Kahjurid levivad linnaski

Kahjurid levivad linnaski

Kartulimardikad näib olevat igasuvine mure, kuid nii massiliselt nagu sel suvel, pole neid veel olnud. Seda kinnitavad nii kartulikasvatajad kui ka Eesti maaülikooli vanemteadur Külli Hiiesaar.

Käisin üleeile kartulimardikate korjamistalgutel. Tunni ajaga sai ämbrisse ligi 250 mardikat või nende vastset. Varem pole kartulimardikas minu talvekartuli kasvatajat sel moel kimbutanud. Sama mure on ka teistel selle kandi kartulikasvatajail. Nad ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle põllul kartulimardikaid sel suvel pole. Suuremate põllulappide omanikud on mures, et mardikate ülemvõimu tõttu võib mugul väikeseks jääda.

Kartulimardikad ei põlga ka linna heitgaase. Paides Tuleviku tänaval väikest maalappi omav Tiiu Tikka tunnistas, et on kartulit kasvatanud seal kümme aastat, kuid sellist vaatepilti nägi ta esimest korda. «Mul on kümme vagu, igaüks umbes kümme meetrit pikk ja ma korjasin sealt sada mardikat,» ütles ta.

Seda, et olukord on murettekitav, kinnitas ka Eesti maaülikooli vanemteadur Külli Hiiesaar, kes on teemaga tegelenud aastaid. Mardikate rohkus võttis ta lausa ohkama, sest head vahendit neid tõrjuda tema sõnul pole. «Põllumehed kasutavad küll Fastacit, aga see aitab ainult tõukude vastu. Valmikule ei mõju see ka,» nentis ta.

Eesti maaülikooli katsepõldudel katsetatakse looduslikku putukatõrjevahendit troopilise neemipuu seemnete tuumadest saadud taimse ekstraktiga, aga Külli Hiiesaar ei julge anda erilist lootust sellegi tõhususele. «Neem-Azali eeliseks on, et see pole toksiline ja peaks vähendama mardikate söömisaktiivsust, mistõttu nad ei tohiks enam välja tulla,» selgitas ta.
Häid looduslikke vahendeid mardikate tõrjumiseks Hiiesaare sõnul paraku pole. «Ainus võimalus ongi ära korjata,» märkis ta. Selleks, et korjatud vastsed ja mardikad ämbrist välja ei roniks, soovitas ta sinna eelnevalt soolalahus teha. Mardikaid võib korjata koos juba kahjustada saanud lehtedega.

Soolikarohi, mille kasvamine kartulipõllul peaks mardikaid peletama, ning nn ettekasvatatud taimed, mis mardikad enda peale peaks meelitama, on Hiiesaare hinnangul ka ainult ajutine lahendus. Mardikaid on tema ütlust mööda lihtsalt liiga palju. «Nad talvitusid sel aastal suurepäraselt, eriti soodus oli nende jaoks 2010. aasta, kui oli suur teine põlvkond,» rääkis teadlane. Teine põlvkond jõudis välja areneda ka eelmisel aastal, kuigi see oli mõnevõrra väiksem.

Eestis looduslikku vaenlast kartulimardikale pole, linnud neid ei taha ning isegi see, et lepatriinud võiks mune süüa, pole päris kindel. «Looduslikud vaenlased on kartulimardikal olemas kodumaal Mehhikos, aga kahjur ju koos vaenlasega ei rända,» märkis Hiiesaar.

Üks, mis mardikad nälga jätaks, on kartuli lehemädanik, aga kartulikasvatajaile see lahendust ei tooks, sest mugula kasvule on halvad mõlemad. Tulevikule mõeldes vähendaks mõningal määral mardikate arvukust külm ja lumevaene talv, aga päriselt ei hävitaks neid Külli Hiiesaare teatel seegi. «Nad talvituvad kuni 60 sentimeetri sügavusel ja kes varem talvituma lähevad, elavad ka külma üle,» teadis ta rääkida. Arvukust aitaks piirata aga hoopis mardikate endi seas leviv seenhaigus, mis tekitab neile peale paksu valge kirme ja kahjurid lõpuks tapab. Mis tüvi sel seenhaigusel on, seda Külli Hiiesaar alles uurib, aga haigust on ta märganud ka Eesti maaülikooli katsepõldudelt leitud mardikail.

KARTULIMARDIKAS

Kodumaal Mehhikos toitub kartulimardikas kartuli asemel metsikust maavitsast.
Eestis leiti esimene kartulimardikas 1965 Pärnumaalt.
Kartulimardika väljarändeid soodustavad äikese-eelsed ja põuased ilmad.
Mardika lennukiirus võib olla kuni 8 km/h ja lennukõrgus kuni 10 meetrit.
Tugeva tuule puhul võivad nad kanduda 200–400 kilomeetri kaugusele.
Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat.

Allikas: Vikipeedia

Birgit Itse, Järva Teataja (31.07.2012)

 

2012-07-31T10:00:00+00:00Teisipäev, 31. juuli, 2012|Uudised|