Kaks aastat õhuväes juhatasid põllumeheks

Kaks aastat õhuväes juhatasid põllumeheks

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli praktikale tulnud 22-aastane sakslane Tobias Schröder oli väga üllatunud, kui leidis eest moodsad põllumajandusseadmed.

«Eesti põllumajandus on üllatavalt tänapäevane. Lääne-Euroopa inimesed peaksid siia tulema, et muuta oma iganenud arusaamu siinsest piirkonnast,» märkis ta.

Kuigi Saksamaalt Mecklenburg-Vorpommernist pärit Tobias Schröder on lapsest peale maatööd teinud, ei olnud tal pärast edukat gümnaasiumi lõpetamist selget arusaamist, mida õppima minna. Valikuid oleks olnud, sest tema teadmisi märgiti kiitusega nii bioloogias, matemaatikas kui ladina keeles.

Kaks aastat Luftwaffes

Sõbrad astusid erinevatesse kõrgkoolidesse, kuid Tobias Schröder tahtis eriala üle järele mõelda ning läks ajateenistusse. Kahe aasta jooksul Luft­waffes ehk õhujõududes jõudis ta veendumusele, et tahab saada ikkagi põllumeheks.

Järgmised kaks aastat õppis ta põllumajanduskoolis ning käis samal ajal ettevõttes väljaõppel. Omandatud teadmiste ja kogemuste abil võitis ta tänavu kevadel peetud regiooni mõõduvõtul 60 võistleja hulgas esimese ning liidumaa võistlustel 250 võistleja hulgas teise koha. Üleriigilises mõõduvõtus, kus oli tarvis näidata nii üldteadmisi kui praktilisi oskusi väetamises, loomade hindamises, põllumajandustehnika tundmises ja esitluste pidamises, tuli ta teoorias kuuendaks ja kokkuvõttes kahekümne hulka.

Tänu saavutatud edule oli Tobias Schröderil kerge leida põllumajandusettevõtet, kes finantseeriks tema kõrgkooli­õpinguid. Enne Neubrandenburgi põllumajanduskõrgkooli astumist otsustas noormees aga maailmas ringi vaadata ja muu hulgas leida vastuse küsimusele, mil moel on võimalik tulemuslik põllumajandus põhjamaades. Praktikakohaks  oli võimalik valida ka Prantsusmaa, Belgia, Holland või Luksemburg, kuid tuntud riikide asemel valis ta Eesti.

Loodushuviline noormees

Juunis Olustvere põldudel töötanud Tobias Schröder oli ametis taimekaitse ja väetamisega. Õpetaja Aino Saavaste sõnutsi ei põlanud noormees ka ühtki teist ülesannet: ta võis mütata pargis ning terve päeva katselapikesel taimi loendada. Kui enamasti peetakse viimati nimetatud tegevust igavaks ja ebameeldivaks, siis sakslane tegi seda rõõmuga.

«Talle meeldib taimestikku jälgida. Kui käisime Soomaal Hüpassaares, uuris ta iga taime väga põhjalikult,» rääkis Saavaste, kellele saksa praktikant jättis äärmiselt sõbraliku, siira ja initsiatiivika inimese mulje.

«Siin on palju rohkem suvivilja kui Saksamaal,» täheldas Schröder. «Mõistagi on põhjus pikas talves ja asjaolus, et tuleb arvestada külmakahjustustega. Erinevus on külvivilja kogustes. Kui Eestis külvatakse ruutmeetrile 400—500 tera, siis Saksamaal 150—250. See-eest on siin juunikuus, mil päevavalgust on palju, taimede kasv väga kiire.»

Tippjuhi koht on soolas

Saksamaa põllumajanduses käib noormehe sõnutsi praegu tippjuhtide põlvkonnavahetus ning pärast ülikooli lõpetamist ootab teda suurfirma juhi koht. Et ettevõte maksab talle õppimise ajal stipendiumi, kohustub ta seal töötama vähemalt viis aastat.

«Ta lubas meile, et soovitab oma endises koolis Eestit kui arenenud põllumajandusmaad noortele praktikakohaks,» ütles Aino Saavaste.

Praeguseks töötab noor sakslane ühes oma loomakasvatuse suurtalus. Lisaks abistab ta kodus ema, kes kasvatab heina ning toodab juurde ostetud teraviljast jõusööta.

Noormehe sõnutsi on tal oma koolikaaslastega kombeks kord kuus trehvata, aga nendel koosviibimistel on raske põhjendada, miks ta kohe kõrgkooli ei läinud või miks ta suvel tihti kokkusaamistele ei jõua.

«Olen loobunud neile seletamast, miks on vaja hein just täna ära teha või et meil poegivad lehmad. Tänapäeva noored teavad ainult seda, et piim tuleb poest, looduse ees on neil lihtsalt hirm,» tõdes ta. Nagu paljud sakslased, huvitub Tobias Schröder jalgpallist ning kuulub ka oma piirkonna noortekoondisesse.

Aino Saavaste sõnutsi võis noore mehe juures märgata sakslaslikku täpsust ja detailset tulevikuplaneerimist. Näiteks rääkis Schöder, et esialgu oli tal plaanis sõjaväes veeta vaid aasta, aga kuna seal maksti korralikku palka, otsustas ta jääda veel aastaks, et auto soetada. Ülejäänud ajateenijad mängisid õhtuti kaarte ja käisid poest kiirtoitu ostmas, kuid tema arvates oli see aja ja raha raiskamine. Sõduritoit oli ju korralik ja teades, et valvekordade eest saab vabu päevi, kasutas noormees seda maksimaalselt ära ning käis pärast ema aitamas.

Eestist lahkudes lubas Schröder, et kui on kord firmajuht, võtab ta heal meelel Olustvere õpilasi enda juurde praktikale.

ARVAMUS

AINO SAAVASTE,
Olustvere ametikooli õpetaja

Eestis on edukas ja tubli lihtsalt öeldes see, kes palju raha teenib. Tobiase puhul kogesin midagi muud.

Pakkusin välja võimaluse käia väga kenas farmis, kus saab näha lüpsiroboteid. Tobias peatas mind ja ütles: «Tänan, olen teadlik lüpsirobotite headest ja halbadest külgedest. Jah, nad ei ole kunagi lapsepuhkusel, aga ma ei kavatse neid oma lautades kasutada.

Tulevikus vastutan oma kogukonna tööhõive eest. Tahan, et elu maal jätkuks, et inimestel oleks kodu lähedal töökoht. Isegi kui see on mulle kallim, hindan inimese tööd rohkem. Masin on masin. Las inimene vaatab mu lehmad iga päev üle. »

Egon Valdaru
Sakala, 13.07.2013

2013-07-13T10:00:00+00:00Laupäev, 13. juuli, 2013|Uudised|