematel aastatel oleme selle müünud siin odava raha eest söödaviljaks, sest toiduvilja ostjaid ei ole nii palju. Koos toimetades saame leida igasuguse kvaliteediga viljale sobiva ja õiglase hinnaga müügivõimaluse. See on põhiline võit.
Vilja me müüme börsil maaklerite vahendusel, aga börs kujundab hinna. Meil peab olema nii palju tarkust, et aasta jooksul üles-alla kõikuva hinna puhul õigesti otsustada, et me valel ajal hinda lukku ei paneks.
Kuidas see siiani on õnnestunud?
On nii ja naa läinud. Ega teisiti ei saagi olla. Üksik põllumees võib börsil rohkem eksida kui ühistu, kes müüb suuri koguseid. Kõige vähem kaotad sellisel juhul, kui kõikuva turu tingimustes müüd stabiilselt kogu aeg, ja seda ühistu võimaldab. Me müüme kogu aeg, aga kui näeme, et hind on kõrgem, siis müüme lihtsalt natuke rohkem, ja kui hind läheb alla, siis hoiame müüki tagasi. Koos toimetades on meil olemas kompetents ja teave ning oskus turgu hinnata ja analüüsida. Ja see on tähtis.
Kui suur osa KEVILI viljast üldse kohalikul turul müüakse?
Kui me alustasime, siis läks valdavalt kõik ekspordiks. 2008. aastal tegime esimese viljalaeva. Aga nüüd viimastel aastatel, mida aasta edasi, seda rohkem müüme ka kohalikule turule. Kohaliku turu häda on see, et ei ole ladusid. Kohalikul turul, näiteks seakasvatajal, on igal nädalal vaja vilja.
Meil põllumeestel ka ei ole ladusid. Meie hädaolukord ongi see, et sügisel tuleb suured kogused kuskile ära paigutada. Kui sul omal ladu ei ole, siis tuleb vili raha vastu vahetada.
Aga kui me nüüd saame Roodeväljal oma elevaatori valmis, siis see võimaldab kohalikul turul rohkem vilja müüa. Loomakasvatajatel valdavalt ei ole kellelgi suuri ladusid ja nad soovivad regulaarselt, graafikute alusel tarnitud kaupa, selleks võimalus nüüd tekib.
Kuhu börsil müüdav vili põhiliselt läheb?
Enamik läheb Euroopasse: Hispaaniasse, Portugali, Saksamaale, Rootsi. Venemaale on ainult õlleotra läinud – äsja läksid esimesed koormad. Seda praktikat ja kogemust veel ei ole, aga Venemaal on ostja prantslane – linnasetehas Soufflet.
Kui kaua teil juba on olnud mõte oma elevaator ehitada?
No viis aastat vähemalt on seda teemat nämmutatud. Juba kolm aastat tagasi oli üldkoosolekul kuulda liikmete nurinat, et räägite ja räägite, aga midagi ei paista ja ei saa käega katsuda. Aga kõik asjad on aega võtnud.
Kuidas teil omal seal Väike-Maarja vallas saagiga lood on?
No üle keskmise ikka. Oleme spetsialiseerunud seemnekasvatusele ja on ka traditsioonilised viljad – oder, nisu ja hernes. Ega ainult ühte asja ei saa kasvatada, viljavahelduse ja põllukultuuri mõttes peab olema põld jagatud. Põllumaad on üle 1000 hektari.
Kui suured majapidamised teie teistel liikmetel on?
Väga erinevaid on, alates väga väikestest kuni suurteni. KEVILI on Kesk-Eesti Õlikultuuride Ühistu järjepidevuse kandja. See oli mittetulundusühing, mis oli nagu klubi.
Ühel hetkel meil tekkis idee, et vaja on ikka nagu rohkem äri teha, ja kuna meie seadused ei võimalda mittetulundusühingut tulundusühinguks reorganiseerida, otsustasime 2005. aastal, et asutame tulundusühistu, ja liikmed tulid tegelikult mittetulundusühingust üle ja Kesk-Eesti Õlikultuuride Ühistu tegevus pandi sisuliselt riiulile. Koostegemise kogemus meie seltskonnal on seega päris pikaajaline.
Sain aru, et Roodevälja elevaator ei jää KEVILI-l ainukeseks.
Ma arvan küll. Esimese pangalaenu sai meie ühistu kolm aastat tagasi. Siiamaani on kõige keerulisem olnud ühistegevuse ja koostegevuse alustamine, sest ei ole mingit finantsi.
Kõiki laovarusid saab muretseda ettemaksuga, aga kui sa oled alles alustav ühistu ja paljas kui püksinööp, siis on see keeruline. Me oleme pankades edu saavutanud tänu oma tublidele liikmetele, kuna pank saab ka aru, et kuigi ühistu on paljas, siis ühistu suurim väärtus on liikmed. Elevaatori ehitamisel on liikmete sidumine pangakohustustega väga oluline. Kui pank näeb, kes meie liikmed on, siis see tekitab usaldust.
Kuidas ühistu omatulu teenib?
Meil on müügist oma marginaal kokku lepitud ja meil on liikmeks astudes osamaks, igaaastast aastamaksu ei ole. Omatuluga peetakse kogu see ühingu tegevaparaat üleval.
Miks teil peakontor Tartus asub, kui suur osa liikmetest on Virumaalt?
Vanasti oli Jõgeval. Aga Tartumaal ja Viljandimaal on samuti üsna palju liikmeid. See on persoonides kinni olnud. Kui meil juhataja vahetus, kes elas Räpinas, siis leidsime, et meil on mõistlik kontor Tartusse teha, mitte Tallinnasse.
No aga miks mitte Rakvere?
Praegu ei saa seda ka välistada, et kui meil elevaator valmis saab ja seal labori juures teisel korrusel on piisavalt büroopindasid ja tundub iseenesest üsna loogiline, et kontor kolib sinna.
Variant on olemas. Aga eks see ole samamoodi inimestes kinni – oleneb, kes täna Tartus olevatest inimestest on valmis siia üle kolima. Me peame arvestama oma inimestega. Asjaajamise poolest ei ole tänapäeval üldse tähtis, kus see kontor on, absoluutselt. Oleme üleeestiline ühistu ja meil peab olema Eestis mitu tugipunkti. Praegu on meil ühistu jagatud põhja- ja lõunapiirkonnaks.
Põhja-Eesti piirkonna esindajal, kes suhtleb liikmetega, kontoripinda ei ole – auto on tema kontor ja kodukontor Tamsalus. Internet levib igal pool.
Ja kui praegune juhataja Marek Linnutaja tuli Tartusse tööle, siis enne seda oli Tartu tema jaoks täiesti mõttetu linn. Ta on Sakust pärit.
Kas prognoosite, et uus elevaator toob KEVILI-le liikmeid ka juurde?
Olen selles üsna veendunud. Paljudel on vajadus elevaatoriteenuse järele ja kuulda on olnud, et mitmed on liikmeks astumisega viivitanud põhjendusega, et las teevad enne elevaatori valmis.
Kui KEVILI liikmeteks on umbes kolmandik Eesti teraviljatootjatest, kas siis ülejäänud kasvatajad on mõne teise ühistu liikmed või sõltumatud?
Paljud ei ole üldse ühistu liikmed ja tahavad igal aastal uuesti otsustada ning müüvad sinna, kus parasjagu paremad tingimused. Üldiselt on nii, et põllumehed on seotud sisendite ehk peamiselt väetiste ja taimekaitsevahendite müüjatega, sest nendele kuluvad üsna suured rahad. Ostetakse võlgu ja võlad kaetakse viljalepingutega.
Tundub, et teraviljakasvatajatel hakkab Eestis ikka järjest paremini minema.
Saame näha. Oleneb, mis tingimused Euroopa Liit järgmisel eelarveperioodil meile seab. Väga palju piiranguid tuleb keskkonnakaitsega seoses. Piiratakse väetiste kasutamist ja soodustatakse linnulaulu. Siin on suured vastuolud. Üsna raske on marurohelistele ära seletada, et põllumehed ei ole pahatahtlikud rahvavaenlased, kes oma kaevu reostavad. Kui ma elan selle õue peal, kust ma ka vett joon, teen ma ju kõik selleks, et see puhas oleks.
Suur vastuolu on toidu tootmises – millegagi tuleb ju kõik need inimesed, kes siin maamunal elavad, ära toita. Me oleme valmis seda tegema, kuid teisest küljest oleme puhta keskkonna nimel valmis ka mitte midagi tegema, kuid siis me tahaks selle mitte midagi tegemise eest raha saada. Aga kui toitu ei ole ja mitte midagi teha, siis ma ei tea, kust see raha tuleb, mida põllumeestele maksta. See on terav vastuolu.
Risto Kukk, Virumaa Teataja (13.02.2013)
