See kes arvab, et sibul on ainus köögivili, mis nutma ajab, eksib. Perekond Pak, kes kasvatab peamiselt porgandit ja kapsast, teab seda omast käest. Kõigest paar aastat tagasi oli nende talu pankroti äärel.
ANTS PAK LOOBUS 1989. aastal agronoomi tööst, ostis pangalaenuga Gaz 53 veoauto, kaks traktorit ja hakkas Tuula külas koos oma naise Siiriga köögivilja kasvatama. 71-aastase Paki Kadarbiku talu maad on praeguseks kasvanud 3,4 hektarist peaaegu 200 korda suuremaks, ettevõte on koduturu üks edukamaid köögiviljakasvatajaid.
Ilma nende esimeste hektariteta oleks Pakide perekond ehk senini Žiguliga turul kapsapeadega kauplemas käinud, nagu tehti seda 1980-ndatel. Praegu on peremees abiks vaid nõuga ning pereäri ajavad pojad Veiko ja Ville koos oma naiste ja lastega. Vaadates 47-aastast Veikot, kes näeb välja vähemalt kümme aastat noorem, on aru saada, et köögiviljad on tervisele head, mis sest, et see on vist ainukene pluss selles äris. 2,5 miljoni eurose aastakäibega Kadarbiku talu peab võitlema nii kehvade ilmastikutingimuste kui ka odavate importköögiviljadega.
1990. aastatel hakkasid kerkima esimesed mured: alatasa muutuvad ilmastikutingimused tähendasid seda, et mõnel aastal ei katnud kulud tulusid. „Mida parem on saak, seda madalam hind ja vastupidi," räägib Veiko. „Kui teed kulutusi porgandile 14 senti, kuid turuhind on kõigest 10 senti, ei saa ka jaekettidelt rohkem raha küsida."
Kadarbiku talul tuli keskenduda rohkem toodetele kui saagi müümisele ja 2004. aastal hakati müüma köögiviljamahlu, esimene toode oli naturaalne porgandimahl. Veiko räägib uhkusega 2005. aastal turule toodud smuutidest ja mainib, et just nemad on toonud selle sõna eesti keelde. Kuna seda patenteerida ei lubatud, kasutab nüüd iga kohvik ja tootja seda nime. Hoolimata probleemidest patendiametiga tundus kõik suurepärane: äri kasvas kiiresti ja kliendid olid uutest toodetest põnevil.
Et kasvuga kaasas püsida, ehitas Kadarbiku talu 2008. aasta masu hakul uue, kahe miljoni eurose pakendamisliini, millega vahetati plastpudelid Tetra Topi pakendite vastu. Kuid aasta lõpus hakkas müük vähenema ja aastal 2009 oli Kadarbiku talu kahjum 200 000 eurot, saades li-sahoo 1,3 miljoni eurose piiritusetehase ehituse tõttu, mis majandustingimusi arvestades käis toona ilmselgelt üle jõu. Need investeeringud viisid majanduskriisi oludes Kadarbiku talu 2009. aastal pankroti äärele, kui SEB pank, millelt oli võetud laenu, keeldus edasisest koostööst. Õnneks oli DNB Nord nõus talu võlad üle võtma.
Pankrotist napilt pääsenud talu põhiline eesmärk on tulevikus ellu jääda. Veiko Paki sõnul on põhjast väljatulemise võtmeks olnud eelkõige õigesti positsioneerimine ja pere ei hüppa enam üle oma varju.
Kui esmapilgul võib köögiviljaäri tunduda igav, siis tegelikult on see raskem kui maraton. «Konkurents on koduturul äge," seletab Eesti Aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin. Lisaks kohalikule konkurentsile ja jaemüüjate survele saada paremat hinda on raske võidelda ka odavate importköögivilj adega.
Võitlus on Strastini sõnul raske, sest naaberriikide tootjaid toetatakse riiklikult erinevate toetusmehhanismide kaudu, kuid Eestis seda ei tehta. Euroopa Liidu toetuste abil on Kadarbiku talu soetanud vaid mõned põllutööriistad ja ümbertöötlemisseadmed.
Alates 2009. aastast, kui talu fookustas oma tegevuse, on efektiivsus selgelt kasvanud: aastasaagist, mis on 10 000 tonni köögi- ja aedvilja, müüakse 2/3 jaekettidele ning ülejäänust valmistatakse ligi miljon liitrit mahla ja püritust. Aastal 2010-2011 oli ettevõtte kasum 300 000 euro ringis. Tänavu vahetakse taas mahla- ja smuutipakendit ja plaanitakse tulla turule uute toodetega.
Täieliku mahetoodanguga Kadarbiku talu kaasa minna ei julge, sest suure mahu juures on see liiga riskantne. Lisaks on jaekettidele oluline eelkõige köögivilja välimus, sest tarbija ei osta auklikku lillkapsast. Veiko räägib kapsakärbestest ärevalt „Täna lendab, homme on uss peal ja siis ongi kõik!"
Janika Möis,
Forbes Eesti (26.03.2013)
