Silja Lättemäe
Maaleht, 25. juuli 2013
Kes korralikult taimekaitset teeb, sel on kartulipõllud puhtad nii kartulimardikast kui lehemädanikust, ent väikekasvatajad ja mahetalunikud peavad mardikaid vagude vahelt ämbriga korjama.
"See suvi on kartulimardikale harukordne, sest kuumade ilmadega sigitab ta suve jooksul mitu põlvkonda. Mardikaid on ülearu palju, nii mõnelgi põllul on lehed rootsudeks näritud," toob kartuliteadlane Luule Tartlan Eesti Taimekasvatuse Instituudist esile kiire ja põuase suve iseärasused.
Tartlan lisab, et tootmispõldudel suuremate kasvatajate juures pole mardikaga probleeme, kuna nood on oma põlde taimekaitsevahenditega pritsinud. Mardikas kipub eelkõige väiksemate kasvatajate, samuti mahekartulikasvatajate põldudele, kus korralikku tõrjet ei tehta.
"Mardikas on kaval, ta on väljas vähe aega ja ronib kiiresti mulda. Kartulikasvataja arvab, et enam polegi mardikaid. Sama on tõukudega, ka nemad on taimedel vähe aega ja lähevad mulda nukkuma," selgitab Tartlan.
Kõige rohkem on kartulimardikat tänavu Valga- ja Võrumaal, samuti Läti piiri ääres. Nii kurdab oma tarbeks kartuleid kasvatav Õie Pavelson Helme vallast, et tänavu on mardikad trüginud tema põllule juba mitmendat korda.
"Esimesed mardikad tulid maikuus, nüüd on nad teist korda siginud – mina neid enam korjata ei jõua, lömastan kohapeal katki," teatab Pavelson. Ehkki ta tegi ka putukatõrjet, ei aidanud seegi, sest mardikad on taimekaitsevahendite suhtes juba resistentseks muutunud.
Loe täispikka artiklit edasi Maalehest
