Priit Ennet
Putukamürke neonikotinoide on peetud üheks võimalikuks mesilasperede kadumise sündroomi põhjuseks, aga värskest teadusuuringust ilmneb, et need ained kahjustavad ka mullas ja vees elavaid olendeid, samuti linde.
Inglismaal asuva Sussexi ülikooli bioloog Dave Goulson kirjutab sellest ajakirjas Journal of Applied Ecology. Ta toetub seejuures mitmetele allikatele, muu hulgas ka agrokeemiatööstuse enda tehtud uuringutele, vahendas ERRi teadusportaal.
Neonikotinoididega töödeldakse enamasti põlluviljade seemneid, aga 90 protsenti neist ainetest satub seemnetelt mulda ja põhjavette, kus võivad püsida aastaid. Kui põllupidajad neonikotinoide aastast aastasse kasutavad, siis võib neid koguneda mulda sellisel hulgal, et hakkavad ohustuma seal elavaid selgrootuid loomi.
Goulsoni uurimistöö käsitleb ka neonikotinoididest tulenevat kahju viljateradest toituvatele lindudele, kellest mõnele võib juba mõnest nopitud terast saadud mürgikogus eluohtlik olla.
Euroopa Liit pani kolme üldlevinud neonikotinoidi kasutamise alates tänavu aprillist kaheks aastaks keelu alla, et kaitsta mesilasi. Goulson leiab aga, et see abinõu ei ole kaugeltki piisav, sest need mürkained püsivad keskkonnas kaua ja kaheaastane paus ei anna mingit erilist kasu.
Toimetas Karin Koppel
ERR Uudised, 17.2013
