Kas Eestis koheldakse põllumehi ebavõrdselt?

Kas Eestis koheldakse põllumehi ebavõrdselt?

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus kirjutab, et kõiki põllumajandustootjaid tuleks kohelda võrdselt, sõltumata sellest, kas tegemist on suurema ettevõtte või väiksema tootjaga.

Viimastel nädalatel oleme kuulnud lihtsustatud väidet, et kõige väiksemad põllumajandusettevõtted on alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga hektari kohta saanud ligi 40% vähem toetusi kui kõige suuremad tootjad. Taluliidu juht Kaul Nurm on öelnud mitmetes meediakanalites: „Kui seni väideti, et väiketootjad ei pea lihtsalt vabas konkurentsis vastu, siis nüüd võime toetustasemete analüüsist järeldada, et see on senise põllumajanduspoliitika rakendamise tagajärg.“

Liialt lihtsustatud väited, nagu näiteks ka peaministri poolt möödunud aasta veebruari ülemkogu järel lubatud „otsetoetuste kahekordistumine“, on reeglina eksitavad. Nii nagu on tänaseks kahjuks selgeks saanud paljude tootjate jaoks otsetoetuste vähenemine, nii vajab ilmselt lahtiseletamist ka taluliidu analüüs põllumajandusliku tootmise ja/või mittetootmise ebavõrdse kohtlemise kohta.

Suhtumine põllumajanduspoliitikasse on vastuoluline – ühelt poolt soovime vältida toetuste (üle)maksmist pelgalt rohumaade ühekordse niitmise ja hooldamise eest, teisalt kurdetakse, et toetused põllumajanduslike majapidamiste ja põllumajandustootjate vahel on liiga erinevad.

Eestis rakendatakse erinevalt nn vanadest liikmesriikidest kõikidele taotlejatele tegelikult ühetaolisi toetusi. Sõltumata hektarite arvust sai mullu ca 109 eurot ühtset pindalatoetust hektari kohta nii see, kelle kasutuses on 5 hektarit, kui ka see, kes toodab näiteks 1000 hektaril. Erandina toetati täiendavalt kuni 100pealiste piimakarjade omanikke ja mõnevõrra kärbiti suuremate ettevõtete toetusi.

Lisaks on alates 2004. aastast makstud täiendavaid otsetoetusi riigieelarvest. Kuigi nende toetuste puhul on toetuse maksmise alus keerulisem ja seotud 2006. – 2008. aasta tootmismahust lähtuvate ajalooliste referentsidega, siis siingi koheldi kõiki toetuse saajaid võrdselt. Sõltumata majapidamise või ettevõtte suurusest, maksti näiteks möödunud aastal kõigile piimakvooti omavatele lehmapidajatele 21 eurosenti toetust iga piimakilogrammi eest või 13 eurot hektari kohta põllumajanduskultuuri kasvatamise eest. Tõsi, ebavõrdselt koheldi neid, kes alustasid tootmist ülaltoodud aastatest hiljem või vahepeal suurendasid tootmist. Kuid see pole niivõrd Eesti põllumajanduspoliitiline valik, kuivõrd Euroopa Liidu üldine põhimõte, et toetused on tootmise mahust lahti seotud.

Ja siis on veel kolmas tüüp põllumajandustoetusi – maaelu arengukava raames antavad pindala- ja loomapõhised toetused. Neidki makstakse sõltumata ettevõtte suurusest ühiku kohta võrdselt. Kõik mahetootjad saavad näiteks iga karjatatava loomühiku kohta 32 eurot ja 119 eurot teravilja kasvatamiseks kasutatava põllumaa hektari kohta. Ebasoodsamates piirkondades majandavad ettevõtted said 25 eurot hektari kohta jne. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.

Neljanda toetustüübina saab välja tuua maaelu arengukava raames makstavad põllumajanduse investeeringutoetused. Nende toetuste puhul on võrdsest kohtlemisest vahest kõige keerulisem rääkida. Siin seati möödunud eelarveperioodil taotlemisele piiranguid eelkõige just ettevõtte suuruse alusel. Näiteks teatud tüüpi investeeringuteks said toetust vaid väiksemad ettevõtted ning suurematele ettevõtetele kehtisid piirangud maksimaalse toetussumma osas. Samuti eelistati taotluste hindamisel väiksema müügituluga ettevõtteid ja taotlejaid, kes küsisid toetust väiksema summa ulatuses. Investeeringutoetuse oluline erinevus teistest toetusest on aga see, et nende kasutamine eeldab aktiivse majandustegevuse olemasolu, kuna toetuse saamiseks tuleb pool investeeringu maksumusest ise (panga abiga) juurde panna.

Mis siis ikkagi võimaldab taluliidu esindajatel väita, et seni on toetuste jagamisel väiksematele üksustele eelistatud suuremaid? Tuleb tõdeda, et võrreldud on võrreldamatut. Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi andmetest lähtub, et viimastel aastatel on tõepoolest väiksemate majapidamiste grupp, kelle aastane kogutoodang (lihtsustatult kogutulu) jääb vahemikku 4000-8000 eurot, saanud hektari kohta teistest suurusgruppidest tunduvalt vähem nii pindala- ja loomapõhiseid toetusi kui ka kõiki toetusi kokku (sh investeeringutoetused).

Kuna Eestis makstakse üldjoontes ühetaolisi pindala- ja loomapõhiseid ühikutoetusi, nagu eelpool kirjeldatud, siis viitab väiksem toetus hektari kohta ilmselgelt vähesele majanduslikule aktiivsusele (ja toetuste mitteküsimisele). Enamikku toetusi, sh täiendavad otsetoetused riigieelarvest ja maaeluarengukava toetused, makstakse vaid neile, kes tegelevad aktiivse majandustegevusega. Samuti näitab väiksemgi arvutus, et 4000-8000 euro suuruse aastatoodanguga majapidamise investeerimissuutlikkust ei pärsi mitte põllumajanduspoliitika, vaid vähene sissetulek põllumajandussaaduste müügist. Olgu võrdluseks toodud, et ainuüksi seadusega ettenähtud miinimumpalga maksmine ühele inimesele eeldab aastas rohkem kui 5000 euro suurust väljaminekut.

Kogutoetuste, sh investeeringutoetuste võrdlemine hektaripõhiselt võib küll tunduda ülevaatlik, kuid selline lihtsustamine viib paratamatult väärtõlgendusteni, nagu ka praegu on juhtunud. Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi andmete võrdlemisel jäetakse tavaliselt investeeringutoetused nende projektipõhisuse ja ajutise iseloomu tõttu analüüsist välja. Kokkuvõtteks olgu öeldud sedagi, et üldiselt on väiksemate ettevõtete toetussõltuvus suurem. Kui 2012. aastal moodustasid toetused ettevõtete kogusissetulekust keskmisena 18%, siis kõige suurematel ettevõtetel oli vastav näitaja 11% ja kõige väiksematel 26%.

Usun, et üldiselt tuleks tagada kõikide põllumajandustootjate võrdne kohtlemine sõltumata ettevõtte suurusest. Põllumajanduspoliitika meetmed peaksid senisest tunduvalt enam arvestama põllumajandusettevõtete polariseerunud struktuuri. Põllumajandusüksuste erinevatest vajadustest lähtuvalt tuleks välja töötada meetmed, mis arvestaksid sihtgrupi tegelikke arenguvõimalusi – ühelt poolt meetmed turule ja mahule orienteeritud põllumajandusliku tootmise (eelkõige piim, teravili, sea- ja linnuliha) soodustamiseks ja teiselt poolt meetmed väiksemate pereettevõtete tulukuse tõstmiseks ning sotsiaalse iseloomuga meetmed põllumajanduslike majapidamiste toetamiseks. Väiketootjate toetamine peaks eelkõige keskenduma tegevustele, mis võimaldavad piiratud maa¬ressursil tõsta hektari kohta saadavat tulu, nt kasvatades väiksemal pinnal kultuure või loomi, mis selle tagavad (köögiviljad, maasikad, küülikud jne).

Meeles tasuks pidada sedagi, et peretalude mõiste ei võimalda ilmtingimata põllumajanduslike üksuste jagamist pelgalt suuruse järgi. Mul on aastate jooksul olnud rõõm külastada pereettevõtteid, kelle kasutuses olev põllumaa ulatub sadade kui mitte tuhandete hektariteni. Tasuks mõelda, et kas me väikemajapidamisi suurematele ettevõtetele vastandades ei kaota silmist peamisi eesmärke põllumajanduse ja maaelu arendamisel. 

Roomet Sõrmus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja,
Delfi.ee, 01.04.2014 

 

2014-04-03T10:00:00+00:00Neljapäev, 3. aprill, 2014|Uudised|